punnis silmadega takka üles lõi ja kisendas. Siinsamas hoovis.
Tema ette kerkisid Suursaali uksed; äsja valmistatud, et asendada põlenud uksed, näisid need talle tahumatute ja inetutena – kiirelt kokku klopsitud plangud. Uksi valvasid paar kössis ja paksude karusnahksete mantlite all lõdisevat odameest, habemed jääkoorikuga kaetud. Nad jälgisid solvunult Theoni, kui too astmetest üles kööberdas, parempoolse ukse valla surus ja sisse lipsas.
Saal oli õndsalt soe ja täis tõrvikuvalgust ning rahvast pungil täis. Theon lasi soojusel end emmata ja suundus siis saali esiosa poole. Inimesed istusid pinkidel põlv põlve vastas nii tihedalt kokku surutuna, et teenijatel oli raskusi nende vahelt läbi litsumisega. Isegi pööblist kõrgemal istuvatel rüütlitel ja isandatel oli vähem ruumi kui tavaliselt.
Püüne lähedal näppis Abel oma lautot ja laulis „Suve kaunitest piigadest”. Ta nimetab end laulikuks, kuid tegelikult on tegu kupeldajaga. Isand Manderly oli Valgest Sadamast muusikuid kaasa toonud, aga ükski neist ei olnud laulja, ja kui Abel oma lauto ja kuue naisega väravate ette ilmus, võeti ta soojalt vastu. „Kaks õde, kaks tütart, üks abikaasa ja mu vana ema,” oli laulja väitnud, kuigi ükski neist ei olnud tema nägu. „Mõni tantsib, mõni laulab, üks puhub pilli ja üks taob trummi. Nad kõik on ka head pesunaised.”
Laulik või kupeldaja, Abeli hääl oli vastuvõetav, tema pillimäng hea. Siin varemete vahel ei saanud keegi midagi paremat oodata.
Seintel rippusid plagud: Ryswellide kuldne, pruun, hall ja must hobusepea; Umberite Koja möirgav hiiglane; Flinti Sõrmede Flintide Koja kivine käsi; Sarvelaane põder ja Manderly meesnäkk; Cerwyni must tapper ja Tallhartide männid. Siiski ei suutnud nende erksad värvid mustavaid müüre nende taga ega aknaavasid katvaid laudasid täielikult varjata. Isegi lagi on vale – selle uued talad heledad, kui vanad sarikad olid sajandite suitsust peaaegu mustaks tõmbunud.
Suurimad plagud kõlkusid püüne taga, kus mõrsja ja peiu kohal rippusid Talitundru ürghunt ja Pelgukantsi nülitud inimene. Starkide plagu nägemine rabas Theoni raskemalt, kui ta seda arvata oleks osanud. Vale, see on vale, täpselt nagu tüdruku silmad. Poole’ide Koja vapiks oli sinine sõõr hallis raamis. Nad oleksid pidanud selle vapi sinna riputama.
„Theon Äraandja,” ütles keegi, kui ta möödus. Teised pöörasid oma pilgu kõrvale. Üks sülgas. Miks ka mitte? Ta oli äraandja, kes oli vallutanud Talitundru reetmise teel, tapnud oma kasuvennad, andnud omaenda rahva Cailini kantsis nülgimiseks ning viinud oma kasuõe isand Ramsay voodisse. Roose Bolton võib ju teda ära kasutada, aga tõelised põhjalased põlgavad teda.
Tema vasaku jala puuduvad varbad olid andnud talle krabiliku ja kohmaka kõnnaku, mida oli naljakas vaadata. Seljataga kuulis ta üht naist naermas. Isegi selles poolenisti jäätunud, lumest, jääst ja surmast ümbritsetud kalmistul oli naisi. Pesunaisi. See oli viisakas sõna uulitsatüdrukute kohta, mis oli omakorda viisakam sõna hoora kohta.
Theon ei teadnud, kust nad pärit olid. Nad näisid lihtsalt ilmuvat, nagu vaglad korjusele või kaarnad pärast lahingut. Iga malev tõmbas neid ligi. Mõned neist olid karastunud hoorad, kes võisid öö jooksul nussida kahekümne mehega ja nad kõik veel laua alla juua. Teised olid kui süütud piigad, aga see oli lihtsalt üks ametinipp. Mõned neist olid laagrimõrsjad, kes olid sõdalastega seotud ühe või teise jumala nimel sosinal lausutud sõnadega, mis unustatakse kohe, kui sõda läbi saab. Nad soojendavad öösiti mehe voodit, lapivad hommikuti tema saapaid, teevad õhtuti talle süüa ja rüüstavad tema laiba pärast taplust. Mõned neist isegi pesid natuke pesu. Nendega olid sagedasti ka sohilapsed – närused ja räpased ühes või teises laagris ilmale tulnud tattnokad. Isegi säärased pilkasid Theon Äraandjat. Las nad irvitavad. Tema uhkus oli siin, Talitundrus, hävinenud; Pelgukantsi kongides ei olnud sellele ruumi. Kui oled saanud tunda nülgimisnoa suudlust, ei suuda ükski pilge sulle enam haiget teha.
