Te ei tohi teda vihastada. Isand Ramsay on… meeldiv ja leebe mees. Olge talle meele järele ja ta on teie vastu hea. Olge talle hea abikaasa.”
„Aidake mind.” Tüdruk haaras temast kinni. „Palun. Tavatsesin teid hoovis mõõkadega mängimas jälgida. Olite nii nägus.” Tüdruk pigistas tema kätt. „Kui põgeneksime, võiksin olla teie abikaasa või teie… teie hoor… mida iganes soovite. Võiksite olla minu mees.”
Theon kiskus oma käe lahti. „Ma ei ole… Ma pole kellegi mees.” Mees aitaks teda. „Lihtsalt… lihtsalt olge Arya, olge tema naine. Olge talle meele järele või… lihtsalt rahuldage teda ja lõpetage see jutt, et olete keegi teine.” Jeyne, tema nimi on Jeyne ja see riimub sõnaga piin. Muusika muutus üha tungivamaks. „On aeg. Pühkige silmist pisarad.” Pruunid silmad. Need peaksid olema hallid. Keegi paneb seda tähele. Kellelegi meenub. „Hästi. Nüüd naeratage.”
Tüdruk püüdis seda. Tema vabisevad huuled paotusid ja kangestusid ning mees nägi tema hambaid. Kenad valged hambad, mõtles ta, aga kui ta Ramsayt vihastab, ei jää need kauaks kenaks. Kui ta ukse lahti tõukas, kuhtusid kolm küünalt neljast. Ta juhtis mõrsja uttu, kus ootasid pulmapeo külalised.
„Miks mina?” oli ta pärinud, kui emand Dustin oli talle öelnud, et mõrsja peab üle andma tema.
„Tema isa on surnud ja niisamuti kõik tema vennad. Tema ema hukkus Kaksikutel. Tema onud on kadunud või surnud või vangi langenud.”
„Tal on veel üks vend.” Tal on veel kolm venda, oleks ta võinud öelda. „Jon Snow on Öises Vahtkonnas.”
„Poolvend, sohik ja Müürile vannutatud. Teie olite tema isa hoolealune, lähim elav hõimlane, kes tal on. On sobilik, et just teie tema üle annate.”
Lähim elav hõimlane. Theon Greyjoy oli koos Arya Starkiga üles kasvanud. Theon oleks petise ära tundnud. Kui teda nähakse Boltoni petutüdrukut Aryana heaks kiitmas, ei saaks liidu sõlmimist tunnistama kogunenud põhja isandad tüdruku seaduspärasust kahtluse alla seada. Stout ja Slate, Hoorajääger Umber, riiakad Ryswellid, Hornwoodi mehed ja Cerwyni nõbud, paks isand Wyman Manderly… ükski neist ei olnud tundnud Ned Starki tütart pooltki nii hästi kui tema. Ja kui mõned neist isegi haudusid mõttes kahtlusi, on nad piisavalt targad, et sellised mõtted vaid enda teada jätta.
Nad kasutavad mind pettuse varjutamiseks, asetades mind oma luiskeloo etteotsa. Seepärast oli Roose Bolton talle jälle isanda rõivad andnud, et ta mängiks oma osa selles janditajate loos. Kui see tehtud on, kui nende vale-Arya on naitud ja voodis võetud, ei leia Bolton Theon Äraandjale enam mingit rakendust. „Täida selles meie käsku ja kui Stannis on lüüa saanud, arutame, kuidas sind sinu isa aujärjele taastada,” oli isand oma vaiksel häälel öelnud, häälel, mis oli loodud valede ja sosinate kuuldavale toomiseks. Theon ei uskunud sellest sõnagi. Ta etendab neile oma rolli, sest tal ei ole muud valikut, aga hiljem… Siis annab ta mu tagasi Ramsayle, mõtles ta, ja Ramsay võtab mult veel paar sõrme ja muudab mu uuesti Tõhuks. Välja arvatud juhul, kui jumalad on armulised ja Stannis Baratheon ründab Talitundrut ning tapab nad kõik, tema kaasa arvatud. See oli parim, millele ta võis loota.
Kummaline väita, aga hiies oli soojem. Teisel pool selle piire oli Talitundur karmi valge jääkorraga kaetud. Rajad olid kaetud reetliku musta jääga ning kuuvalgel kiiskas Klaasaedade murdunud paanidel härmatis. Müüride äärde olid kerkinud räpase lume vallid, täites nii iga õnaruse ja nurga. Mõned neist olid nii kõrged, et varjasid endi taga uksi. Lume alla jäid hall tuhk ja tukid ning siin ja seal võis näha söestunud palki või naharibade ja juuksekahludega kondihunnikuid. Müüririnnatistelt rippusid jääpurikad, pikad kui piigid, ja palistasid torne justkui vana mehe jäigad valged vurrud. Aga hiies ei olnud pinnas jäätunud ning kuumaveeallikatest tõusis auru, sooja nagu imiku hingus.
