Rassib mitme bossi heaks. Üks sõrmenips ja Hylsy lendab hoobilt kohale! Eks Motorolagi ole teist vahel põrgatanud.”
„Hästi. Seda ma arvasingi. Tahtsin lihtsalt üle kontrollida.”
„Vares, mille pärast sa Motorola sabarakkude järele pärid?”
„Niisama, huvi pärast. Noh, tegelikult on mul siin üks projekt käsil.”
„Jussi, ole sa Torolaga ettevaatlik. Too tüüp on bad news!”
„Olen aru saanud jah. Pirakas persevest, kes et ei mahu oma tätoveeritud keresse äragi. Aitäh, et helistasid!”
„Üks asi veel!” Rästikul näis midagi meenuvat. „Šerif on linna jõudnud!”
Ma ei saanud millestki aru. Pomisesin:
„Mida … kes?”
„Jaa-jaa! Sinu uue ameti leidnud semu. Seesama, kes politseitöö marjakorjamise vastu vahetas.”
Hakkas pärale jõudma. Küsisin juba valjemal toonil:
„Räägid sa ikka Prännist? Eero Prännist?”
„Kellest veel! Ma mõtlesin, et see asi peaks sulle huvi pakkuma. Eile õhtul tuli mulle vastu ehe kummitus.”
„Tõsiselt räägid või? Temast pole paar aastat midagi kuulda olnud. Kus sa kriminaalkonstaabliga kokku jooksid?”
„Ma tulin Hansa poolt, kõndisin üle Eerikinkatu. Ja seal ta seisis. Kaubamaja kõrval. Nagu siil udus. Paar korda pidin hoolega uurima, et kust ma seda tüüpi tunnen. Oli kui kõndiv kummitus!”
„Miks sa nii ütled … mida sa sellega silmas pead?”
„Mees oli väheke muutunud. Kuradima palju tegelikult. Politseinikuajaga võrreldes.”
„Mis mõttes?”
„Igas mõttes. Tema sihverplaat on mulle ju üsna tuttav. Mitmeid kordi üheskoos Apteegis ühes lauas istutud, politseinikuhärra õhtuõltsil, ja sina, ja vahel ka Pastor. Nüüd oli teda raske ära tunda. Mees oli otsekui teisest ilmast. Jäi selline tunne. Ta vaatas kuskile kaugusesse. Kuramuse nigel nägi välja.”
3
Aurasilla all ujus savistelt põldudelt värvitooni saanud ollus. Jõesängis kiikus nööriga sillakäsipuu külge kinnitatud traktori sisekumm. Sellel lösutas akuutset alkoholimürgitust hankiv poissmeestepeo sangar. Tema semud üritasid möödujaile ühe euro eest kanamune pähe määrida. „Osta muna, proovi, kas saad Oskarile pihta!” Ei ostnud.
Hetk fooritule taga. Paavo Nurmi ausamba juures. Ja siis Kaskenahdest üles. Mantu grilliputka luugi taga sabas seisev näljane festivalirahvas ummistas koguni kõnnitee. Olin purjus keskealiste kauni flirdi pealtnägijaks. Üks asjapulk pinnis: „Lissu, kumb sa tahaksid täna öösel olla, minu moosipirukas või tiigrikook?” Tundus, et Lissu polnud kuigi innukas. „Ma ei tea … telli parem need hot dog’id ära … ma põikan Apteegi vetsu, vaja paar kringlit emailile asetada …”
Kodupubi Uus Apteek uksel oli samuti saba. Teatasin šveitserile, et mul on laud reserveeritud orkestrilava vastas, klaveri kõrval. Möödusin trügijaist paremalt poolt. Rahvast oli üksjagu, kui arvestada, et kell oli väheke üle keskpäeva. Enamus külastajaist olid tundmatud näod. DBTP-nädalalõpp ajas süsteemi sassi: tuttavaist, turvalistest äärelinnakõrtsidest julgeti kesklinna õhku nuusutama tulla.
