Tants lohedega II osa. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tants lohedega II osa - George R. R. Martin страница 8

Tants lohedega II osa - George R. R. Martin

Скачать книгу

oma hirme. Ta on üdini üks jänespüks.”

      Kas tõesti? Theon ei olnud selles nii kindel. Ka tema pojad olid tüsedat kasvu, aga polnud endile taplustes häbi teinud. „Ka raudsaarlased peavad enne taplust pidu. Võtavad elust viimast, kui surm neid ees peaks ootama. Kui Stannis tuleb…”

      „Ta tuleb. Ta peab tulema.” Emand Dustin kõkutas naeru. „Ja kui ta tuleb, kuseb paksmagu end täis. Tema poeg suri Verises Pulmas, aga tema jagab Freydega leiba ja soola, võtab neid oma katuse all soojalt vastu ja lubas ühele neist oma lapselapse. Ta isegi kannab neile pirukat ette. Manderlyd põgenesid kord lõunast, peletati vaenlaste poolt oma maadelt ja kantsidest. Veri ei muutu. Ma ei kahtle selles põrmugi, et paksmagu tapaks hea meelega meid kõiki, aga hoolimata suurest praalimisest pole tal selleks julgust. Selle higistava ihu all lööb sama arglik ja lömitav süda nagu… noh… teie oma.”

      Viimane lause oli hoop, aga Theon ei julgenud samaga vastata. Igasugune häbematus maksab talle nahka. „Kui mu emand usub, et isand Manderly plaanib meid reeta, peaksite sellest isand Boltonile kõnelema.”

      „Arvate, et Roose ei tea seda? Rumal poisinolk. Vaadake teda. Vaadake, kuidas ta Manderlyt jälgib. Roose ei puuduta enne ühtki rooga, kui ta pole näinud isand Wymani seda esimesena söömas. Ta ei võta sõõmu ühestki kruusist, kuni pole näinud Manderlyt rüüpamas samast vaadist. Usun, et talle meeldiks, kui paksmagu mingi reetmisega hakkama püüab saada. See pakuks talle nalja. Mõistate, Roose’il ei ole tundeid. Need kaanid, mis talle nii väga meeldivad, imesid temast kogu kire juba aastaid tagasi välja. Ta ei armasta, ta ei vihka, ta ei leina. See on tema jaoks kerge meelelahutus. Mõned mehed peavad jahti, teised kullijahti, kolmandad viskavad täringuid. Roose mängib inimestega. Teie ja minu, nende Freyde, isand Manderly, oma priske uue naise, isegi oma sohikuga – tema jaoks oleme kõik lelud.” Neist möödus üks teenija. Emand Dustin sirutas oma toobi välja, lasi selle täis valada ja viipas siis, et mees sama ka Theoni toobiga teeks. „Tõtt-öelda,” jätkas ta, „isand Bolton püüdleb enama kui lihtsa isandaseisuse poole. Miks mitte Põhja kuningas? Tywin Lannister on surnud, Kuningatapja sandistatud, Paharet põgenenud. Lannisterid on otsakorral ja teie tegite talle seda meelehead, et koristasite teelt Starkid. Vana Walder Frey ei hakka vastu, kui tema priske väike Walda kuningannaks saab. Valge Sadam võib osutuda problemaatiliseks, kui isand Wyman eesootava lahingu üle elab… aga olen veendunud, et ta ei ela seda üle. Mitte kauem kui Stannis. Roose kõrvaldab nad mõlemad, täpselt nagu ta kõrvaldas Noore Hundi. Kes veel üle jääb?”

      „Teie,” sõnas Theon. „Olete veel teie. Kääbaskandi emand, abielu järgi Dustin, sünni poolest Ryswell.”

      See pakkus naisele rõõmu. Ta rüüpas tumedate silmade helkides sõõmu veini ja lausus: „Kääbaskandi lesk… ja jah, kui seda sooviksin, võiksin ebamugavusi tekitada. Muidugi mõistab Roose seda samuti ja hoolitseb selle eest, et mind rahul hoida.”

      Naine oleks võinud jätkata, kuid märkas siis meistreid. Nad olid kolmekesi koos sisenenud isanda ukse kaudu teisel pool püünet – üks pikk, teine tüse, kolmas verinoor, aga oma rüüdes ja kettides olid nad kolm halli hernest ühest mustast kaunast. Enne sõda oli Medrick teeninud isand Hornwoodi, Rhodry isand Cerwynit ja noor Henly isand Slate’i. Roose Bolton oli toonud nad kõik Talitundrusse Luwini kaarnate eest hoolt kandma, et sõnumeid saaks taas välja saata ja vastu võtta.

      Kui meister Medrick Boltonile kõrva sosistamiseks põlvele laskus, kõverdas emand Dustin halvakspanevalt suud. „Kui mina oleksin kuninganna, tapaksin esimese asjana kõik need hallid rotid. Nad siblivad kõikjal, toituvad oma peremeeste jääkidest, lobisevad teineteisega, sosistavad oma peremeestele kõrvu. Aga kes on tegelikult peremehed ja kes teenijad? Igal vägeval isandal on oma meister, iga tühisem isand ihkab ühte. Kui sul ei ole meistrit, ei pöörata sulle suurt tähelepanu. Hallid rotid loevad ja kirjutavad meie kirju, isegi sellistele isandatele, kes ise lugeda ei oska ja kes võib kindlalt öelda, et nad sõnu enda kasu nimel ei moonuta? Mis kasu neist on, küsin ma.”

