vy Pocket
1
Leidsin selle kirjakese oma emanda voodilt. Seal seisis järgmist.
Kallis preili Pocket!
Nagu näed, olen läinud. Ära mulle järele tule. Ma kordan: ÄRA tule mulle järele!
Sõidan Lõuna-Ameerikasse sel ainsal põhjusel, et see asub Pariisist piisavalt kaugel, et ma sind enam mitte kunagi ei näeks. Hotelliarve on makstud. Mis puutub sinu palka, siis võttes arvesse minu piina ja kannatusi, jätsin sulle ühe naela. Sinu käitumist arvestades on see lausa helde. Oled nüüd ise enda peremees.
Head teed!
Krahvinna Carbunkle
Olin hämmastunud. Rabatud. Vapustatud. Kas ma ei olnud siis krahvinnale ustav ja lahke teenijanna? No kas ei olnud siis? Mõtlesin kaua ja sügavalt oma käitumise üle järele ega leidnud mingeid vajakajäämisi. Kui mul varem olnuks tarvis veel tõestust, et krahvinna Carbunkle on segi keeranud, siis nüüd oli see olemas. See naine oli hull.
Kõik algas paljulubavalt. Krahvinna Carbunkle meelitas mu ära ühe suurepärase Londoni perekonna juurest. Midwinterid olid vaimustavalt ekstsentrilised ja ma olin nende juures väga rahul – kuni Midwinter Halli tuli külla krahvinna Carbunkle. Ta veetis härrastemajas kuu aega ja nägi, kuidas ma täitsin oma kohuseid, luues korda ja tuues rõõmu kõikjale, kuhu läksin. Pariisi tagasipöördumise eelõhtul ta lausa anus, et läheksin tema juurde tööle. Ausalt öelda ei tahtnud ma sugugi lahkuda leedi Prudence’i ja tema kuue lapse juurest. Tunnistan, et lapsed olid üks inetu kamp (noorhärra Tobiasel oli pea nagu põrsal ja preili Lucy oli ilmselt pooleldi härgkonn), aga Midwinter Hall oli esimene tõeline kodu, mis mul üldse oli.
Hoolimata sellest oli võimatu vastu panna väljavaatele reisida ja maailma näha.
Pariis. Me olime Pariisis. See oli vaimustav ja mina olin selles linnas vaimustav. Pariisis olin ma pikem. Nägusam ka. Ja kuna ma olin kaheteistkümneaastane kõrgeimat sorti toatüdruk, hakkas krahvinna Carbunkle kõiges minust sõltuma. Olin alati tema kõrval, valmis teda teenima nii päeval kui ka öösel.
Vahel oli teda väga raske leida. Ühel hommikul märkasin, et ta kükitab kummuti taga, lina üle pea. Teinekord nägi ta, et ma tulen, ja püüdis jätta muljet, et on lamp. Seletasin niisugust veidrat käitumist sellega, et krahvinna Carbunkle on aristokraat ja seetõttu püstihull. Aga kui segane ta ikkagi on, ei saanudki selgeks enne suurt katastroofi.
See juhtus, kui meie esimene nädal maagilises linnas hakkas lõppema. Krahvinna Carbunkle oli kutsutud peenele pidulikule õhtusöögile meie hotellis. Kohale pidi tulema kogu Prantsusmaa koorekiht. Esialgu ei tahtnud krahvinna lasta mul kaasa tulla.
„Ma ei taha sind sinna õhtusöögile, kuuled?” käratas ta ja püüdis mind liftist välja lükata. „Armas jumal, miks ma üldse lasin leedi Prudence’il endale augu pähe rääkida ja võtsin sind kaasa? Ta teadis, et mul on uut toatüdrukut tarvis, ja tabas saatanlikult ära võimaluse sinust lahti saada. Ükskõik kes, ütlesin ma talle, ükskõik kes, ainult mitte Ivy Pocket. Aga ta vandus, et sa pole kaugeltki nii talumatu, nagu paistab. Olen mina ikka loll!”
„Noh, muidugi olete,” kinnitasin mina, manööverdasin temast mööda ja lipsasin lifti tagasi. „Aga mõelge nüüd selgelt, krahvinna. See õhtusöök on väga tähtis sündmus ja teie olete pime nagu mutt. Vaadake tõele näkku, kullake – teil on mind vaja.”
Krahvinna Carbunkle puhises, aga ma taipasin, et ta on selle võitluse kaotanud. „Ära siis valmista mulle piinlikkust või ma võtan sul pea maha.”
Söögisaal säras hõbedastest kandelaabritest ja sadadest värsketest orhideedest. Õhtusöök algas tõsiselt. Krahvinna Carbunkle istus Prantsusmaa presidendi (paks, täiesti kiilas) ja Rumeenia printsessi (lühike, karvase lõuaga) vahel. Aga ma olin mures. Põhjuseks oli kilpkonnasupp. Krahvinna ei saanud supiga üldse hästi hakkama. Ta kippus seda tilgutama.
