kimbatuses valge rüütel end tunneb. See koht siin on talle võõras ega meeldi talle mitte üks põrm. Hotah mõistis seda. Dorne oli ka talle kummalise kohana tundunud, kui ta oma printsessiga siia aastaid tagasi esimest korda saabus. Habetunud preestrid olid talle enne teele saatmist Westerose ühiskeelt õpetanud, aga dornlased kõnelesid tema jaoks kõik liiga kiiresti. Dorne’i naised olid liiderlikud, Dorne’i vein oli hapu ja Dorne’i toit täis kummalisi tuliseid vürtse. Ja Dorne’i päev päeva järel sinises taevas lõõskav päike oli tulisem kui Norvose kahvatu ja nõrk päike.
Pealik teadis, et ser Baloni teekond oli olnud lühem, aga omal moel vaevarikas. Kolm rüütlit, kaheksa kannupoissi, kakskümmend lihtsõdurit ja igasugused tallipoisid ja teenijad olid koos temaga Kuningalinnast lahkunud, aga kui nad üle mägede Dorne’i jõudsid, aeglustasid nende teed igas möödutavas lossis peetavad pidusöömingud, jahid ja pidustused. Ja nüüd, kus nad Päikeseodale jõudsid, ei olnud neid tervitamas printsess Myrcellat ega ser Arys Oakhearti. Valge rüütel teab, et miski on valesti, võis Hotah öelda, aga asi on hullemgi veel. Ehk ajavad teda ärevusse Liivamaod. Kui nii, siis Obara naasmine saali oli kui soola raputamine haavale. Naine oli sõnatult oma kohale tagasi lipsanud ja istus seal pahuralt ja tigedalt põrnitsedes, naeratamata ja vestlusse sekkumata.
Kesköö oli pea käes, kui prints Doran valge rüütli poole pöördus ja lausus: „Ser Balon, lugesin kirja, mille mulle meie armuliselt kuningannalt tõite. Kas võin eeldada, et olete selle sisuga tuttav, ser?”
Hotah märkas, kuidas rüütel pingule tõmbus. „Olen selle sisuga kursis, mu isand. Tema Hiilgus teatas mulle, et minult võidakse paluda tema tütre eskortimist tagasi Kuningalinna. Kuningas Tommen igatseb oma õe järele ja talle meeldiks, kui printsess Myrcella lühikeseks ajaks õukonda naaseks.”
Printsess Arianne ilme muutus kurvaks. „Oh, aga Myrcella on meile kõigile väga meeldima hakanud, ser. Tema ja minu vend Trystane on muutunud lahutamatuteks.”
„Ka prints Trystane on Kuningalinnas teretulnud,” lausus Balon Swann. „Olen kindel, et kuningas Tommen kohtub temaga heal meelel. Tema Hiilgusel on nii vähe temaealisi kaaslaseid.”
„Poisipõlves loodud sidemed võivad kesta terve elu,” sõnas prints Doran. „Kui Trystane ja Myrcella naituvad, saavad neist Tommeniga kui vennad. Kuninganna Cerseil on õigus. Poisid peaksid kohtuma, sõpradeks saama. Dorne hakkab temast puudust tundma, aga on juba ammu aeg, et Trystane tutvuks maailmaga ka teisel pool Päikeseoda müüre.”
„Tean, et Kuningalinn võtab ta väga soojalt vastu.”
Miks ta nüüd higistab, imestas pealik tähelepanelikult jälgides. Saalis on piisavalt jahe ja ta peaaegu ei puutunudki moorpraadi.
„Mis aga puutub teise kuninganna Cersei tõstatatud teemasse,” jätkas prints Doran, „siis vastab tõele, et Dorne’i koht trooninõukogus on minu venna surmast saati vaba olnud ja on viimane aeg see uuesti täita. Olen meelitatud, et Tema Hiilgus arvab, et minu nõuannetest võib tulu tõusta, ehkki ma ei tea, kas mul on sellise teekonna läbimiseks jaksu. Ehk kui läheksime meritsi?”
„Laevaga?” Ser Balon näis ehmuvat. „See… kas see on turvaline, mu prints? Sügis on tormide poolest tuntud, vähemalt olen nii kuulnud, ja… Jalgkividel olevad piraadid, nad…”
„Piraadid. Muidugi. Teil võib õigus olla, ser. Ohutum on naasta tuldud teed.” Prints Doran naeratas sõbralikult. „Kõneleme sellest uuesti hommepäev. Kui Veteaeda jõuame, saame ka Myrcella asjasse pühendada. Ta läheb uudist kuuldes kindlasti elevile. Ma ei kahtle selles põrmugi, et ka tema tunneb oma vennast puudust.”
„Ootan temaga taaskohtumist väga innukalt,” ütles ser Balon. „Ja teie Veteaeda samuti. Olen kuulnud, et see on väga kaunis.”
