pidanud.”
Ema võttis vastu päevase õmblejatöö, passitades kokku puuvillaseid pluuse lähedalasuvas Levini riidevabrikus, õhtuti aga sõitis ta linna teise otsa kontoreid koristama, võttes mind kaasa pajuvitstest punutud korvis ja tekkidesse mässituna. Sättinud mind seal mõnele kirjutuslauale, tuiskas ta läbi kontorite, tolmu pühkides, pindu läikima lüües ja põrandaid küürides ning lauldes oma madalal leebel häälel kella kaheksast kuni keskööni, et siis läbi magava linna tagasi koju minna.
Kuid ta ihkas alati enamat. Ja isegi Stearnsi rõivaparanduse osakonda tööle minnes oli ta juba seadnud endale sihiks liikuda õmblustöökojast üles müügikorrusele. Ta pani end kirja pühapäeva pärastlõunatel toimuvatesse kõnetundidesse ühe laostunud vanatüdruku juurde Beacon Hillis ja võttis mind endaga kaasa, et ma õpiksin korralikult hääldama ja mu kõne oleks vaba tema aktsendi reetlikust rütmilisusest või, veel hullem, Bostoni tänavate kõnepruugi ühetoonilistest vokaalidest. Mulle tundub, et see on üks meie ühiseid omadusi – kõigutamatu veendumus, et me oleme loodud millekski paremaks.
Aasta-aastalt jätkas ema müüjakohale kandideerimist, hoolimata tagasilükkamistest ja solvangutest ning keeldudes kusagil mujal üritamast. „See on kõige peenem kaubamaja kogu linnas,” väitis ta. „Pigem küürin põrandaid siin kui kusagil mujal.” Ta võis välja kannatada kõik peale ebaõnnestumise.
Kangekaelsus on veel üks meie ühiseid omadusi.
Ta kandis endiselt lihtsat peenikest kuldsõrmust, mille abikaasa oli talle laulatussõrmuse sõrmes kandmiseks kinkinud – ja seda mitte vaid mälestusena, vaid ka kaitsevahendina meessoo soovimatu tähelepanu vastu.
„Su isa oleks sinu üle uhke olnud, Maeve, et sa sekretärihariduse said.” Ta tõmbas sigaretist viimase mahvi ja kustutas koni kraanikaussi.
Ma vaatasin maha. „Oh, ma tõesti ei tea.”
„Noh, mina tean.”
Kogu mu elu oli ema olnud vahendajaks siinse ja selle teise maailma vahel, andes teada, mida mu isa oleks tahtnud, millesse uskunud, mida imetlenud.
„Tal olid olemas kõik eeldused, et siin maailmas midagi suurt korda saata: intelligents, päritolu ja hea haridus. Kõik peale õnne. Ma loodan, et sinul on rohkem õnne kui temal.” Ta ohkas.
„Mida sa sellega silmas pead?”
„Mitte midagi. Sa oled nutikas tüdruk. Võimekas tüdruk.” Ettepoole kummardudes hõõrus ta kraanikausilt kohviplekke. „Kahju, et sa New Yorgi tööotsast ilma jäid.”
Süütunde ja ärevuse klomp tõmbus mu kõhus pingule. See oli kõige viimane asi, mida ma tahtsin jutuks võtta. „Ärme räägime sellest.”
Kuid ema ei lasknud kunagi ühelgi jututeemal loomulikku surma surra, kui seda sai veel paar korda toas ringi veeretada.
„See ei ole lihtsalt loogiline,” jätkas ta minust välja tegemata. „Miks härra Halliday lasi sul minna, pärast nii pikka koostööd?”
„Ma ju ütlesin, ta läks reisile.”
„Jah, aga miks ta sind endaga kaasa ei võtnud, nagu varem? Mäletad? Sa ehmatasid mind poolsurnuks! Ma ei saanud sinult peaaegu kuus nädalat ühtki kirja!”
Tundus, nagu ta oleks tõde teadnud ja mind meelega piinanud, just nagu kass mängib poolsurnud hiirega. Ma jõllitasin talle otsa. „Jumala eest, ema! Kust mina tean?”
„See lihtsalt ei klapi. Sa olid peaaegu aasta aega tema erasekretär ja siis jääd sa täiesti ootamatult tööst ilma ja tuled tagasi Bostonisse!”
„Noh, vähemalt olen ma kodus. Kas sa ei rõõmustagi selle üle?”