Sünnipära ja veri tagasid talle koha püünel ülikutelaua taga seina ääres. Temast vasakul istus emand Dustin, riietatud, nagu ikka, musta range lõike ja kaunistusteta villasesse rüüsse. Temast paremal ei istunud kedagi. Nad kõik pelgavad saavat häbist määritud. Kui ta oleks julgenud, oleks ta naernud.
Mõrsjal oli aukoht Ramsay ja tema isa vahel. Ta istus seal, pilk maha suunatud, kui Roose Bolton palus neil emand Arya terviseks toopi tõsta. „Tema lastes saavad meie kaks iidset koda üheks,” ütles ta, „ja Starkide ja Boltonite vaheline pikk vaen saab oma otsa.” Tema hääl oli nii tasane, et terves saalis võttis maad vaikus, kui mehed tema kuulamiseks kõrvu kikitasid. „Mul on kahju, et meie hea sõber Stannis pole otsustanud meiega veel liituda,” jätkas ta naerulagina saatel, „sest tean, et Ramsay oli lootnud emand Aryale pulmakingituseks tema pea anda.” Naer muutus valjemaks. „Võtame ta saabudes uhkelt vastu, nagu tõelistele põhjalastele vääriline. Aga seni sööme ja joome ja lustime… sest talv on peaaegu kohal, mu sõbrad, ja paljud meist kevadet ei näe.”
Valge Sadama isand oli varustanud neid moona ja joogiga – musta porteri ja kollase õllega ning punaste ja kuldsete ja purpursete veinidega, mis olid kõik saabunud soojast lõunast paksupõhjalistel laevadel ja tema sügavates keldrites täidlasteks muutunud. Pulmakülalised õgisid tursapirukaid ja talikõrvitsaid, kaalikakuhjasid ja suuri ümaraid juustukerasid, suitsulammast ja süsimusti veiseribisid ja viimaks kolme hiiglaslikku pulmapirukat, mis olid suured kui vankrirattad, nende krõbe koorik varjamas porgandeid, sibulaid, naereid, pastinaaki, seeni ja maitsestatud sealihatükke maitsvas pruunis kastmes. Ramsay raius oma röövlimõõgaga lõike ja Wyman Manderly kandis neid ise ette, pakkudes esimesed auravad portsjonid Roose Boltonile ja tema paksule naisele Freyde Kojast, järgmised ser Hosteenile ja ser Aenysele, Walder Frey poegadele. „Parim pirukas, mida iial maitsnud olete, mu isandad,” kuulutas tüse isand. „Loputage seda alla Lehissaare kuldsega ja nautige iga suutäit. Mina teen seda kindlasti.”
Sõna pidades hävitas Manderly kuus portsjoni, kaks kõigist kolmest pirukast, huuli matsutades ja kõhtu patsutades ning täites end, kuni tema kuue rinnaesine oli kastmeplekkidest pruuniks tõmbunud ja habe koorikupuru täis. Tema õgardlikkusele ei suutnud vastu panna isegi Paks Walda Frey, kuigi tal õnnestus kolm lõiku ära süüa. Ka Ramsay sõi isukalt, aga tema kaame mõrsja vaid vaatas tema ette asetatud toitu. Kui tüdruk pea tõstis ja Theoni poole vaatas, nägi mees tema suurtes pruunides silmades hirmu.
Pooleteisekäemõõgad ei olnud saalis lubatud, aga iga mees seal kandis pussi, niisamuti Theon Greyjoy. Kuidas ta muidu omale liha lõigata saab? Iga kord, kui ta vaatas tüdruku poole, kes oli olnud Jeyne Poole, tajus ta küljel olevat terast. Ma ei saa teda päästa, mõtles ta, aga ma saaksin ta hõlpsalt tappa. Keegi ei ootaks seda. Võiksin paluda ta tantsima ja siis tal kõri läbi lõigata. See oleks heategu, kas pole? Kui vanad jumalad minu palvet kuulda võtavad, võib Ramsay raevuhoos ka minu surnuks lüüa. Theon ei kartnud surma. Pelgukantsi kongides oli ta saanud teada, et on palju hullemaid asju kui surm. Ramsay oli talle andnud selle õppetunni sõrm sõrme ja varvas varba järel ja see oli õppetund, mida ta iial ei unusta.
„Te ei söö,” täheldas emand Dustin.
„Ei.” Söömine oli tema jaoks raske. Ramsay oli talle ainult hambapuru alles jätnud ja närimine oli piinarikas. Joomine oli lihtsam, aga ta pidi veinikruusist kahe käega haarama, et seda mitte maha pillata.
„Kas teile ei meeldi sealihapirukas, mu isand? Parim sealihapirukas, mida iial maitsta oleme saanud, nagu meie paks sõber meile seletab.” Naine viipas veinikruusiga isand Manderly poole. „Kas olete varem paksu meest nii õnnelikuna näinud? Ta peaaegu vihub tantsu. Kannab toitu oma kätega ette.”
Kõik vastas tõele. Valge Sadama isand oli lustliku paksmao naerev ja naeratav võrdkuju, kes teiste isandatega nalja heitis ja neile seljale patsutas, hõikudes muusikutelt üht või teist muusikapala. „Laske kõlada „Lõppenud
