oodanud. Kukutasin koti põrandale ja heitsin kitsale voodile pikali.
„No nii, Ivy,” ütlesin valjusti, „mida sa siis nüüd tegema hakkad?”
Ma ei saanud oma missiooni katkestada. Ümbrikus, mille hertsoginna oli mulle andnud, oli tema Londonis elava advokaadi aadress. Härra Horatio Banks. Ma võisin kaelakee temale viia. Pesta oma käed sellest mõrvarlikust segadusest puhtaks ja kõndida minema. Mitte keegi poleks mind argpüksiks pidanud. Loomulikult oli teisigi võimalusi. Võisin Kellateemandi üle parda visata ja teha näo, et see pole kunagi minu käes olnudki. Aga siis mõtlesin hertsoginnale – ja viiesajale naelale. Ma olin ju ülesande vastu võtnud, eks ole? Vandunud seda teha ja nii edasi. See oli ilmselt viimane lubadus üldse, mille keegi hertsoginnale andis. See pidi ju midagi tähendama. Mulle. Ja talle.
Lõppude lõpuks oli mul lihtne otsustada. Ma täidan oma lubaduse. Sadagu taevast või pussnuge, aga ma saan näha, kuidas Kellateemant ripub Matilda Butterfieldi kaelas.
Ärkasin paar tundi hiljem ja tundsin ennast tähelepanuväärselt värskena. Hertsoginna õudne surm tegi mulle ikka muret, aga ma ei lasknud sellel oma tuju rikkuda.
Enne uinumist olin võtnud tarvitusele vajalikud abinõud, et kaitsta Kellateemanti. Olin tõmmanud väikese kirjutuslaua kajutiukse ette, tõkestades niimoodi tee kõigile sissetungijatele. Ja ma magasin, hinnaline kivi padja all. Ilma musta sametkarbi ja vana võtmeta (olin enne küll karbist välja võtnud hertsoginna kirja leedi Elizabethile), sest need polnud vajalikud ja samas lausa karjusid: „Palun, röövige meid!” Sellest küll abi ei oleks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
