Ainult mitte Ivy Pocket. Caleb Krisp
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Ainult mitte Ivy Pocket - Caleb Krisp страница 5
Kui mul oli karp kindlalt kotti pakitud ning ümbrik pileti ja viiekümne naelaga taskus, näis, et Trinity hertsoginnal pole mind enam tarvis. Tema silmad olid jälle suletud. Oletasin, et ta magab.
„Hüvasti, hertsoginna,” sosistasin ma, vaadates, kuidas tema paksud põsed vabisesid iga raske hingetõmbe juures, naise nägu varjutas surm. „Naudi reisi, mis sind ees ootab. Ma olen kindel, et see on põnev.”
Kui ma sviidi ukse sulgesin, kuulsin viimast korda hertsoginna rabedat ja sünget häält. „Hüvasti, laps,” sosistas ta, „ja tänan sind.”
Kui ma hotellist lahkusin, lootsin, et see jube juhataja ikka märkab, et ma sõidan ära kahehobusetõllas. Aga juhatajat polnud kusagil näha. Tõld viis mu Le Havre’isse ja peagi leidsin ennast keset suurt hulka inimesi, kes käratsedes Britannia poole liikusid. Britannia oli uhke laev ja ma avastasin rõõmuga, et hertsoginna oli mulle broneerinud koha esimeses klassis.
Kuna laev ei olnud reisijate pealeminekuks veel valmis, võtsin istet esimese klassi ooteruumis. Koht lausa kihas aristokraatidest – oli silindritega härrasmehi ning karusnahkades, sulgedega kübarates ja juveelidega ehitud daame.
Olin just kontrollinud, kas Kellateemant on alles (leidsin, et kontrollin seda iga viie minuti tagant), kui minu kõrvale istus valges ülikonnas lühike mees. Ta oli üsna pahura moega ja korrutas midagi häiriva sagedusega. Midagi sellest, et Pariis läheb allamäge.
„Häbilugu,” ütles mees otseselt mitte kellelegi. „Ma mäletan aegu, kui selles linnas võis magada lahtise aknaga. Lukustamata uksega. Ja nüüd siis see. Kohutav häbilugu – just nimelt nii.”
„On või?” küsisin ma, suutmata end tagasi hoida. Hullumeelsed mulle meeldivad.
„On tõesti,” kinnitas mees pead vangutades. „Ole õnnelik, et sina ja su pere Pariisist minema saate, väike preili.”
„Ma reisin üksi,” teatasin uhkelt.
„Sinu vanuses? Ennekuulmatu!” Ta kibrutas laupa. „Peaasi muidugi, et sa siit ära lähed. Tõesti šokeeriv. Ja veel nii peenes hotellis nagu Grand.”
Korraga olin väga huvitatud selle mehe segasest sonimisest. „Ma olin just seal,” kuulutasin ma. „Mis selle Grandiga siis on?”
„Seal see juhtuski. Lihtsalt kohutav!”
„Lõpetage see lalisemine, juhmard,” nähvasin ma. „Rääkige, mis juhtus.”
„Mõrv, vaat mis. Surnukeha leiti täna hommikul,” ütles mees. „Toatüdruk leidis ta – naine oli puhta surnud. Pistoda südamesse torgatud.”
Mu südames süttis hirmukübe ja levis terves rinnas. See libises ja vingerdas edasi. Väänles aina kõrgemale. Pigistas aina tugevamini. Pole lihtne seletada, mida ma tundsin. Ainus viis seda kirjeldada on järgmine. Ma teadsin juba enne, kui teada sain.
„Kes?” küsisin nõrgalt. „Kes mõrvati?”
„Mitte keegi selline, kellest sa kuulnud oled,” ütles mees. „See naine oli vana, tõesti vana.”
„Kes?” kordasin ma, seekord tungivamalt.
Mees naeratas kurvalt. „Hea küll siis. See oli Trinity hertsoginna.”
Mu süda hakkas rinnus taguma.
„Kunagi oli ta väga uhke daam,” pomises mees.
„Ma tundsin teda,” teatasin ma. „See tähendab… ma teadsin tema nime.”
