style="font-size:15px;"> Kolm kakskümmend kolm öösel.
Küllalt aega, et minna tagasi pansionaati ja enne õhtust tööleminekut välja magada. Küllalt aega, et Nancy Rae kleit enne tagasiviimist uuesti ära triikida. Ehk jõuan koduteel isegi ajalehe osta ja hakata uuesti tööd otsima. Nii ma endale kinnitasin. Kuigi tõenäolisemalt olesklen lihtsalt oma toas, tundes liiga suurt häbi, et teised tüdrukud näevad, kuidas ma koidu ajal koju tulen; panen parem ukse lukku ja laman kogu õhtupooliku voodis, kuulates majaperenaise raadiost kostvat muusikat läbi põrandalaudade immitsemas. Ja ma kujutasin ette, kuidas varsti võib kõik muutuda – tantsuklubisse võib sattuda mõni korralik ja kena mees, või leian ma viimaks viisaka töökoha, või löön lihtsalt kõigele käega ja sõidan tagasi koju…
Homme on see päev, kui mu õnn pöördub. Homme proovin jälle.
Aga kõigepealt tuli tänane öö üle elada.
Ma ei tea, miks ma selle kella võtsin. Võib-olla kogemata. Või selle totaka lootusrikka naeratuse pärast fotol oleva naise näol, või sellepärast, et mees voodis haises koitõrjepallide ja hapuka higi järele. Või sellepärast, et siis oli mul vähemalt midagi, mida peos hoida.
Ma ei tea, miks ma seda tegin. Aga tegin.
Ja ma tahan nii väga, et ma ei oleks seda teinud.
Sest pärast seda läks kõik veel palju hullemaks.
New York oli nagu võimaluste noatera, moodne ja edumeelne. Koht, kus iga neiu sai oma mineviku selja taha jätta, leida tööd ja rajada elu, millel oleks mingi tähendus. Iga päev kell kaheksa hommikul valgus metroojaamadest välja bobisoengu ja kirsipunaste huultega noori naisi, valmis maailma vallutama, ning see ei üllatanud kedagi. Mitte kellelegi ei läinud korda, kui nad lõpetasid oma päeva põrandaalustes klubides koos oma meeskolleegidega kokteile rüübates.
Rääkisin kõigile, et ma läksin New Yorki sellepärast, et mitte lõpetada nagu üks paljusid kätepaare mõnes masinakirjabüroos. Vaheda taibuga, asjalik, valmis ette nägema kõiki ootamatusi veel enne nende esilekerkimist, nägin end karjääriredelil edasi liikumas ja saamas asendamatuks töötajaks mõne tähtsa firmajuhi juures. Ma igatsesin vabadust ja elevust – nii ma rääkisin. Ja see oli osalt tõde, aga see ei olnud kõik.
Mul oli parasjagu oskusi, et näidata oma eneseuhkust eluterve ambitsioonina. Isegi pärast Suurt Krahhi Bostonis olin ma alati käppadele maandunud, saanud lausa valida eri töökohtade vahel. Uskusin, et ma saan ka New Yorgis hakkama. Ja eks ma tegelikult mõnda aega saingi. Leidsin tööd ühe vahendusfirma juhi juures ja ostsin selle tähistamiseks uhke kübara. Kuid paraku läks see äri kuus kuud hiljem pankrotti ja mu ülemus leiti oma töölaua alt aadressimärkmiku lehti põletamas. Pärast seda sai mulle osaks palju ulatuslikum alandlikkuse õppetund.
Tuli välja, et ma ei olegi nii ainulaadselt andekas, nagu ma olin arvanud; et linn kubises samasuguste oskustega tüdrukutest, ja kui rääkida üürimaksmisest, siis ei olnud Nightingale’i pansionaadi perenaine eriti kannatlik. Lõpuks leidsin tööd tasulise tantsijana Broadwayl asuvas Orpheumis. Neil oli punapäid vähe ja nad olid uhked, et said pakkuda midagi igale maitsele. Nii saingi tööd võõraste meeste tantsitajana.
Langesin masinakirjaklassi priimuse kohalt hierarhia madalaimale kohale tüdrukute riietusruumis. Laenasin ühelt teiselt tantsijalt kuni esimese palga saamiseni kasutatud kleidi ja paari kingi. Teised tüdrukud ei olnud minu vastu otseselt eriti lahked ega ka õelad, pigem lihtsalt tülpinud ja väsinud. Ja minu õnneks ei olnud punapeade vallas erilist konkurentsi. Pidime lihtsalt istuma rühmiti tantsupõranda servas – blondid koos blondidega, brünetid brünettidega – ja mehed käisid ringi, silmitsedes meid nii, nagu naisterahvad silmitsevad puuviljaletis õunu, üritades leida sellist, mis ei oleks liiga plekiline ega pehme. Mõni tüdruk tegi silma ja flirtis, teised ei katkestanud omavahelist lobisemist, just nagu võiks klientide eiramine nende iha suurendada. Mina panin tavaliselt silmad kinni ja üritasin lasta muusikal end kaasa viia – mulle ei meeldinud vaadata minust mööduvate meeste näoilmeid.