Trügisin sisse. Avastasin vanaaegse kassaaparaadi kõrval pukil konutava kuti, kes oli siin varemgi käinud. Novellikirjanik Luusalmi käsi tõusis lõdvaks tervituseks.
„Tere, Vares. Nice hat! Oled naisteajakirjast mingit temaatilist artiklit lugenud? Härra on oma stiili värskendamas?”
Võtsin kaabu peast.
„Ah see või? Peakate on seotud minu uue harrastusega. Tulin just boolerotunnist.”
„Tõesti? Aga mina olen vana kooli tša-tša-tšaa-mees.”
„Seda ma tean. Kaua aega juba.”
Ulatasin kaabu üle baarileti baarmen Hatsale.
„Hatsa, pane see kuskile ära. Tulen sellele ükspäev järele. Võib-olla.”
Tellisin Hatsalt suure õlle. Luusalmi ees oli kohvitass. Kergitasin kulmu.
„Mis lahti? DBTP käimas ja Luusalmi ei manusta?”
„Pidin vahepeal tassikese kohvi võtma. Olen päev otsa Tallinnast toodud kraami larpinud. Ega mina pole selline tavaline, ohjeldamatu joomahimu käes vaevlev somm … sellepärast pean vahet.”
Luusalmi rüüpas kohvi, näis viivu juurdlevat ja hakkas siis seletama:
„Kohv on müstiline jook, selle kõiki toimeid täpselt ei teatagi. Ühele on see tervislik jook, teisele aga võib tont teab millist südame arütmiat tekitada. Mulle tuli mõte kirjutada raamat …”
Siinkohal pidin ohkama. Jälle sama jura. Alistusin kuulama.
„Tead, sarimõrvalood müüvad hetkel meeletult. Pean möönma, et me, novellikirjanikud, oleme omadega pisut pigis. Aga nüüd on mul teema. Linnas liigub ringi mingi tavaline tüüp, täitsa tipp-topp mees, aga tal on dissotsiatiivne isiksusehäire. Kohv sunnib teda veretegudele, avab ajus nood salajased solgitorud. Mehe alateadvuses peidab end kolm erinevat sarimõrvarit! Vaat kui hea idee! On ju? Mis sa arvad? Mul on raamatu pealkirigi valmis. „Trio Saludo!” Kuidas kõlab?”
Siinkohal hakkas baarmen Hatsa baarileti taga tähendusrikkalt köhatama. Tal oli asja.
„Kas härraste kirjanduslikule vestlusele vahele võib segada, oleks pisut teavitamist.”
„Shoot, baby!” Luusalmi vehkis julgustavalt kätega.
„Paar päeva tagasi astus siit läbi üks vana tuttav nägu. Selline larhv, keda pole jumal teab kui kaua aega näinud. Tegu oli kui tina tuhka kadunud kriminaalülemkonstaab…”
Kiikasin Hatsat, kulmud kipras. Meenus Rästiku kommentaar.
„Pränni või? Eero Pränni?”
„Seesama tüüp jah.”
„Kuidas Eerol … mis meeleolus ta ka oli?”
„Meeleolu kohta ei oska ma midagi öelda, sellest veerandi aastasaja pikkusest baaripsühholoogipraktikast ei piisa. Sõnastaksin hoopis nii, et ta oli üsna … rabava väljanägemisega. Võpatasin, kui mees uksest sisse astus.”
„Miks siis?”
„Mida ma selle kohta ütleksin.” Hatsa sügas kukalt. „Pränni, keda mina mäletan vahetevahel siia õllele põikamas, oli pesapallikohtuniku moodi mees. Vana rahu ise. Pintsak, teksad, lühike soeng, sile lõug …”
„Selline see Eero on. Mees, kes rahvamassi hulgast silma ei torka,” möönsin. „Hea omadus kriminaalpolitseinikule, kes pidevalt postil peab olema, mingi moosinägu sellega hakkama ei saaks.”
„Polnud ta mingi moosinägu, see vana Pränni. Ega ka värskendatud versioon.
