oli samasugune nagu aastate eest.”
Kergitasin kulme. „Räägi edasi. Missugune ta siis välja nägi?”
„Ta oli vahepeal teinud läbi kardinaalse muutumise. On sellest kolm aastat, kui viimati nägime? Mees pole pärast seda juuksuris käinud. Juuksed olid hallisegused ja poolde selga. Kõhnunud oli ta ka, nägu nagu kitsejälg. Põsed täitsa lohkus. Ja habe! Lõug ja pool nägu sama karva hallid nagu juuksed. Oli vast vaatepilt!”
Põrnitsesin Hatsat, kulm kipras. Rästik oli samuti telefonis maininud, et see Eero Pränni, keda ta juhtumisi kuskil Kaubamaja kandis märkas, oli kui teiselt planeedilt pärit. Kogusin viivu mõtteid. Seejärel pomisesin:
„See sinu kirjeldus meenutab parmusid ja paadialuseid.”
„Ma arvasin alguses ka sedasama, kui uksele vaatasin. Geoloogi moodi ta oli tõesti, pidin ta peaaegu ukselt tagasi käratama. Enne kui jagasin, et tüüp on Pränni. Ja täpsemalt uurides sain aru, et ta pole tilkagi võtnud.”
„Tähendab, kaine oli?”
„Paar õlut võttis. Kukkot tellis, otsekui vanast rasvast …”
„Tähendab, polnud pohmellis ka. Aga välimuselt täitsa prükkar?”
Hatsa noogutas.
„Tummaks võttis. Ma olin sellisest muutusest üsna rabatud.”
Kiikasin Luusalmit silmanurgast. Seejärel pidin välisukse poole piiluma. Sealt tungis jälle mingi seltskond sisse. Kambast õhkus käega katsutavat lavaenergiat. Mõned näod olid ajalehtedest tuttavad. Osad minule tundmatud, aga nendegi käitumine andis mõista, et nad olid autogramme jaganud nii tänavail, turgudel kui cappuccino-kohvikuis. Üks nooruke neidis, laubal üüratud oranžid päikeseprillid, tippis Hatsat teavitama: „Tereee, siia saabusid DBTP esinejad ja varsti tulevad ajakirjanikud neid intervjueerima ja pildistama. Kas siin fotografeerida ikka võib?”
„Pildistamine on suisa soovitatav.” Hatsa tõstis pöidla üles. „Loodan, et nood leheneegrid sedapuhku baari nime õigesti kirja paneksid. Meie asutus on ajalooline, aga baari nimi on Uus Apteek. Mitte Va-na …”
„Jaa … okei … aga küsimus ei seisne hetkel üldse selles, sinu baaris … vaid rohkem ikka esinejates …”
Luusalmi itsitas endale vuntsi. Novellikirjanik tegi Hatsa suunas käega püstoliliigutuse ja tulistas:
„Kuulsid. Lehest saad lugeda, et sa töötad Kana Apteegis. Rahuldu sellega.”
Kiikasime silmanurgast sarkofaagi ääres sehkendavat muusikale orienteerunud punti. Hakkasid meenuma nimed. Tumedas riides pigimustade juustega noor naine oli Angie: üleshaibitud singer-songwriter, kelle lauludes oli kuuldavasti „tähtis anarhofeministlik sõnum”. Järelikult oli neiu staar. Laigulises, sööbiva ainega töödeldud nahktagis uhkeldav suurt kasvu mees oli MC Ape-Man, mister Ahv. Mõõtsin tüüpi pealaest jalataldadeni. Selge. See siis oligi too uus räppar, kellest praegu palju juttu tehti. Mehel olid jalas kamuflaažkangast disaineripüksid ja pilkupüüdvad tanksaapad, kindlasti mingi eksklusiivse firma toodang. Mehest õhkus kadestusväärset elegantsi. Mõtlesin, et kui sel kangelasel oleks olnud peas kollasest kummikindast venitatud kukehari, siis oleks ka see mõjunud viimase moekarjena.
Kolmas täht oli Eire. Sarmikas naine oli kohalolijaist ainus, kelle muusikat ma olin vahel koguni kuulanud, ajaviiteks, autoraadiost. Eire oli aastatetaguse tüdrukuteduo brünett osapool, kes parasjagu innu ja hooga arendas isiklikku soolokarjääri.
Taas käis uks ja nüüd astus sisse punt mehi ja naisi salvestite ja fotoaparaatidega. Meedia … Samas kambas oli ka üks tuttav nägu, ajakirjanik Ruuhio. Lehvitasime. Ruuhio läks otsejoones Eirega vestlema. Mõtlesin, et ega ometi Tres Birdies kavatse siia tulla, et endale reklaami teha. Loodetavasti mitte. Oli oht, et Polly Papegoja teeks mürtsu, kui mind jälle samas kohas näeks. Pöörasin muusikamaailma tegijatele selja ja vaatasin taas Hatsale otsa.