Kui mu emand võttis esimese lusikatäie, astusin ettepoole. Ta luristas nagu vaal ja supinire valgus tal lõuga mööda alla. Meeleheitliku otsustavusega kiirustasin krahvinna Carbunkle’i juurde, kallutasin ta pea õrnalt tagasi ja pühkisin ta lõua põlleservaga puhtaks.
„Kas kõik on korras, krahvinna?” küsis president pilklikult irvitades „Teil on vist toatüdrukuga probleeme.”
„Kõik on hästi, härra president,” hüüatas krahvinna hullumeelse naeratusega. Siis pöördus ta minu poole, lükates mu käed eemale. „Mine!” sosistas ta. „Kao otsekohe minema!”
„Rahunege, kullake,” ütlesin. „Ega see lödistamine pole mingi kuritegu. Ma olen kindel, et teie ema lödistas suppi lõuale ja isa ka.”
Kuigi krahvinna Carbunkle’i vesised rohelised silmad helkisid raevukalt, nägin ma tema ahastust. Mu emandal oli meeleheitlikult abi vaja.
„Palun tähelepanu,” ütlesin ja võtsin krahvinnal toetavalt õlgade ümbert kinni. „Nagu paljudel tõelistel aristokraatidel, on krahvinnal ripnev alahuul ja lõuga pole õieti ollagi. Seega on supisöömine talle raske ja pealtvaatajatele ebameeldiv.”
Krahvinna ahmis õhku. Surus hambad kokku. Tema sõõrmed olid paisunud nagu ründaval pullil. Siis hakkas ta minu peale urisema. See ei olnud küll hea märk. „Mul on olnud pika elu jooksul väga palju toatüdrukuid, Ivy Pocket, aga kuni praeguse hetkeni pole ma kedagi neist tahtnud kahuritorusse toppida, toru ookeanile suunata ja süütenööri põlema pista! Lühidalt – ma jälestan sind!”
Vaene kullake oli lõplikult segi keeranud. Nüüd tuli kiiresti tegutseda. Valguse kiirusel – olen lausa sündinud arst – haarasin krahvinnal turjast ja surusin ta näo puuviljapunši sisse. See oli ainus võimalus leevendada tema peaajupõletikku.
Kui krahvinna Carbunkle õhku ahmides pea tõstis, kriiskas ta nagu eesel ja hakkas siis nuuksuma. Pidasin seda heaks märgiks. Tahtmata krahvinnast naerualust teha, heitsin talle salvräti üle pea ja hakkasin tema nägu kuivatama. Selle peale nimetas mu emand mind mitmesuguste ebameeldivate nimedega ning palus Rumeenia printsessil musket tuua ja mind maha lasta.
Ei kulunud hetkegi, kui kogu söögituba kajas pilklikust naerust. See oli tõesti üsna piinlik. Olukorra lahendas krahvinna Carbunkle, kes leidis, et on õige aeg karjudes toast välja joosta. See lasi mul väärikalt lahkuda kohe pärast teda.
Kui ma krahvinna ruumide juurde jõudsin, leidsin, et uks on lukus. Loomulikult ma koputasin. Hüüdsin. Kolkisin kõvasti vastu ust. Aga ei midagi. Sel ööl magasin koridoris. Seal oli täiesti mugav. Tegelikult lausa nii mugav, et ma ei ärganud enne, kui päike oli juba suures kõrges. Aga hulluks läks lugu siis, kui avastasin, et krahvinna Carbunkle oli varastel hommikutundidel hotellist põgenenud. Tema sviit oli tühi. Alles polnud muud kui voodile jäetud kiri.
Tõin kapist oma reisikoti ja istusin akna juurde. Olukord oli üsna tõsine. Minu võimalused kaunikesti piiratud. Mul oli hinge taga üks nael. Tööd ei olnud. Tagasisõidupiletit Inglismaale ka mitte. Ei olnud üldse mingeid väljavaateid.
Kriisiolukordades olen ma tähelepanuväärselt hea – olen lausa sündinud sõjaaja peaminister – seega ei kulunud õieti hetkegi, kui ma juba teadsin, mida teha. Võtsin reisikoti ja suundusin alla fuajeesse, ärevuse asemel süttis minus värelev lootusekiir. Pariisi tänavad juhatasid kindlasti seikluste ja võimaluste juurde. Kahtlemata komistan millegi äärmiselt põneva otsa. Muidu võib minust saada sõpradeta ja nälgiv kerjus. See oleks kohutavalt ebamugav. Aga kui head külge vaadata – kui suurepäraselt traagiline!
Fuajee kihas nagu sipelgapesa. Inimesed tulid ja läksid või sagisid edasi-tagasi. Peatusin hetkeks, et seda kõike endasse ahmida. Siis see mulle pähe tuligi.