Võiks arvata, et väljavalituks osutumine on vedamine, kuid tegelikkuses läheb asi just siis keeruliseks: hoida meeste käsi paigal seal, kus on nende koht, on täisajaga töö, ja seda tuleb teha, naeratus näol. Samuti ei ole lihtne ajada tühja juttu meesterahvaga, kes ei oska sõnagi inglise keelt, või kes üritab sind tasuta kohtingule mehkeldada. Kuid sa pead leppima, et ükskõik milline linna suurim äbarik on järgmiseks kolmeks minutiks sinu silmarõõm: käperdajad ja ülbikud, väikelinna Casanovad, arglikud poisikesed, füüsilise puudega mehed, otse laevalt maha astunud välismaalased, vanemad mehed seltsi otsimas. Sa pead neid võluma ja andma neile teada, et sa ei ole müüdav. Ehkki tegelikult ju oled.
Loomulikult ma ei rääkinud emale, kuhu ma olin sattunud. Mõtlesin välja loo töökohast ekstsentrilise miljonäri, kellegi härra Halliday juures. Pookisin oma ülemusele külge kentsakad harjumused ja nõudliku meelelaadi – see selgitas ületunde ja seda, miks ma ei olnud kunagi pansionaadis, kui ema helistas. Ja miks ma kunagi koju ei tulnud.
Lõppude lõpuks pidi see ju olema ajutine lahendus. Kuid selgus, et tasulise tantsijana on võimalik päris korralikult teenida, vahel isegi nelikümmend dollarit nädalas. Ja peaaegu terve kuu olin ma punapeade turul ainuvalitseja. Avastasin, et kui teha end ette valmistades paar napsu ja hoida kogu õhtu kerge vine all, on see amet peaaegu talutav. Ma ei olnud ainus tüdruk, kes riidekapis pudelit hoidis – enamik meist tarvitas üht või teist ainet. Ja me ei teinud selle varjamiseks erilisi jõupingutusi. Juhatus teadis, mis toimub, ja nad ei teinud sellest kunagi numbrit, kui just mõni tüdruk ei olnud piisavalt rumal, et muutuda lohakaks või hakata oksendama.
Üsna pea hakkasid mitmed meist ka pärast klubi kinnipanemist väljas käima, et õhtu kusagil lõpetada. Just sel ajal läks klubides tõeliselt põnevaks. Vahel ma jõudsin tagasi pansionaati, vahel mitte. Ma ei olnud selle üle uhke. Päevad läbi magada ja öösiti töötada – New Yorgi suguses linnas muudab see tegevus väga üksildaseks.
Aga siis võtsin ma selle kella.
Tuli välja, et sellele meesterahvale oli tema kell väga kallis olnud: tema isa oli saanud selle oma isalt ja omakorda pojale edasi kinkinud. Selgus ka, et ta mäletas, kus ma töötan, ja nii ilmus ta järgmisel õhtul klubisse kindla otsusega kell tagasi saada.
Selleks ajaks ma isegi ei mäletanud selle võtmist. Kuid ta leidis kella mu mantlitaskust, seega ei saanud ma ka midagi tagasi ajada. Ta tegi stseeni, otse keset tantsupõrandat, nimetades mind vargaks ja valetajaks. Ja juhatusel ei jäänud midagi muud üle kui mind vallandada.
Kuid sellest oli talle vähe. Ta leidis, et ma olen talle ikka veel midagi võlgu. Ja kui ma olin oma kapi tühjaks teinud ning klubi tagauksest välja astusin, oli ta seal, et seda kätte nõuda.
Newyorklastele tuleb au anda, nad on väga pragmaatilise meelega. Nad ei sekku millessegi, kui see ei ole just hädavajalik. Nad pigistavad kinni nii silmad kui ka kõrvad ja ka mida iganes muud, millele ainult nime anda. Kui see mees oli minuga ühele poole saanud, jättis ta mu põiktänavale lamama. Kuidagi õnnestus mul end püsti ajada, mantel katkirebitud kleidi peal kinni nööpida ja kahekümne kolme kvartali kaugusele Nightingale’i komberdada.
Seal panin vannivee jooksma, kallasin endale veel ühe joogi ja läksin vannituppa, habemenuga peos.
Nii sattusingi Binghamtoni riigihaiglasse, mida tuntakse üldiselt vaimuhaiglana.
Boston, veebruar 1932
Lõpuks jäi ema siiski peale: avastasin end seismast Dewey väljakul asuva Belmonti tööbüroo tühjas fuajees, seljas hall kostüüm. Olin alla võtnud – jakk lotendas mu rindade
