siis las ma mängin teile Beethovenit. See liigutab teid pisarateni.” Naeratasin uhkelt. „Kõik nutavad, kui ma klaverit mängin.”
„Tee, mida ma palun,” nõudis ta. „„Sõua, sõua, sõua paati.” Üks kord. Otsast lõpuni.”
Vanaeit oli ilmselt arust ära. Aga kuna mul polnud kuhugi mujale minna ja Pariisi tänavatel ootas mind kodutus, võtsin istet ja mängisin. See kõlas nagu sümfoonia. Kui võtsin viimase noodi, tundsin, kuidas klaver mu sõrmede all vibreerib. Algul vaikselt. Siis tungivamalt. Oli selline tunne, et maa väriseb. Siis tundsin mehhanismi väntamist pilli sees. Klikk. Klikk. Klikk. Ootamatult hakkas klaviatuuri ees paneel liikuma. Tagasi libisema. Klikk. Klikk. Klikk. Kulus ainult paar hetke, siis oli see näha. Salakamber. Väike õõnsus pimeduses.
Enne kui sain võimaluse küsida, andis Trinity hertsoginna järgmise korralduse. „Siruta käsi sinna sisse.”
No mina olen seiklushimuline tüdruk. Järjekindel. Ja julge nagu lõvi. Aga mõte sellest, et pean käe sellesse musta auku pistma – see oli nagu ammuli suu – pani mind kergelt võdisema. Siiski ei kavatsenud ma ennast tagasi hoida. Ettevaatlikult pistsin käe pimedusse. Sõrmed puutusid kohe millegi vastu. See tundus samal ajal nii pehme kui ka kõva.
„Võta välja,” kamandas hertsoginna.
See oli karp. Umbes raamatusuurune. Kaetud musta sametiga. Kaanel peen hõbedane lukuauk.
„Too see mulle,” kõlas järgmine korraldus.
Andsin karbi hertsoginna punsunud kätte. Ta hoidis karpi nagu püha ohvriandi ja vaatas seda imetlevalt oma helkivate roheliste silmadega. Siis pani ta selle kõrvale, tema pontsakas käsi kadus tekivoltide vahele ja kui see uuesti nähtavale ilmus, oli pihus messingist võti. Ta pillas võtme voodile, pilk ikka karbil.
„Võti, mu laps,” sosistas ta. „Keera karp lahti.”
2
Pistsin võtme lukuauku ja keerasin. Vaikust lõhestas terav ja kõva prõks. Sametine kaas avanes. Tundsin äkilist ootusärevust. Mida ma ometi näha saan? Mahalõigatud sõrme, millel on pitsatsõrmus? Või vägivaldsest surmast jäätunud silmamuna? Või inimsüdant, mis ikka veel lööb?
„Vaata,” hüüdis hertsoginna, tõmmates laekast täiesti tavalise kaelakee, mille küljes rippus täiesti tavaline (kuigi üsna suur) teemant.
Olin rabatud. „Kas see ongi? Ja muud ei midagi?”
Vana naine naeratas süngelt. „See ei avaldagi sulle muljet?”
„Oh, ilus on see küll,” nentisin voodile istudes. „Kindlasti ka väärt terve varanduse.”
„Õigupoolest on see hindamatu,” väitis hertsoginna. Ta õgis ehet pilguga. „See kivi pole mulle kuulunud just kaua, aga mind kurvastab, et pean sellest lahkuma – kuigi see on mind väga piinanud.”
Teda piinanud? Mutt oli peast soe. Eks seda tee inimestega vist suremine, arvasin ma.
Hertsoginna puhises pahaselt. „Sa vaatad kaelakeed ja näed seda ilusat juveeli. Aga Kellateemant tähendab palju rohkemat. Sel asjal on laastav võim.”
Kibrutasin kulmu. Võib-olla ma isegi turtsatasin (kuid peenel moel).
„Kas sa kahtled mu sõnades?” küsis hertsoginna ja nägi üsna rahulolev välja. „No ega ma ei süüdista sind. Aga on kindel, et sel teemandil on üsna mitu rabavat omadust. Üks asi on see, et ta näitab aega.” Ta lükkas kaelakeed minu poole ja sosistas: „Vaata!”