      „Nad ravitsevad,” kostis Theon. Seda näidi temalt oodatavat.

      „Jah, nad ravivad meid. Ma ei öelnud, et nad pole osavad. Nad kannavad meie eest hoolt, kui oleme haiged või haavatud või vanema või lapse haiguse tõttu murest murtud. Kui oleme nõrgad ja kõige haavatavamad, on nemad kohal. Vahel ravivad nad meid terveks ja me oleme neile õigusega tänulikud. Kui see neil ei õnnestu, lohutavad nad meid meie leinas ja me oleme ka selle eest tänulikud. Tänulikkusest anname neile koha meie katuse all ja pühendame nad meie häbisse ja saladustesse ja arutame nendega kõike. Varsti ongi valitsejast saanud valitsetav.

      Nii juhtus ka isand Rickard Starkiga. Tema halli roti nimi oli meister Walys. Kas pole nutikas, kuidas meistrid kasutavad vaid ühte nime, isegi nood, kellel Tsitadelli saabudes oli kaks? Niiviisi ei saa me teada, kes nad tegelikult on ja kust nad pärinevad… aga kui oled piisavalt visa, saad tõele jälile. Enne, kui ta endale keti sepistas, tunti meister Walyst Walys Flowersina. Flowers, Hill, Rivers, Snow… anname selliseid nimesid oma vallaslastele, et teaksime, kellega on tegu, aga võimalusel vabanevad nemad sellest kergekäeliselt. Walys Flowersi ema oli tüdruk Pikktornist… ja kuulu järgi oli ta isa Tsitadelli suurmeister. Hallid rotid polegi nii vooruslikud, kui nad välja püüavad näidata. Muinaslinna meistrid on neist kõige hullemad. Kui ta oli endale keti sepistanud, ei kulutanud tema salajane isa ja tema sõbrad palju aega, et ta Talitundrusse isand Rickardi kõrvu mesimagusaid kihvtisõnu sosistama saata. Kahtlemata oli abielu Tullydega just tema kavatsus…”

      Naine katkestas jutu, kui Roose Bolton jalule tõusis, kahvatud silmad tõrvikuvalguses hiilgamas. „Mu sõbrad,” alustas ta ja saalis võttis maad selline vaikus, et Theon võis kuulda tuult aknaplankude küljes nagistamas. „Stannis ja tema rüütlid on tema uue punase jumala plagude lehvides Süvalaane maalinnast lahkunud. Põhja mägede klannid on temaga karvastel ja äbarikel kronudel mesti löönud. Kui ilm peab, võivad nad kahe nädala sees meie kallal olla. Ja Vareseroog Umber marsib mööda kuningateed alla, sellal kui Karstarkid lähenevad idast. Nad kavatsevad siin isand Stannisega liituda ja meilt selle kantsi vallutada.”

      Ser Hosteen Frey tõukas end jalule. „Peaksime neile vastu ratsutama. Milleks lubada neil oma väed ühendada?”

      Sest Arnolf Karstark ootab isand Boltonilt märguannet, enne kui ta nad reedab, mõtles Theon, kui teised isandad nõuandeid hakkasid karjuma. Isand Bolton tõstis vaikuse nõudmiseks käed. „Koda pole koht sellisteks aruteludeks, mu isandad. Siirdume võõrustuppa, kuni mu poeg abielu sisse pühitseb. Teie ülejäänud jääge siia ja nautige sööki ja jooki.”

      Kui Pelgukantsi isand kolme meistri saatel kojast välja lipsas, tõusid ülejäänud isandad ja pealikud, et talle järgneda. Hother Umber, sünge vana mees hüüdnimega Hoorajääger, läks mornilt ja kulmu kortsutades. Isand Manderly oli nii juua täis, et vajas kojast välja aitamiseks nelja tugeva mehe abi. „Nad peaksid laulma Rottkokast,” pomises ta oma rüütlitele toetudes Theonist mööda vaarudes. „Laulja, laula meile Rottkokast.”

      Emand Dustin oli üks viimastest, kes end liigutama asus. Kui ta oli lahkunud, näis terve koda korraga rõhuv. Theon avastas end alles püsti ajades, kui palju ta tegelikult joonud oli. Laua äärest minema koperdades tõukas ta teenijatüdruku käest veinikannu. Vein purskus tumepunase joana tema saabastele ja pükstele.

      Tema õlast haaras käsi, viis raudse haardega sõrme sügavale tema ihusse tungimas. „Oled nõutud, Tõhk,” ütles Alyn Tusane hambamädase hingeõhu lehaga. Dick Kollane ja Damon Tantsi Mulle olid temaga. „Ramsay ütles, et pead tema mõrsja talle voodisse viima.”

      Theoni läbis hirmujudin. Ma mängisin oma osa, mõtles ta. Miks mina? Ta teadis siiski, et keelduda ei maksa.

      Isand Ramsay oli juba kojast lahkunud. Tema mõrsja, hüljatud

Скачать книгу