on üksi jäänud? On ikka häbematu!
„Sa pead kivi Matildale viima, olgu, mis on.” Vana naise hääl kõlas susinal nagu lõgismaol. „Kas sa saad aru, laps?”
„Jaa, jaa, ma saan suurepäraselt aru. Ärge solvuge, kullake, aga te olete selle asja pärast küll ülearu leilis. See ei ole teie tervisele hea. Teate küll, üks jalg juba hauas ja nii edasi.”
„Ära sina minu tervise pärast muretse,” nähvas Trinity hertsoginna. Ta hingas pinnapealselt sisse. „Täna pärastlõunal väljub laev Inglismaale. Sina oled pardal.”
„See on tore mõte,” ütlesin ma, läksin akna juurde ja vaatasin välja hommikupäikesesse, „aga mul ei ole raha. Tüdruk ei saa laevaga sõita, kui tal pole võimalik piletit osta.”
„Loll jutt suhu tagasi,” tõrjus hertsoginna käega viibates. „Ma maksan kinni su tagasisõidu Inglismaale ja enamgi veel.” Ta noogutas akna all seisva laua poole. „Sealt leiad kõik, mida sul vaja on.”
„Hertsoginna,” ütlesin ükskõikselt ja prantsatasin tagasi voodile, „kui te ütlesite, et enamgi veel, siis kui palju rohkem? Küsin seda ainult sellepärast, et minu säästud on praegu peaaegu olematud.”
„Viissada naela,” vastas hertsoginna. „Praegu viiskümmend. Ülejäänu maksab minu advokaat Horatio Banks järgmisel päeval pärast sünnipäevaballi.” Ta sirutas käe ja haaras minu omast (tema puudutus oli jahmatavalt külm). „Kas sa võtad ülesande vastu, Ivy? Kas vannud seda? Kas sa annad mulle pühalikult oma ausõna?”
„Teil on minu sõna,” kuulutasin tõsiselt nagu surnumatja. „Mitte üks hing ei näe kivi enne sünnipäevaballi ja ma panen isiklikult Kellateemandi Matildale kaela.”
„Sa ei proovi seda, olgu kiusatus kui tahes suur?” küsis ta karmilt.
„Mitte iialgi,” lubasin ma. Siis inetas kulmukortsutus mu suurepärast laupa. „Andke andeks, et ma küsin, kullake, ma ei topi tavaliselt oma nina sinna, kuhu mul asja pole – olen lausa sündinud Šoti mägismaa erak – aga kuidas teie Butterfieldidega seotud olete?”
Hertsoginna ägas vaikselt, tema laud võbelesid. „Matilda vanaema leedi Elizabeth on mu vana sõber. Me kasvasime koos üles. Mul on piinlik öelda, et me läksime aastaid tagasi tülli ühe noormehe pärast. Siis tundus see kohutavalt tähtis, aga praegu üsna tobe. Kaelakee on nüüd omamoodi rahuettepanek. Karbis on kiri leedi Elizabethile – kui kohale jõuad, anna see kohe talle üle.”
„See on peletislikult helde kingitus, kullake,” ütlesin ma kerget kadedusetorget tundes.
„Leedi Elizabeth jumaldab Matildat – kõik tema lootused ja soovid on seotud selle lapsega. Sul pole aimugi, kui lohutav on mul nüüd, kui surm juba läheneb, talle see kingitus teha.” Vana naine osutas karbile. „Tule, on aeg kaelakee luku taha panna.”
Olin juba valmis andma kivi hertsoginnale tagasi, kui see hakkas mul käes pulseerima. Esialgu õige tasa. Siis juba väga intensiivselt. Sellest näis kiirgavat pehmet ja virvendavat hõbedast valgust, mis valgustas magamistoa viimset kui soppi. Kaelakee tundus mu naha vastas soe.
„Ongi jälle käes!” sosistas hertsoginna pead tõsta püüdes. „Räägi, laps, mida sa näed?”
Alguses ei näinud ma midagi, valgus oli liiga hele. Siis see hämardus, hall udu voogas ja keerles nagu varemgi ning hajus siis. Vaatasin lähemalt. Kui udu oli hajunud, nägin laia koridori. See oli pikk ja nõrgalt valgustatud, seinad kaetud tumedate puitpaneelidega, põrandal punane vaip. Siis näitas kivi ust, selle kõrval kärul lebas hõbedane kandik. Tundsin selle kohe ära. Uks viis samasse sviiti, kus ma istusin.
