ta mulle iga kell helistada. Vastus saabus kuu aja pärast. Piltpostkaardil oli põllusiil, paar kipakat heinaküüni ja kaunis päikeseloojang. Eero tänas mind kaardi eest ja kirjutas lühidalt, et helistab, kui asja on. Ja soovis mulle kõik head.
Suhtlus lõppes. Kurikkast ei kostnud enam ei kippu ega kõppu.
Läksin baarileti juurde tagasi. Hatsa ja Luusalmi olid ilmselt teemat vahetanud. Luusalmi seletas:
„Üks Siimu-nimeline mees irvitas Viru hotelli baaris selle üle, et Venemaa üritab suurriigi staatust taastada. Ehitab impeeriumit. Siim tõdes, et tõeliselt suurriigilt nõutakse peale põrgulikult suure maa-ala midagi enamat. Ja hakkas siis Venemaad lahkama, jupp jupi kaupa. Põllumajandus: miljon hektarit külmavõetud põldu, üksikud külmavõetud kapsapead. Meelelahutusäri: täis või pohmellis tsirkusekarud. Toiduainetööstus: linn, mille nimi on Mineralnije Vodõ, aga Vene mineraalvesi on ilma mullita. Masinaehitus: Mineralnije Vodõ lähedal asub metallurgialinn, kus valmistatakse selliseid vibraatoreid, mis ei surise ega mahu sisse ka. Aga kapsasupp maitseb hää ja luuaga saab lumekihist ikka jagu! Venemaa ruulib!”
Jutu lõppedes jälgisime meediategelaste tööd artistidega. Ajakirjanik Ruuhio oli Eire juurest siirdunud intervjueerima uut objekti, otsiti soodsat rakurssi MC Ape-Manile. Hiphopikangelase taustaks oli apteegikapp, kus kunagi hoiti mürke. Sahtlitel ilutsesid hoiatussildid, pealuud ja säärekondid. Ilmselt soovis Ruuhio fotograaf rõhutada Ape-Mani saatusliku-seksika räppari imidžit.
Hatsa seiras mõtlikul ilmel soodsate rakursside otsimist ja pomises:
„Tähtis pole see, mis on, vaid see, kuidas näib. Sedasi need asjad käivad! Muide, mulle meenus, et üks asi on sellel hiphopihärral ja endisel ülemkonstaablil sama. Riietusega seoses. Too militaarmuster!”
Heitsin Hatsale silmanurgast pilgu. Kas Pränni oli stiili vahetanud?
„Kamuflaažkangast tagi. Mingi sõjaväelao ülejääk,” meenutas Hatsa. „Ja sellised laigulised, pesemata khakivärvi püksid. Reitel taskud.”
„Jahimehestiilis?”
„Täpselt nii. Mees oli kui karulaanest välja karanud.”
Luusalmi mõtted olid meie vestluse ajal hoopis mujal.
„Jah, Venemaal on need külmavõetud kapsapead argipäevane põhitoit, aga Soomes, Savomaal hoopistükkis piduroog. Kuopios peab igas peielauas kapsasuppi pakkuma.”
4
„Tänud, Hatsa, ninaesise eest! Me läheme nüüd Pastori Antikvariaati …”
Baarman näitas pöidlaga üle õla ja tuletas meelde:
„Vares! Oot-oot, kas midagi maha ei jäänud? Sinu superstiilne kaabu!”
„Ah see või? Anna müts parem idapiiri vaeslastele!”
„Teadmiseks, Vares! Idapiiri vaeslapsed on tänapäeval rasvaimus käinud onud ja tädid, kes elavad Itä-Pasilas. Nende visiitkaardid on inglise keeles, nad on heategevusorganisatsiooni Plan mahitusel arengumaa lastele vadereiks, higistavad treeningjalgrattail, mängivad geopeitust, teevad maheõlut, harrastavad sado-masot … ja trendikaid peakatteid on neil terve kapitäis.”
Mühatasin. Kaabu jäi riiulile. Olek oli juba üsna paljutõotav, paar õlut olid vere käima pannud. Väikestviisi hakkas ilmet võtma teise joomapäeva parim bukett. Tuttav võdin alakõhus. Teadagi, tilluke hoiatav hääl üritas ka midagi öelda, aga ma summutasin selle. Otsustavalt. Nüüd läheb kõik kui lepase reega! Hommikul, enne Ernesto Vahaneni kõnet ja tööotsa olin juba otsustanud anduda DBTP day number two peibutustele. Just nimelt teine päev on ehe hõrgutis, vahva ja pisut ohtlik. Esimene õhtu klaase tõstes on tavaliselt ettevaatlik avamäng, häälestus. Kolmas joomapäev, kui sellist spordiala haruharva ette juhtub tulema, on juba enam-vähem sundseis. Kisub nüriks ja väsitab. Olen alati valmis alla kirjutama novellikirjanik Luusalmi leiutatud maksiimile: „Teine on parim!”
