Tants lohedega II osa. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tants lohedega II osa - George R. R. Martin страница 4

Tants lohedega II osa - George R. R. Martin

Скачать книгу

hõbedasele kuningannale kingituseks tuua, aga neli Kassi lõikasid mul tee ning asusid mulle lõrisedes ja sisisedes kannule. Üks sai mind peaaegu kätte, seega paiskasin südame talle näkku.”

      „Väga üllas teist,” ütles ser Barristan toonil, mis vihjas kõigele muule, „aga kas teil on Tema Hiilgusele uudiseid?”

      „Süngeid uudiseid, ser Vanaisa. Astapori pole enam ja orjapidajad liiguvad kogu jõuga põhja suunas.”

      „Need on vanad ja kopitanud uudised,” urises Paljaspea.

      „Sama ütles sinu ema sinu isa suudluste kohta,” vastas Daario. „Kallis kuninganna, oleksin kiiremini naasnud, aga mäed kihavad yunkailaste sõjasulastest. Neli vabakonda. Teie Tormivaresed pidid endile tee läbi kõigi nende raiuma. Uudiseid on veelgi ja halvemaid. Yunkailased marsivad väega mööda rannikuteed ja nendega on mesti löönud neli leegionit Uus-Ghisist. Neil on sada turvises ja seljas piiramistorne kandvat elevanti. Lisaks lingujad Tolosist ja korpus Qarthi kaameliväge. Veel kaks leegioni Uus-Ghisist astus Astaporis laevadele. Kui meie vangid tõtt rääkisid, maabuvad nad teisel pool Skahazadhani, et lõigata meid ära dothraki merest.”

      Lugu vestes tilkus marmorpõrandale aeg-ajalt helepunast verd ning Dany võpatas iga kord. „Mitu meest tapeti?” päris ta, kui mees oli lõpetanud.

      „Meie omi? Ma ei hakanud lugema. Saime siiski juurde rohkem kui kaotasime.”

      „Veel äraandjaid?”

      „Veel vapraid mehi meie ülla ürituse toetamiseks. Minu kuninganna jääb nendega rahule. Üks neist on kirvemees Basiliski saartelt, jõhkard ja suurem kui Belwas. Peaksite teda nägema. Lisaks mõned westeroslased, paarkümmend või rohkem. Väejooksikud Tuulelippudest, kes ei olnud yunkailastega rahul. Nendest saavad head Tormivaresed.”

      „Kui nii väidad.” Dany ei hakanud puiklema. Varsti võib Meereen vajada iga mõõgakandjat.

      Ser Barristan kortsutas kulmu. „Pealik, mainisite nelja vabakonda. Meie teame vaid kolme. Tuulelipud, Pikad Piigid ja Kassi Vennaskond.”

      „Ser Vanaisa oskab arvutada. Teised Pojad läksid yunkailaste poolele üle.” Daario keeras pea kõrvale ja sülgas. „See on Pruuni Ben Plummi eest. Järgmine kord, kui tema inetut lõusta näen, lõikan ta kurgust kubemeni lõhki ja rebin tema musta südame rinnust välja.”

      Dany püüdis kõneleda, aga ei leidnud sõnu. Talle meenus Beni nägu viimasest korrast, kui nad kohtunud olid. See oli sõbralik nägu, mida ma usaldasin. Tume ihu ja valged juuksed, lömmis nina, kurrud silmanurkades. Isegi lohedele oli meeldinud vana Pruun Ben, kes tavatses uhkeldada, et ka temas voolas tilgake loheverd. Saad tunda kolme reetmist. Korra kulla nimel, korra vere nimel ja korra armastuse nimel. Kas Plumm oli kolmas reetja või teine? Milliseks neist muudab see ser Jorahi, tema pahura vana karu? Kas ta ei leia ühtki sõpra, keda usaldada? Mis kasu on ennustustest, kui nendest sotti ei saa? Kui naitun Hizdahriga enne päikese tõusu, kas kõik need väed kaovad siis kui hommikune kaste ja lasevad mul rahus valitseda?

      Daario teade põhjustas lärmi. Reznak ulgus, Paljaspea pomises süngelt, tema ratsavennad vandusid tulist kättemaksu. Belwas Tugev lõi rusikaga vastu oma armilist vatsa ja vandus, et sööb Pruuni Beni südame koos ploomide ja sibulatega. „Palun,” ütles Dany, aga vaid Missandei näis teda kuulvat. Kuninganna tõusis jalule. „Jääge vakka! Olen kuulnud piisavalt.”

      „Teie Kõrgus.” Ser Barristan laskus põlvele. „Oleme teie käsutada. Mida meil teha käsite?”

