style="font-size:15px;"> „Meil ei ole vabu kohti,” vastas härra Gateau oma õhukesi vuntse kratsides kindlalt. „Pealegi oled sa liiga noor.”
„Ma olen kaksteist,” teatasin märkimisväärse uhkusega, „ja paremat toatüdrukut ei leia te tervest Pariisist. Mu anded on legendaarsed.”
Härra Gateau naeratas napilt. „Jah, ma olen sinu annetest kuulnud. Krahvinna Carbunkle’il oli sinu kohta nii mõndagi öelda, enne kui ta hotellist lahkus.”
„No näete siis,” ütlesin ja patsutasin härra Gateau’d käsivarrele, et meie tärkavat sõprust kinnitada. „Millal ma võin alustada?”
„Välja!” möirgas härra Gateau.
Kasvatamatu uksehoidja eskortis mind parajasti hotellist välja, kui jooksupoiss läbi fuajee tormas ja mu tagasi kutsus. Vaene poiss oli üsna hingetu. „Kas teie olete Ivy Pocket?”
„Muidugi, kullake.”
„Seesama toatüdruk, kes reisis koos krahvinna Carbunkle’iga?”
Olin meelitatud, et ta oli minust kuulnud. Aga üllatunud ma ei olnud. Eks hea toatüdruku maine käib ikka temaga kaasas. „Just nii,” vastasin ma.
„Ta tahab teid näha,” ütles poiss tõsiselt.
Ahmisin õhku. „Krahvinna Carbunkle? Kas ta on ikka veel siin?”
Jooksupoiss raputas pead. „Trinity hertsoginna. Kas olete temast kuulnud?”
No muidugi olin. Mu emand käis hertsoginna pool alles eelmisel päeval – hiilides minu juurest üsna alatult minema –, ja tegi talle visiidi tema eraruumides ülemisel korrusel. Krahvinna Carbunkle ütles, et tema vana sõber on Inglismaa rikkaim naine, aga on viimased kuuskümmend aastat elanud välismaal. Pole päris selge, miks just. Midagi seoses murtud südamega.
„Mida imet tal minuga asja on?” küsisin ma.
Jooksupoiss näis ärevaks tegevalt kahvatu. „Ta on suremas. Palun, lihtsalt tulge.”
Ja juba me kiirustasimegi peatrepist üles.
Kui ma esimest korda Trinity hertsoginnat nägin, olid kohe selged kaks asja. Esiteks, ta oli raskesti haige. Teiseks, ta oli äärmiselt paks. Tohutu naisetükk – pooleldi jumalanna, pooleldi jõehobu. Ta oli sama hunnitu kui hirmutav. Vaesekene lebas keset suurt messingvoodit, näost haiglaselt kollane, üüratu keha nagu laviin igale poole laiali valgunud. Hertsoginna silmad olid suletud, pea sügavale siidpatjadesse vajunud. Oleksin võinud arvata, et ta on surnud, kui tema hallikate huulte vahelt poleks kostnud vilisevaid hingetõmbeid.
Värisesin. See oli muidugi häbiväärne. Miks see vana haige naine mind nii väga kohutas? Ma polnud ju mingi argpüks. Õigupoolest oli mu vaprus tuntud üle maa. Kas ma ei päästnud siis seda pimedat meest, tõmmates ta lõhkuva hobuse eest ära turvalisse kohta? Ja kas ma ei sattunud ise selle päästmise käigus rataste alla, saades kohutavalt viga? Ometi oli haiglas ärgates mu esimene mõte mitte endast, vaid päästetud pimedast mehest. Ja kas mitte kuninganna Victoria ise ei andnud mulle vapruse eest medalit? Nojah… ei. Mitte päris nii. Mõnede üksikasjadega ma ilmselt liialdasin. Aga ma olin päris kindlasti mõelnud selliste asjade tegemisest. Mis teeb tegelikult sama välja.
Sviit oli tohutu suur, seal olid pehmed diivanid, uhked vaibad, tiibklaver, mitmesugused antiikesemed. Aga mis oli minul sellest, kui minu ees lamas Inglismaa kõige rikkam – ja võimalik, et ka kõige paksem – naine.