Ainult selleks, et seda erutuvat olendit rahustada, tegin nii, nagu ta ütles. Teemant oli suur, umbes muna mõõtu, kuid lamedam. Selle peal oli tilluke kell elegantsel hõbedasel alusel, mis kinnitas keti kivi külge.
„Olgu päev või öö – kaelakee järgi võid alati kella õigeks panna,” ütles hertsoginna. „Ja seal sees pole mingit mehhanismi, seda ei saa üles keerata. Ometi on kell käinud juba sajandeid.”
Kibrutasin kulmu. „Aga kuidas?”
„Kell töötab teemandi abil,” seletas hertsoginna rõõmsa valmisolekuga. „Ükskõik millises maailma punktis sa oled, kell lihtsalt paneb ennast sekundi pealt õigeks – justkui teeks seda mingi nähtamatu käsi.”
Ma polnud kunagi kuulnud, et teemant võiks teha selliseid asju. Aga ma polnud lihtsalt nõus mingi tobeda kella pärast pöördesse minema. Kella all helkis ja lõkendas teemant hertsoginna hämaras toas küünlavalgel, mistõttu ma seda vist ei näinudki.Nimelt järgmist asja kivi juures, mis selle teistsuguseks tegi.
Kivi sisemuses, otse selle keskel, voogas ja keerles hall udu. Äkitselt see hajus ja ma nägin Pariisi kohale tõusvat päikest – katused suplesid selle meekarva värelevas kumas. Kogu linn näis olevat püütud kivi sisse lõksu. See oli minu meelest tähelepanuväärne. Tähelepanuväärne küll, kuid mitte midagi sellist, mille pärast arust ära minna.
„See pole veel kõik,” jätkas hertsoginna innukalt. „Kui kivi tahab, võib ta lasta sellel, kelle käes ta on, heita põgusaid pilke minevikule, olevikule või tulevikule. Mitte ainult inimese enda elule, vaid ka teiste omale. Need nägemused võivad olla meeldivad.” Hertsoginna pilk muutus häguseks. „Ja võivad ka õudust tekitada.”
Vaat see oli huvitav. Muidugi ma ei uskunud teda. Aga ometi oli see oivaline mõte. „Kas see kivi teeb veel midagi?” küsisin ma.
Hertsoginna sulges silmad. „Ei midagi, mis sinusse puutub, laps.”
Vaatasin ainiti teemanti ja mulle hakkas koitma võimalus. Vana naine oli suremas. Ta oli mind kohale kutsunud. Näidanud mulle seda hindamatut kaelakeed. Usaldanud minu kätte võtme. Sellel võis olla ainult üks seletus. „Oh te kallis, tore, haige vana lobamokk!” hüüatasin tema juurde tormates. „Te annate mulle Kellateemandi! Annate selle müstilise pärandi ühelt põlvkonnalt teisele. Olge te õnnistatud, kullake!”
Hertsoginna naer kõlas nõrgalt ja kuivalt, kuid täitis terve toa. „Ära ole rumal. Sul on õigus oletada, et mul on sinuga midagi tegemist seoses selle kiviga. Aga sa pead olema käskjalg, ei midagi enamat.”
„Oih.” Köhatasin kurgu puhtaks ja tõusin püsti. „Ega ma tegelikult ei mõelnudki, et…”
„Sinu ülesanne on lihtne,” katkestas Trinity hertsoginna. „Ma mainisin Butterfielde. Soovin, et sa toimetaksid Kellateemandi nende mõisa Suffolkis – selle nimi on Butterfield Park ja seda on kerge leida – ning viiksid kaelakee sinna minult kingituseks.”
„Kingituseks?” kordasin ma.
Hertsoginna noogutas. „Matilda Butterfieldile. Ta saab kohe kaksteist. Sa viid kivi talle sünnipäevaks. Tema auks korraldatakse ball – anna kivi üle kõigi külaliste ees. Mitte hetkegi varem, saad aru? Mis sa arvad, kas saad hakkama?”
Kehitasin õlgu. „Ma olen kindel, et saan selle tobeda vana teemandi Butterfield Parki toimetada.”
„Ma pole veel lõpetanud,” nähvas hertsoginna. „Kui sa ülesande vastu võtad, pead mõistma, et sellega on seotud tingimused. Ranged, kindlad tingimused.” Ta tõstis lihava sõrme ja kutsus mind lähemale. „Sa ei tohi kaelakeed kaela proovida.