Hakkasin juba hertsoginnale ütlema, mida ma näen, kui see juhtus. Midagi liikus. Ei, keegi liikus. Ilmus varjust ja peatus hertsoginna ukse taga. See oli naine, kuigi tema nägu kadus hämarusse. Naisel oli seljas hall kleit. Käes tumedad kindad. Ta vajus ukse ees kükki. Surus seejärel silma vastu lukuauku. Ta piilus sisse!
„Mis on, laps?” kähvas hertsoginna kannatamatult. „Mida sa näed?”
Pillasin kivi käest ja jooksin magamistoast välja. Kihutasin läbi elutoa nii kiiresti, kui jalad võtsid – need võtsid lausa hirmuäratavalt kiiresti – ja lõin ukse pärani. Süda vasardas rinnus, kui valmistusin nuhile vastu astuma (sest ma olen lausa sündinud viie tärniga kindral). Aga koridor oli tühi. Hõbekandik oli kohal. Pooleldi söödud peekon samuti. Aga ei märkigi salakavalast naisest. See oli kohutav pettumus.
Kui tulin hertsoginna magamistuppa tagasi, oli nägemus Kellateemandist kadunud. Kaelakee nägi täiesti tavaline välja. Rääkisin hertsoginnale, mida olin näinud.
Vana paksmagu värises, tema pilk sähvis mööda tuba ringi.
„Nuhk!” sosistas ta. „Mind hoiatati, aga ma ei uskunud.”
„Mille eest teid hoiatati?” küsisin ma.
„Kellateemandil on raevukaid imetlejaid – ja on ka vaenlasi. Need on kivi jälitanud sellest ajast saadik, kui see Budatta metsikust džunglist leiti. Mulle räägiti, et nad tulevad kivile järele, enne kui ma suren, aga ma ei uskunud. Ütlesin, et see on lihtsalt eelarvamuslik loba.” Hertsoginna jäi mind ainiti vaatama. „Võimalik, et keegi tahab kivi ära krabada, enne kui sa Butterfield Parki jõuad. Sellepärast oledki sina täiuslik inimene kaelakeed kohale viima. No kes oskaks kahtlustada tagasihoidlikku orvust teenijatüdrukut, kes on ihuüksi maailmas?”
See kõlas küll veidi solvavalt. Aga siis mõtlesin viiesajale naelale ja tahtmine virutada hertsoginnale padjaga vastu pead hajus.
„Võib-olla oli seal lihtsalt uudishimulik toatüdruk,” pakkusin abivalmilt. „Või siis oli nägemus vale.”
Vana naine raputas pead ja kui ta rääkima hakkas, siis tema hääl värises. „Kivi ei edasta väljamõeldisi, laps – ainult fakte: seda, mis oli, mis on ja mis tuleb.” Siis näis hirm ta pilgust hajuvat. „Aga võib-olla sul ongi õigus ja see oli kõigest lukuaugust sisse piiluv toatüdruk. Nad nuhivad alati mu järel – loodavad, et kukun surnult maha ja nad saavad mu ehted ära varastada.”
Heitsin napi pilgu kaelakeele ja hetkeks tundsin omamoodi igatsust. Pöörast soovi vaadata uuesti selle südamesse ja näha, mida see paljastab. Aga enne, kui jõudsin seda teha, oli hertsoginna kaelakee mul käest ära tõmmanud, sametkarpi pannud ja karbi kaane kinni vajutanud.
„Kust imekohast teie küll sellise teemandi saite?”
Hertsoginna vaikis. Tõmbas keelega üle huulte. „Ühelt tuttavalt.”
„Kas tahate kirjutada Matildale kirja või kaardi?” küsisin ma.
„Anna kaelakee talle ballil,” kähistas hertsoginna, iga hingetõmme valmistas talle vaeva, „ja ütle, et Winifred Farris saadab selle oma parimate soovidega. Matilda vanaema saab aru. Nii, pane see nüüd lukku.”
Võtsin taskust võtme ja tegin, nagu kästud. Hertsoginna ulatas karbi mulle. „Pane see kotti. Hoia alati enda juures praegusest hetkest kuni Butterfield Parki jõudmiseni. Minu advokaat härra Banks saab sinuga Londonis sadamas kokku ja saadab sind.” Hertsoginna vaatas mind pealaest jalatallani. „Niisuguse väljanägemisega sa küll ei saa laevale minna. Kapis on sulle sobiv kleit. Britannialt oma kajutist leiad veel tosina.”
Plaksutasin rõõmust käsi.
