teksasid ja rohelist kõrge kraega kampsunit. Ta ulatas Dorianile käe ja kehitas ainult õlgu, kui poiss oma kätt vastu ei sirutanud. Dorian ei tahtnud oma räpaste sõrmedega midagi ega kedagi puutuda; pigem pidagu Antonia teda ebaviisakaks.
„Kas tahad süüa?“ küsis tüdruk, kõndides tema ees läbi fuajee. „Meil on tavaline, taimetoitlaste ja dieetmenüü. Ega sul laktoositalumatust pole? Või mingit allergiat?“
Dorian oleks äärepealt valjusti naerma hakanud – väsimusest, aga ka tundest, et on sattunud täiesti võõrasse maailma. Ta oli viimased kuus kuud toitunud peamiselt supermarketite jäätmetest, headel päevadel ka sellest, mida kodutute öömajas keedeti. Või Caritases. Ja nüüd pakutakse talle kolme erinevat menüüd.
„Kõigepealt tahaks ma ennast hea meelega pesta.“ Ta peitis parema käe tahtmatult selja taha. „Ja kui sul on üks peavalutablett …“
„Saan aru ja on.“ Antonia hääles ega pilgus polnud irooniat. „Tule kaasa.“
Ta juhtis poisi korrus kõrgemale luksuslikku vannituppa, kus oli kaheksa dušši ja sama palju kraanikausse. Hele marmor ja üldvalgustus. Tüdruk võttis arstikapist, mille võti tal kimbus oli, valuvaigistid ja vajutas pakendist ühe tableti välja. „Siin on sulle seep ja kaks käterätti ja siit,“ ta osutas korralikult kokku lapatud riidevirnale, „leiad midagi ümberriietumiseks.“ Ta naeratas kergelt ja oligi uksest väljas.
Kõigepealt võttis Dorian tableti sisse ja seejärel riietus aeglaselt lahti. Kõik ta instinktid lõid lärmi. See kõik siin oli liiga hea, et olla ilmsüütu. Ta ei uskunud hetkekski, et keegi tõi lihtsalt inimarmastusest noori tänavalt ära ja pani oma viietärnivillasse elama. Eriti siis, kui oletada, et see noor oli just kellegi ära tapnud.
Doriani silme ette tuli jälle Emil, kõhuli tumedal asfaldil, aina suuremaks muutuvas vereloigus …
Nüüdseks on ta juba ammu leitud. Tõenäoliselt surnuna.
Dorian sulges hetkeks silmad. See ei olnud mina, kordas ta endale. See polnud mina. Aga ma oleksin pidanud püüdma teda aidata.
Mälupilt ja süümepiinad andsid alles siis pikkamööda järele, kui Dorian duši all seisis. Oli uskumatult mõnus end viimaks korralikult puhtaks pesta; pealegi ei tulnud vett ainult ülalt, vaid ka külgmistest avadest, see purskus tema pihta ja mähkis ta aurupilve.
Möödus viisteist või kakskümmend minutit, siis tuli ta duši alt välja ja kuivatas end ühega paksudest valgetest käterättidest.
Tema jaoks valmis pandud riietus koosnes aluspesust, hallidest teksadest ja samasugusest hallist pikkade varrukatega särgist. Asjad sobisid, nagu oleks ta neid varem selga proovinud.
Pisut hiljem, söögitoa pika laua ääres istudes, üritas ta Antoniat ettevaatlikult küsitleda.
„Nico nimetas seda maja Bornheimi villaks. Kas sa tead, kes see Bornheim on?“
Selle nime mainimisel lõi Antonia üle näo särama. „Muidugi tean. Raoul Bornheim, kõige suuremeelsem inimene, keda ma kunagi kohanud olen.“ Ta müksas Doriani. „Või kellega sina iial kohtud. Ta on kõik selle maja elanikud hädast välja aidanud, mõned oleksid ilma temata juba ammu vanglas ja teised surnud.“
Minu puhul see esimene variant, mõtles Dorian kibedalt. „Ja ta teeb seda lihtsalt sellepärast, et on kena inimene?“
„Kui sa nii öelda tahad. Ta teeb seda sellepärast, et inimesed on talle südamelähedased. Tal on palju häid plaane, kolm isiklikku heategevusorganisatsiooni ja ta toetab veel seitset või kaheksat.“
Dorian kergitas kulme, selleks oli ta juba võimeline, ilma et oleks pidanud hambaid kokku suruma. Tablett mõjus.