      „Jätkake plaanipäraselt. Koguge nii palju moona kui võimalik.” Tagasi vaadates olen kadunud. „Peame väravad sulgema ja kõik võitlusvõimelised mehed müüridele saatma. Keegi ei sisene ega lahku.”

      Saalis võttis hetkeks maad vaikus. Mehed vaatasid teineteisele otsa. Siis ütles Reznak: „Mis astaporlastest saab?”

      Dany soovis kisendada, hambaid krigistada ja oma riideid rebida ning kätega põrandat peksta. Selle asemel ütles ta: „Sulgege väravad. Kas pean seda ka kolmandat korda ütlema?” Nad olid tema lapsed, aga praegu ei saanud ta neid aidata. „Lahkuge. Daario, sina jääd. Seda haava tuleb pesta ja mul on sulle veel küsimusi.”

      Teised kummardasid ja lahkusid. Dany viis Daario Naharise mööda astmeid üles oma magamiskambrisse, kus Irri äädikaga tema haava puhastas ja Jhiqui selle valge linariidega kinni sidus. Kui see kõik oli tehtud, saatis ta ka oma toaneitsid minema. „Sinu riided on verega määrdunud,” ütles ta Daariole. „Võta need seljast.”

      „Vaid siis, kui sina sama teed.” Mees suudles teda.

      Tema juuksed lõhnasid vere ja suitsu ja hobuse järele ning tema suu oli naise omal karm ja kuum. Dany värises mehe käte vahel. Kui nad lahku tõmbusid, ütles ta: „Kartsin, et sina oled see, kes mind reedab. Kord vere ja kord kulla ja kord armastuse nimel, ütlesid sortsid. Ma arvasin… ma ei arvanud kordagi, et selleks võib olla Pruun Ben. Isegi minu lohed näisid teda usaldavat.” Ta haaras oma pealikul õlgadest. „Luba mulle, et sa ei pöördu kunagi minu vastu. Ma ei suudaks seda taluda. Luba mulle.”

      „Mitte kunagi, mu arm.”

      Dany uskus teda. „Vandusin, et naitun Hizdahr zo Loraqiga, kui ta suudab mulle anda üheksakümmend päeva rahu, aga nüüd… Ihkasin sind esimesest pilgust, aga olid sõjasulane, heitlik, reetlik. Uhkeldasid, et oled olnud saja naisega.”

      „Sajaga?” Daario kõkutas purpurse habeme taga naeru. „Ma luiskasin, armas kuninganna. Neid oli tuhat. Aga mitte kordagi lohega.”

      Naine tõstis huuled mehe omadele. „Mida sa veel ootad?”

      TALITUNDRU PRINTS

      Kolle oli täis külma ja musta tuhka, kamber kütmata, kui küünlad välja arvata. Iga kord, kui uks avanes, kaldusid küünalde leegid tuuletõmbes ja vabisesid. Ka mõrsja vabises. Nad olid riietanud ta valgesse pitsiga palistatud lambavillast rüüsse. Varrukatele ja pihikule olid õmmeldud mageveepärlid ja jalas kandis ta valgeid hirvenahast susse – kauneid, aga mitte sooje. Tema nägu oli kaame, veretu.

      Jääst nikerdatud nägu, mõtles Theon Greyjoy tüdruku õlgadele karusnahkset mantlit asetades. Lumme maetud korjus. „Mu emand. On aeg.” Teisel pool ust kutsus neid muusika: lauto ja vilepillid ja trumm.

      Mõrsja tõstis pilgu. Pruunid küünlavalgel siravad silmad. „Ma olen talle hea abikaasa ja t-truu… Ma… ma rahuldan teda ja sünnitan talle poegi. Olen talle parem abikaasa kui tõeline Arya oleks võinud olla, küll ta näeb.”

      Säärne jutt tapab su või veelgi hullemat. Selle õppetunni oli ta saanud Tõhuna. „Te oletegi tõeline Arya, mu emand. Arya Starkide soost, isand Eddardi tütar ja Talitundru aujärjepärija.” Oma nime, ta pidi teadma oma nime. „Arya Jalgealune. Teie õde tavatses kutsuda teid Arya Hobusenäoks.”

      „Selle nime mõtlesin mina välja. Tema nägu oli pikk ja hobulik. Minu oma pole seda. Mina olin kena.” Viimaks purskusid tema silmist pisarad. „Ma ei olnud kaunis nagu Sansa, aga kõik rääkisid, et olin kena. Kas isand Ramsay peab mind kenaks?”

      „Jah,” valetas ta. „Ta ütles seda mulle.”

      „Aga ta ju teab, kes ma olen. Kes ma tegelikult olen. Näen seda tema silmist, kui ta mulle otsa vaatab. Ta näib vihane, isegi naeratades, aga see pole minu süü. Räägitakse, et talle meeldib inimestele haiget teha.”

      „Mu

Скачать книгу