„Ära ole nii sünge, väike preili,” ütles mees. „Sul pole vaja lasta ennast häirida mõrvast ja kuriteost. Jäta see täiskasvanutele, kuuled?”
Tal oli muidugi õigus. Mina olin nooremtoatüdruk. Suurepärane ja kaunis. Aga siiski kõigest laps. Mida teadsin mina mõrvast ja kuritegudest? Või südamesse torgatud pistodadest? Õige vastus: mitte midagi. Kuni praeguseni. Kuni praeguse hetkeni.
„Luba mulle, et sa ei muretse selle hirmsa asja pärast.” Mees patsutas mu käsivart, pilgus isalik mure. „Kas lubad, väike preili?”
Püüdsin naeratada, aga see lihtsalt ei õnnestunud. „Ma luban.”
3
Laev oli just purjed heisanud. Istusin merevaatega lamamistoolis ja püüdsin mõelda. Tavaliselt tegin ma seda hämmastavalt hästi – sest olen lausa sündinud filosoofiaprofessor. Või vähemalt abiraamatukoguhoidja. Aga mitte praegu.
Olin kohutavalt närvis. Käed värisesid. Ajud olid sõlmes. Inimesed kogunesid nagu lemmingud reelingu äärde, heites viimaseid pilke rannikule. Ometi ei näinud mina muud kui Trinity hertsoginnat, kes lamab voodis, nuga rinnus. Ja kuigi pussitamine oli imetlusväärselt huvitav surmapõhjus, polnud see tõelisele hertsoginnale mingi sobiv viis vedru välja visata. Tema vääris midagi palju väärikamat. Näiteks krabi sõra kätte lämbumist. Või allakukkuva kroonlühtri all lömastamist.
Faktid olid järgmised. Suremas naine – ta ei lootnud eriti enam nädala lõpunigi elada – tapeti oma voodis. Miks? Ja kes seda tegi? Mõtlesin nägemusele kivi sees – hertsoginna ukse taga kükitav naine, kes piilub lukuaugust sisse. Kas tema oligi tapja? Värin raputas mind luudeni läbi. Kellateemandi ja hertsoginna õudse surma vahel peab olema mingi seos. Vanaeit ju mainis mulle, et õelad lollpead ajavad seda ainulaadset kivi taga.
See oli kahtlemata loogiline.
„Kas te kuulsite, mis hertsoginnaga juhtus?” kriiskas kohutavalt etteulatuvate hammaste ja kaelkirjakukaelaga naine, kui tema ja ta jässakas mees peatusid minu ees reelingu ääres. „See on äärmiselt šokeeriv!”
„Liiga palju raha,” märkis abikaasa. „Sellised rikkurid leiavad alati õudse lõpu.”
Naine ahmis õhku (tundus, nagu teeks häält hobune, kes on naela kapja astunud). „Ära ole nii vastik, Angus! See on kohutav, just nimelt kohutav. Ma palvetan, et tapja oleks praeguseks juba kinni püütud.”
„Mõrtsukas on ikka veel vabaduses,” kostis vastus.
Naine ahmis taas õhku. „Angus, sa ei arva ometi, et ta on siin laevas?”
Angus leidis, et see on vägagi tõenäoline. Tema naine haaras endal rinnust ja kuulutas, et hakkab kohe minestama.
„Ärge olge jabur,” ütlesin toolilt tõustes. „Tapja on praeguseks ilmselt juba miilide kaugusel. Kui ta muidugi ei leidnud seda, mida saada tahtis, sel juhul otsib ta võib-olla mujalt edasi, aga see, et ta on siin laeval, on küll metsikult rumal mõte.”
Naine tundis ilmset kergendust. Mees kibrutas laupa.
„Sa paistad sellest asjast kohutavalt palju teadvat,” ütles ta ja vaatas mind huviga. „Kus su ema ja isa on, noor daam?”
„Minu vanemad kukkusid vulkaanikraatrisse,” teatasin ma. „Ema puhuti ära kaugele Kongosse ja nüüd elab ta koos taimetoitlastest pügmeede hõimuga ning isal oli piisavalt aru peas, et kokkupõrkes õhku lennata.”
Need