style="font-size:15px;"> „Rõõm kuulda. Muide, kuidas edeneb lühiprosaisti DBTP? Oled oma kalli musirulli Ursula seltsis liikvel?”
Hoomasin Luusalmi vastuses tillukest viivitust. Hääletooniski toimus pisuke muutus. Vastus oli napp:
„Noh … kõike juhtub … see suhe läks kuidagi läilaks.”
„Kuidas nii?”
„Selles on süüdi Ursula poeg, Kenneth.”
„Mis juhtus? Hakkas see topski sind taas ähvardama?”
„Ei … läks hoopis nii …” Luusalmi ohkas sügavalt. „Tähendab … noh, Ursula rääkis, et oli möödunud nädalal oma poolteist pudelit magusat veini nahka pannud. Ja siis hommikumantlis diivanile ära kustunud. Lõunauinakule. Kenneth tuli tuppa … vargile!”
„Kas too lurjus pani Ursula plasmateleri pihta? Samsung kadus koos poisiga pandimajja?”
„Oleks see ometi nii läinud. Aga too … kriminaal virutas hoopis magavalt Ursulalt teemantiga kliitorirõnga ära!”
Ahmisin õhku. Uudis lõi nii-öelda jalad alt. Polnud sõnu.
„Kui ma seda kuulsin, oli see kui hoop kõhtu,” oigas Luusalmi. „Tuimastussüst libiidosse, suts ja valmis. Ma olen ju nii tundeline mees. Kunstnikuhing. Sa tead ju küll …”
„Jaa, seda ma tõepoolest tean. Avaldan … kaastunnet. Tähendab, sul on nüüd DBTP-ga hoopis uued plaanid?”
„Nii võib öelda küll. Muuseas, sellel teemal tõmbas mulle äsja traati härra antikvaar Pastor Alanen ja küsis, millal me oma külaskäiguga tema galeriid austame. Bool pidavat juba valmis olema. Ja seda on Pastori sõnul piisavalt. Mõni käbedam külaline on ilmselt juba läbi põiganud.”
„Galerii! Kas meie tubli Pastori sopaka- ja pornoantikvariaat on nüüd galerii?”
„On. DBTP ajaks. Kui on seda performance’i-värki ja muud …”
„Ah jaa, too performance’i-värk! Seda peab küll oma silmaga nägema.”
„Sedapsi jah. Sellepärast helistangi. Olen juba mõnda aega Apteegi baarileti ääres oodanud, et millal see härra eradetektiiv kohale ilmub. Et võiksime alpinismiga tegeleda, ületada Kaskenahde ilma lisahapnikuta.”
Kiikasin käekella.
„Tead. Mul on siin üks tööots pooleli. Ei oska täpset kellaaega öelda … Ei usu, et siin enam üle tunni läheb. Olen Marina terrassil. Helistan, kui tulema hakkan!”
„Siiralt teie! Teeme nii!”
Pistsin telefoni vöökotti. Samas hoomasin, et Polly Papegoja tõuseb lauast, ilmselt vetsu minekuks. Aga võta näpust, miss Polly võttis suuna terrassinurka, kus istusin. Neidis tippis otsustavalt, huuled kokku surutud, ilme vihane. Polly seisatas minust meeter eemal, mõõtis mind paljuütleval ilmel ja sülitas viimaks välja kaks sõna.
„Raisk! Vares!”
2
Minu nägu venis lahmakaks igrekiks. Pelgast üllatusest.
„Kas sa näe! Tõepoolest! Ega mu silmad ometi peta! Preili Polly!”
„Keda sa, vanamehenäss, siin passid? Sinusugusel pole peenema seltskonna terrassidele asja!”
„Džinni joon. Malaariavastast rohtu. Kas sa näe, sinagi oled siin!”
„Olen jah. Sa pole mind muidugi kindla peale märganud?”
„Ole nüüd, istun siin täitsa niisama. Üritasin telefoni teel äriasju ajada.”
„Right. Ega mina juhtumisi sinu äri ole? Ah?”
„Polly-Polly. Ära hakka mingeid veidraid järeldusi tegema. Tead, istu parem toolile, võta aeg maha.”
„Kindla peale ei istu. Nice hat. Mis firma oma?”
„Ristopekka Välihuhta. Polly, sa oled kõigest täiesti valesti aru saanud. Mokk ilmaasjata torssis.”
„Põhjust on. Kurat. Peab selle teema härra mänedžeriga jälle üles võtma. Säärane usaldamatus ajab närvi, taas keegi sabas. Kõrini hakkab saama …”
„Polly! Kuula mind ära. Kui sa Ernestot silmas pead, siis pole mina selle mehega üldse kontakteerunud. Välja arvatud kevadtalvel, kui ühe arengumaalt pärit kunstiinimese korteris toimus jämm.”
„Sa, Vares, oled otsekohene ja aus soome mees. Valet juba sinu suust ei kuule.”
„Selle koha pealt on sul õigus. Küsi kas või Ernestolt endalt, kui ei usu.”
„Vaat see on teine aususe etalon!”
„Kuule Polly, jäta ometi järele … kas see pole juba pisut paranoiline?”
Polly Papegoja kiikas üle õla oma laua poole ja pomises siis:
„Whatever. Ühesõnaga: mine sa, Jussi Vares, õige pikalt perse!”
Polly oli juba minemas, aga kiikas veel kord minu kaabut. Ja sõnas:
„Tead mis, Vares. Igal peakattel on oma sõnum. Kas sina tead, mis sinu lodu message on?”
„Muidugi. Aga ma luban sul sellegipoolest öelda, kuna sa ilmselt seda väga soovid.”
„Sellist peakatet kandva kuti sõnum on, et ta tahab hirmsasti kanni vahele saada.”
„Täpselt nii. Naelapea pihta! Mida sa siis arvasid, mis põhjusel ma taolise peakatte välja valisin?”
Polly lahkus õlgu võdistades ja kadus siseruumi, ilmselt vetsude poole. Pidasin viivu aru, kas otsekohe promenaadile rahva sisse kaduda. Aga selline käitumine oleks olnud liiga läbipaistev. Ettekandja põikas laua juurde ja tõstis tühja klaasi kandikule.
Ei hakanud baarist uut tooma. Haarasin kõrvallauast sinna unustatud ajalehe ja avasin selle. Samas märkasin, et Tres Birdiese lauda marssis kanaarilinnukollases pintsakus kõhukas, kiilakas, neljakümnendates aastates mees. Seal ta oli, muusikamänedžer Erkki „Ernesto” Vahanen.
Võpatasin. Ah sa mait.
Olukord muutuks veelgi piinlikumaks, kui Polly vetsust naaseks.
Niisiis tõusin lauast ja lipsasin tänavale. Ernesto ei jõudnud mind märgata. Hea seegi.
Marssisin vastuvoolu. Kitsal Teatrisillal juba trügiti. Otsustasin Apteeki suunduda teist teed pidi: ületaksin jõe kaugemalt, Aurasilla kaudu. Peatusin jõeäärse lehtpuu all, võtsin seljast kirju puuvillase pluusi ja toppisin prügikasti. Selle all oli mul tavaline must T-särk. Olemine läks hoobilt mõnusamaks. Galerii Jolle juurde jõudes helises telefon.
Rästik.
„Tere Rästik. Said mu sõnumi kätte?”
„Jah. Küsimus seisnes Tom Hylsys?”
„Seesama