„Räägi veel Eerost … Pikemalt juttu ajasite?”
„Mitte palju. Ekspolitseinik polnud suurem asi jutumees. Küsisin, kas konstaabel on ka eradetektiivi trehvanud. Raputas pead.”
„Ja kogu lugu?”
„Jah. Nii oli. Ma ütlesin veel, et võin su telefoninumbri anda. Kui see tal kadunud peaks olema … Ta vastas, et pole vaja. Number olevat alles, aga tal pole praegu asja. Aga palus sind tervitada.”
Juurdlesin taas viivu tuttava politseiniku eriskummalise metamorfoosi üle. Ja küsisin siis:
„Kui kaua ta siin viibis?”
„Juttu puhuda ta ei tahtnud. Läks leti äärest teise sarkofaagi taha … oli endasse tõmbunud, põrnitses ühte punkti. Mingi aeg läksin korraks tagatuppa ja kui leti taha tulin, oli mees kadunud. Astus lihtsalt läbi …”
Noogutasin ja kadusin vetsu. Pissuaari ääres soristades siirdusin ajas tagasi. Olime Eero Pränniga ühel ajal sõjaväes, trehvasime uuesti siinsamas Apteegis täiesti juhuslikult kümme aastat hiljem. Kriminaalkonstaabel Eero Pränni oli Helsingi Kriminaalpolitseist Turusse üle toodud. Abielulahutus seljataga, uued tuuled puhumas. Tutvus hakkas tasapisi arenema. Eero Pränni oli muhe mees, mõnus kambajõmm: elus palju näinud ja kogenud ning tal oli selle maailma veidruste kohta alati oma arvamus. Kohtusime vahetevahel, et toopi tõsta, kas siin, Apteegis, või Martti linnaosas, Pränni kortermaja alumisel korrusel asuvas nurgabaaris.
Prännist oli mulle mitme tööotsa juures palju abi olnud. Tänu temale sujus koostöö politseinikega libedalt. Nüüd oli olukord täiesti vastupidiseks muutunud. Turu Kriminaalpolitseisse oli pealinnast ilmunud verivärske boss − kriminaalpolitsei ülem Veli Wetter. Sitapea oli külm kui kala ja vihkas minusuguseid eraettevõtjaid. „Sellised isetegevuslased, need on lihtlabased šarlatanid.” Tüüp ei võtnud vaevaks oma arvamust enda teada jätta. Prännilegi oli Wetter vastukarva:
„Too väike, higine käkk nurgakabinetis − kõige sitem ülemus, kelle alluvuses kunagi olen töötanud!”
Minu ja Pränni vahel oli kujunenud usaldus, koguni sõprus. Aga umbes kolm aastat tagasi juhtus midagi. Eerot oli üha raskem kätte saada. See muutis mind algul murelikuks. Miks Pränni eemale hoiab? Siis mainis keegi meie pundist, et oli Eerot mitmeid kordi linna peal näinud, efektse naisterahva seltsis.
See näis olevat mõjuv põhjus. Teada värk. Naiste ilmumine muudab tihti meeste eluolu. Lasin tal olla rahus. Ilmselt soovis Eero Pränni kärpida „õllekoosolekuid” ja keskenduda uuele suhtele.
Kulus kuid, mille jooksul me ei suhelnud. Mõned SMS-id, ei muud. Siis tuli mulle üks tööots, millega seoses vajasin Eero ametialast abi. Minu suureks hämminguks teatas mobiil, et mehe number ei ole kasutusel. Helistasin politseimajja ja sealt teatati keerutamata, et kriminaalülemkonstaabel Eero Pränni enam politseis ei tööta.
Olin kui puuga pähe saanud, koguni veidi solvunud. Sellest, et Pränni oma otsusest vanale sõbrale isegi tekstisõnumi vahendusel teada ei andnud. Äärmiselt veider käitumine.
Hiljem võtsin ühendust ühe pooltuttava politseinikuga ja pärisin, mis Pränniga oli juhtunud. Too sell seletas ebamääraselt ja üldsõnaliselt: „Otsus lähtus ilmselt isiklikest probleemidest … võimalik, et asi oli mehe peanupus … kuidas need psühholoogid ilusasti ütlevadki … läbipõlemine ja nii edasi …”
Samas ilmnes, et Eero Pränni ei elanud enam Turu linnas. Mees oli üürikorteri üles