Ta kehitas ükskõikselt õlgu. „Mulle meeldiks rohkem, kui sinust asja saaks. New Yorgis olid sa juba poolel teel, nüüd pead kõike jälle otsast alustama.” Ta tõstis kaussi veidi putru ja asetas selle minu ette. „Ma viin halli kostüümi sinu tuppa.”
Ma närisin pöidlaküünt. Ma ei tahtnud ei tema putru ega kostüümi. Ma ei tahtnud midagi muud kui tagasi voodisse ronida ja sinna vajuda.
Ema andis mulle vopsu vastu kätt. „Mida sa ometi teed? Rikud veel küüned ära! Ära nüüd pabista, sinu haridust ja kogemusi arvestades ei ole sul midagi kaotada.”
Ma sonkisin lusikaga putru.
Minu kogemused.
Kui vaid mu kogemused New Yorgis oleks olnud sellised, nagu tema seda arvas.
Kusagil Brooklynis
November 1931
Ma langesin allapoole, liiga kiiresti, miski ei saanud mind peatada… aina allapoole ja allapoole, kiirus üha kasvas…
Ärkasin võpatades. Istusin voodiserval, seljas ainult kombinee ja jalas sukad – raudsepistega voodil külmas ja pimedas magamistoas. Kuid see ei olnud minu voodi ega minu tuba.
Ühtäkki hakkas põrand mu all liikuma ja seinad ringi käima, kahvatukollased lilled tapeedil sulasid ühte. Palun, jumal, tee nii, et ma ei hakkaks oksele! Pigistasin silmad kinni ja klammerdusin kõvasti voodiraami külge.
Ma pidin mõtlema. Kus ma olin ja kuidas ma olin siia sattunud?
Orpheumi tantsuklubis Broadwayl, kus ma töötasin, oli olnud pikk ja igav õhtu. Klubi oli täis väljastpoolt linna tulnud tegelasi ja maamatse – mehi, kellel oli vähe raha, kuid suured ootused. Selleks ajaks kui paigake suleti ja ma olin oma piletikontsud rahaks vahetanud, olin valmis lõbusalt aega veetma. Üks teine tüdruk, Lois, oli ühe kundega „kohtamise” kokku leppinud ja sellel mehel oli olnud sõber… Kas ma olin osutunud mingiks jahisaagiks?
Miks ka mitte? Lõppude lõpuks ei olnud mul ju midagi kaotada.
Mulle meenus kaks suurt kasvu meest, itsitamas nagu elevil koolipoisid; nad olid tulnud New Yorki mingile konverentsile ja naersid nagu turistidel kombeks – liiga muretult ja liiga valjusti, täis innukat tahtmist veeta elu parim õhtu. Üks neist oli üsna talutava välimusega ja teine… noh, ütleme nii, et teda ei oleks just Errol Flynni või Douglas Fairbanksiga segi ajanud. Kuid on üks vana kõnekäänd kerjustest ja nende valikuvõimalustest ning täna õhtul tundsin ma end igatahes kerjusena. Viimane asi, mida ma tahtsin, oli olla ihuüksi ja kaine. Nii ronisime kõik kambakesi taksosse. Taskupudelid saadeti ringi käima; mäletan, kuidas Lois istus kellegi süles ja laulis „Diggity Diggity Do”.
Sõitsime Harlemisse, mingisse kohta nimega Hot Feet. Seal mängis üks New Orleansi bänd ja kooritäis sileda nahaga tõmmusid tüdrukuid, seljas rohuseelikud ja kaelas kontidest keed, väristasid ja võdistasid end kõigest väest. Märjuke oli selleks ajaks juba mõjuma hakanud ja ma tundsin end veidi vähem kohmetuna. Lois oli veendunud, et ta nägi kõrvallauas Owney Maddenit ja poksija Primo Carnerat, ning üks meestest, see inetu, korkis lahti pudeli ehtsat džinni.
Jeerum küll, mu kurk kuivas nagu Sahara kõrb! Kui palju kell praegu on? Mis oli juhtunud Loisiga?
Ma üritasin tõusta. Mu peas tagus ja kõht tõmbus krampi. Rahulikult. Ei tohi kiirustada.
Keegi niheles minu kõrval voodis.
Oi perset küll. Palun tee nii, et see ei oleks see kole.
Ma üritasin vaatamast
