aega, enne kui vastati.
Luusalmi võttis klient-on-alati-kuningas-ja-muidu-ka-kõva-mees hääletooni ja käratas:
„Siestat peate seal või … ei viitsi kõnet vastu võtta … mida? Noh! Milliseid pitsasid teil on?”
Pitsameistri vastuse peale venis Luusalmi nägu pikaks. Kulmud tõmbusid kortsu. Luusalmi neelatas paar korda. Raskelt. Ja röögatas telefoni:
„Sa munn mine õige perse!”
Seda öelnud, lõpetas Luusami suure žestiga kõne.
Pastor naeratas magusalt ja küsis:
„Noh? Milliseid pitsasid neil siis oli …”
„Kliendisõbralik vastus oli, et sitaks ümmargusi!”
„Pistame jõe ääres midagi pintslisse. Seal on kümmekond söögikohta püsti pandud. Ma tahaksin paellat.”
Tõusime toolidelt. Siis tuli mulle mõte. Vaatasin Pastor Alanenile otsa ja pahvatasin:
„Pastor! Oota! Anna mulle selle kunstniku telefoninumber!”
„Reeta oma?”
„Ei, ikka Tove Janssoni oma!”
„Ma ei saa sulle teise inimese telefoninumbrit anda. Aga tead, Vares, kui su huvi on nii suur, siis võin ma õhtul mingi hetk lugupeetud kunstnikule helistada, teha niisama juttu ja küsida, kus linna otsas kunstnikupreili ringi liigub. Ümbernurga. Kas eradetektiivile selline süsteem sobiks?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