„Kaunis ja rahulik,” kostis prints. „Jahe tuuleke, sillerdav vesi ja laste naer. Veteaed on minu meelispaik terves maailmas, ser. Üks minu esivanematest lasi selle ehitada oma Targaryenist mõrsja meeleheaks, et pakkuda vaheldust tolmusest ja kuumast Päikeseodast. Tema nimi oli Daenerys. Ta oli kuningas Daeron Hea õde ning just see abielu muutis Dorne’i osaks Seitsmest Kuningriigist. Terve riik teadis, et tüdruk armastas Daeroni sohivenda Daemon Blackfyre’it ning too armastas teda vastu, aga kuningas oli piisavalt tark mõistmaks, et tuhandete heaolu tuleb kahe ihast tähtsamaks pidada, isegi juhul, kui need kaks talle väga kallid on. See oli Daenerys, kes täitis aiad laste naeruga. Algul omaenda lastega, aga hiljem toodi suursugustele poistele ja tüdrukutele seltsiks isandate ja maad omavate rüütlite pojad ja tütred. Ühel kõrvetavalt kuumal suvepäeval halastas ta ka oma tallimeeste ja kokkade ja teenijate lastele ning kutsus neid samuti tiike ja purskkaeve kasutama ja see tava on säilinud tänini.” Prints haaras oma tooli ratastest ja lükkas end lauast eemale. „Aga nüüd vabandage mind, ser. Vestlus on mind väsitanud ja me peaksime aohakul lahkuma. Obara, kas oleksid nii lahke ja aitaksid mind voodisse? Nymeria, Tyene, tulge samuti ja soovige oma onule head ööd.”
Nii langes Obara Sandi ülesandeks printsi tool Päikeseoda pidusaalist välja ja mööda pikka sammaskäiku tema eeskambrisse lükata. Areo Hotah järgnes tema õdede, printsess Arianne ja Ellaria Sandiga. Meister Caleotte siblis neil tuhvlites kannul, hoides käte vahel Mäe kolpa kui imikut.
„Te ei kavatse ju ometi tõsiselt Trystane’i ja Myrcellat Kuningalinna saata,” lausus Obara lükates. Tema sammud olid pikad ja raevukad, liiga kiired ja tooli suured puidust rattad kolisesid kärarikkalt mööda ebaühtlast kivipõrandat. „Kui seda teete, ei näe me tüdrukut enam kunagi ja teie poeg veedab oma elu Raudtrooni pantvangina.”
„Kas sa pead mind ullikeseks, Obara?” Prints ohkas. „On paljut, mida sa ei tea. Asju, mida ei ole hea arutada seal, kus sind võidakse pealt kuulda. Kui keele hammaste taga hoiad, võin sind asjasse pühendada.” Ta krimpsutas nägu. „Aeglasemalt, kui minust karvavõrdki hoolid. See viimane jõnks torkas justkui pussina mulle põlve.”
Obara aeglustas sammu poole võrra. „Mida te siis teete?”
Vastas tema õde Tyene. „Mida ta alati teeb,” nurrus naine. „Viivitab, hämab, puikleb. Keegi ei saa sellega nii hästi hakkama kui meie vapper onu.”
„Sa teed talle liiga,” ütles printsess Arianne.
„Jääge vakka, te kõik,” käskis prints.
Alles siis, kui tema eeskambri uksed olid kindlalt suletud, pööras ta oma tooli ümber, et naistele otsa vaadata. Isegi see pingutus muutis ta hingetuks ja tema jalgu kattev Myri vaip jäi tooli veeredes kahe kodara vahele ning ta pidi sellest kinni haarama, et vaipa jalgelt maha ei rebitaks.
Sõba all olid tema jalad valkjad, pehmed, võikad. Tema mõlemad põlved olid punased ja pundunud, tema varbad peaaegu lillakad ja normaalsest kaks korda suuremad. Areo Hotah oli neid näinud tuhat korda ja ikka oli tal raske neid vaadata.
Printsess Arianne astus ettepoole. „Luba ma aitan sind, isa.”
Prints kiskus sõba vabaks. „Ma saan oma tekiga ikka veel ise hakkama. Vähemalt sellega saan ma hakkama.” Seda oli tõesti vähe. Tema jalad olid juba kolm aastat kasutud olnud, aga tema kätes ja õlgades oli veel rammu.
„Kas toon oma printsile sõrmkübaratäie moonipiima?” päris meister Caleotte.
„Vajan selle valu leevendamiseks ämbritäit. Tänan, kuid ei. Tahan mõistuse juurde jääda. Täna õhtul ma sind rohkem ei vaja.”
„Väga hea, mu prints.” Meister Caleotte kummardas, ser Gregori pea ikka veel pehmete roosade käte haardes.
„Anna see siia.”