Mõrsja kandis valget ja halli, toone, mida tõeline Arya oleks kandnud, kui ta oleks elanud nii kaua, et naituda. Theon kandis musta ja kuldset ja tema mantel oli kinnitatud õla külge robustse rauast kaheksajalaga, mille sepp Kääbaskandist tema jaoks kokku oli klopsinud. Aga kapuutsi all oli tema juus valge ja hõre ning tema ihu vanamehe hallikat tooni. Viimaks ometi Stark, mõtles ta. Käsi käevangus, sammus ta koos mõrsjaga läbi võlvitud kiviukse, sellal kui uduvoolmed nende jalge ümber liikusid. Trumm peksles kui neitsi süda, vilepillid tõid kuuldavale kõrgeid ja armsaid ning kutsuvaid helisid. Puulatvade kohal ujus tumedas taevas pooleldi udusse varjunud kuusirp, mis piilus nagu silm läbi siidloori.
Theon Greyjoy ei olnud hiies võõras. Poisiklutina oli ta siin mänginud, visanud kividega paispuu all olevas külmas tumedas tiigis lutsu, peitnud oma varandust iidse tamme tüve sisse, jahtinud enda tehtud vibuga oravaid. Hiljem, vanemana, oli ta pärast Robbi ja Jory ja Jon Snow’ga hoovil peetud harjutamisi kuumaveeallikates oma sinikaid leotanud. Kastanite ja jalakate ja sõdurmändide keskel oli ta leidnud salajasi kohti, kuhu peituda, kui ta soovis üksi olla. Oma esimese suudluse oli ta just siin saanud. Hiljem oli üks teine tüdruk näruse lapiteki peal pika hallikasrohelise vahipuu all temast mehe teinud.
Sellisena aga ei olnud ta hiide kunagi näinud – hall ja kummituslik, täidetud sooja udu ja hulpivate tulukeste ning sosinatega, mis tundusid kostvat kõikjalt ja samas mitte kuskilt. Puude all aurasid kuumaveeallikad. Maapinnast kerkis sooja auru, mähkides puud oma niiskesse hingusesse, roomates müüre mööda üles, et tõmmata jälgivate akende ette hallid kardinad.
Siin oli ka omamoodi rada, sihitult looklev ja sammaldunud ning poolenisti pori ja langenud lehtede alla mattunud mõranenud kividest jalgrada, mille muutsid reetlikuks alt ülespoole tungivad jämedad paksud pruunid juured. Ta juhtis mõrsjat seda mööda edasi. Jeyne, tema nimi on Jeyne ja see riimub sõnaga piin. Ta ei tohtinud sellele mõelda. Kui see nimi tema huultelt lipsab, võib see maksta talle sõrme või kõrva. Ta kõndis aeglaselt, vaadates iga sammu juures jalge ette. Tema puuduvad varbad muutsid kiirustades tema kõnnaku komberdavaks ja ta ei tohtinud komistada. Riku isand Ramsay pulm komistamisega ja isand Ramsay võib säärase kohmakuse eest libastunud jala nülgida.
Udu oli nii paks, et näha olid vaid lähimad puud; nende taga oli näha ainult kõrgeid varje ja ähmaseid tulukesi. Lookleva raja kõrval ja puude vahel võbelesid küünlad kui soojas hallis supis hulpivad kahvatud jaanimardikad. See kõik tundus kummalise allmaailmana, mingi ajatu kohana maailmade vahel, kus neetud nukralt mõne aja jooksul ringi rändasid, enne kui leidsid tee põrgu, mille nad oma pattudega ära olid teeninud. Kas me kõik oleme siis surnud? Kas Stannis tuli ja tappis meid une pealt? Või ootab lahing veel ees või on see juba tapeldud ja kaotatud?
Siin ja seal põles näljane tõrvik, heites pulmapeo külaliste nägudele punetavat kuma. See, kuidas udu võbelevat valgust tagasi peegeldas, muutis nende näojooned loomalikuks, pooleldi inimeselaadseks, moonutatuks. Isand Stoutist sai mastif, vanast isand Locke’ist raisakotkas, Hoorajääger Umberist groteskne peletis, Suurest Walder Freyst rebane, Väiksest Walderist punane pull, kellel puudus vaid ninarõngas. Roose Boltoni enda nägu oli kaame hall mask kahe räpase jääkilluga seal, kus pidid asuma silmad.
Peade kohal olid puud täis puhmas sulgedega kaarnaid, kes paljastel pruunidel okstel kükitasid ja all toimuvat kombetalitust jälgisid. Meister Luwini linnud. Luwin oli surnud ja tema meistritorn oli põlema süüdatud, aga kaarnad olid ikka siia jäänud. See on nende kodu. Theon mõlgutas, mis tunne võiks olla omada kodu.
Siis lõi udu lahku nagu janditajate etenduseks avanev kardin, et paljastada uus stseen. Nende ette ilmus paispuu, selle kondised oksad avali. Laia valge tüve ümber lasusid langenud lehed punaste ja pruunide vaaludena. Siin oli kaarnaid kõige rohkem ja nad pomisesid teineteisele mõrtsukate salakeeles. Ramsay Bolton seisis nende all, kandes pehmest hallist nahast kõrgeid säärsaapaid ja musta roosast siidist siiludega ning kiiskavate granaadist pisaratega sametvammust. Tema näol helkis