Rühkisime Luusalmiga aeglasel sammul järsku Kasekenahdet pidi ülesmäge. Tõus oli pikk ja valitses pärastlõunane leitsak, paarkümmend meetrit kõndinud, olin juba higist märg. Künkal, Samppanlinna mäe poolt algava kitsa Mustainveljestenkuja juures tõmbas Luusalmi hinge, seisatas ja võttis põuetaskust lapikpudeli. Ulatas selle mulle.
„Võta!”
Võtsin pudeli vastu, uurisin hindavalt uhket etiketti. Tegu oli austerlaste ülla joogi Strohiga. Noh, seda on kunagi mekitud. Tõstsin pudeli suule ja võtsin lõuatäie. Ohoh! Oli see vast rabav maitseelamus. Heitsin pilgu etiketile. Tegu oli 80-protsendilise Strohiga. Seda Soomes ei müüdud.
„Sadamapoest?”
„Jah, mingist paganama Super-Alkost Tallinna rannikult.” Ka Luusalmi rüüpas. Vägevama lonksu kui mina.
Läksime edasi. Stroh lõi kohe sisikonna soojaks ja seejärel jõudis järellainetus latva. Jalg muutus kergeks. Pea seisis ees kallak. Nägime juba kaugelt, et Pastor Alaneni antikvaarse raamatupoe ees seisis kümmekond inimest. Kõik vahtisid vitriini.
„Miks seal nii palju rahvast on?”
„Kunstiinimesed.” Luusalmi kiikas kella. „Jah! Performance algas … juba tund aega tagasi.”
Leidsime tänavanurgalt koha ja asusime rahvahulga tagant aknast sisse vaatama. Antikvariaadi vitriini taga seisis tool, millel kössitas ihualasti paks mees, peas punane Pipi Pikksuka parukas. Mees lappas mõtlikult pornoajakirja. Vitriini ülaosas oleval ribareklaamil seisis: DBTP VITRIINI-PERFORMANCE: 3/5.„ISANE PÜKNIK PIPI LOEB PORNOAJAKIRJA.”
„Oi kui vinge!” ohkas Luusalmi summutatud häälel. „Tõeline ja ehe DBTP. Mässav, multidistsiplinaarne äärmus … Paadisillal peab olema ka muud peale ühtede ja samade bändide. Selline … selline kunst … see on DBTP sool.”
Jõllitasin viivu vaikelu.
„Jah. Aga mida korrakaitse selle kohta peab arvama? Üsna julge, mees ihualasti aknal …”
„Paljalt, kahtlemata. Aga kas härra noks on näha? Ei ole, kuna kõht varjab kõik ilusti ära. Selle peale on mõeldud. Viimasele kui üksikasjale. Lugesin projekti kohta Turun Sanomatest, idee autor on kunstnik Reetta Pujo. Ja see naine on oma erialal tunnustatud. Oskab värki.”
„Sildil on kirjas kolm viiest,” arutlesin. „Järelikult on tervelt viis Turu linnas asuvat vaateakent kunsti päralt? Mida nendes teistes tehakse? Kas kõik on pornograafilised?”
„Muidugi mitte. Igal vaateaknal on oma lugu − selline, mis on ajendatud vaateakna kunstile rentinud äri tegevusest. Jah. Pastor Alanen müüb siin vintage-pornot, järelikult on selline lähenemine igati asine. Kunstnik olevat soovinud saada ka mõne matusekontori vitriini, teemaks elavad surnud. Aga DBTP-artikli põhjal jooksid läbirääkimised liiva.”
„Imelugu!”
Lähenesime antikvariaadi uksele. Ukseklaasile oli kinnitatud silt, mis teatas, et asutuses toimub erapidu, mis lõpeb kell seitse õhtul. Samas uks avanes ja Kaskenkatule astusid kaks meest: Pasi Tamminen ja Nekku Nevala, mõlemad DBTP elavad legendid. Käimalükkajad. Kätlesin meestega ja pärisin:
„Senjoorid! Mis seal sees toimub? On palju külalisi?”
„Ikka,” vastas Nekku ja pilgutas silma. „Vares, mine