Siiski pidin tunnistama seal voodi juures seistes väikest hirmunäpistust – see oli nagu jäine vesi soontes. Olime toas ainult kahekesi. Mina ja Trinity hertsoginna. Mitte ühtegi tunnistajat. Mitte keegi ei aitaks, kui hertsoginna üles ärkaks, mind suhkrus veeretaks ja lõunaeineks ära sööks.
Korraga läksid hertsoginna raskete laugudega silmad lahti. „Pane suu kinni, laps, süda jahtub ära.”
Neelatasin. Nagu kohkunud titt tormi käes See ajas lihtsalt vihale!
„Sa oled tavaline tüdruk, eks ole?” jätkas hertsoginna.
„Te vaene eksiteele viidud olend,” ütlesin, kui ma juba rääkida suutsin. „Suremine on teil silmanägemise ära võtnud. Ma olen silmapaistvalt kaunis ja see on fakt.”
Vana naine kehitas õlgu. „Kui sa nii ütled.”
Rõdult puhus sisse jahe tuul ja pani hertsoginna valged juukseudemed lehvima. Millegipärast tegi see mind väga kurvaks. Tundsin, et nüüd on õige aeg haigele midagi lahket ja julgustavat öelda. Sellistes asjades olen ma osav.
„Teie silmad on nii ilusat tooni rohelised,” ütlesin pehmelt. „Muidu olete ikka täielik õudus, aga silmad on teil kaunid.”
Hertsoginna naeratas nõrgalt. „Kas sul on kõht tühi?”
Olin võtnud endale hertsoginna hotellitoa ukse tagant hommikusöögikandikult krõbedat peekonit, nii et mul polnud kõht sugugi tühi.
„Hea küll, asume siis asja juurde,” kuulutas hertsoginna. „Sa oled reisinud krahvinna Carbunkle’i toatüdrukuna?”
„Rohkem kaaslase kui toatüdrukuna,” parandasin teda. „See poolpime fossiil armastab mind nagu oma lapselast. Või vähemalt nagu mõnda kauget sugulast. Õigupoolest…”
„Kuss!” Hertsoginna kinnitas oma roheliste silmade pilgu minule. „Ma tean, et sind jäeti maha. Puupaljalt sellesse jumalavallatusse linna. Kas sa tõesti lükkasid krahvinna pead pidi puuviljapunši sisse?”
„Mida muud ma oleksin saanud teha, et tema ajupõletikku leevendada?” kostsin pahaselt.
Hertsoginna tundus üsna rahul olevat „Krahvinna Carbunkle rääkis mulle, et sind jäeti viieaastaselt Harringtoni hüljatud laste kodusse – kas see on tõsi?”
„Äärmiselt kahtlane,” ütlesin mina. „Olen kindel, et kasvasin metsikult armastavas peres.”
„Tühi loba,” pomises vana naine, aga ometi ta naeratas. „Enne Pariisi tulekut töötasid sa Londonis Midwinterite juures?”
„Oh jaa,” vastasin. „Olin nende juures peaaegu aasta. Tore perekond. Koletislikult inetud, aga toredad.”
„Siis sa tunned leedi Prudence’i nõbu leedi Amelia Butterfieldi?”
„Korra või paar olen näinud,” ütlesin ja olin täiesti segaduses, miks ta küll selliseid asju küsib.
Trinity hertsoginna tõstis pea padjalt, tema topeltlõuad paisusid nagu õhupallid. „Aga tema tütart Matildat?”
„Pole seda tüdrukut kunagi näinud,” vastasin. „Miks te küsite?”
„Mine klaveri juurde,” käskis Trinity hertsoginna, „ja tee kaas lahti.”
Tegin, nagu ta käskis.
„Kas sa mängida oskad?”
„Väga hästi,” väitsin. „Preili Lucyle ei meeldinud üldse harjutada, aga ema käskis – niisiis andis preili Lucy mulle suhkurdatud õuna, kui läksin muusikatuppa ja jätsin mulje, et seal on tema. Tuleb välja, et mul on loomulik anne.”
„Kas