„Ära arva, et sa oled esimene, kes küsib, kas Bornheim on hullumeelne,“ jätkas Antonia, võttes samal ajal mikrolaineahjust oivaliselt lõhnava karriga kana ja asetades selle Doriani ette. „Kõik, kes siia satuvad, on esialgu umbusklikud ja mõnel võtab lausa kaks-kolm kuud aega, kuni ta taipab, et keegi ei taha talle midagi halba.“ Ta ulatas poisile salvräti – r i i d e s t – ja istus tema kõrvale. „Sellest hoolimata on inimesi, kes ei pea siin kaua vastu. Sest Bornheim nõuab korralikku käitumist ja seda, et me koolitööd tõsiselt võtaksime. Selle koha pealt on ta üsna range.“
Koolitöö. Dorian oletas, et ta oli selles majas ilmselt ainus, kelles see sõna rõõmu tekitas. Ta sõi ja silmitses Antoniat küljelt. „Kas sind nopiti ka tänavalt üles?“
Tüdruk noogutas. „Teatud mõttes küll. Ma elasin koos paari teise inimesega varisemisohtlikus majas, mis maha lammutati. Tookord korjas Bornheim isiklikult mind üles. Tõeliselt õnnelik juhus.“
Õnn oli see küll, aga juhus kindlasti mitte. Sama vähe nagu Nico ilmumine metroosse, seda oli ta ju lausa ise tunnistanud. Kas oli võimalik, et ta oli teadlikult Doriani otsinud? Ikkagi …
„Nico kõnetas mind nimepidi, aga ma ei ole talle ennast üldse tutvustanud.“ Ta ei lasknud Antoniat silmist ja ootas reaktsiooni. „Kas ta oli minu kohta infot hankinud? Juba varem?“
„Võib küll olla.“ Ta võttis oma veeklaasist lonksu. „Tead, igaüht Bornheim ka siia vastu ei võta.“
Sellest sai Dorian hästi aru. Aga seda kummalisem oli, et Bornheimile ei valmistanud probleeme võtta vastu inimene, kes oli võib-olla just ühel mehel kõri läbi lõiganud. Kas Nico jätab talle sellest rääkimata? Eriti kui keegi tegelikult ei teadnud, kelle südametunnistusel Emil oli …
Hoolimata hirmsatest kujutluspiltidest oli Dorian taldriku juba peaaegu tühjaks söönud, nagu ta alles nüüd märkas. Antonia osutas sellele sõrmega.
„Kas tahad veel?“
„Ei. Aga millal sa saaksid mulle näidata, kus lähim netiühendusega arvuti on?“ Mõnes uudisteportaalis on kindlasti juba lugu ilmunud. Leitud kodutu mehe laip, kurjategija teadmata kadunud. Või midagi sarnast.
„Siin majas ei ole internetti,“ katkestas Antonia ta mõtted. „Televiisorit ka mitte, kahjuks.“
„Tõsiselt?“ Dorian lasi kahvli, millega just tahtis viimase pala suhu tõsta, uuesti alla. „Miks nii?“
„Bornheim tahab, et kõik keskenduksid olulisele. Sellega mõtleb ta haridust ja tulevikku.“ Ta naeratas. „Tulevik on see sõna, mida sa hakkad siin majas väga tihti kuulma.“
Dorian oli kirglikult oodanud, et saaks pärast pooleaastast vaheaega taas arvuti taha istuda. Eeskätt muidugi selleks, et teada saada, mida meedia Emili surma kohta räägib. Aga ka selleks, et vaadata, kes on talle selle pika aja vältel meile saatnud, kas Facebookis on sõnumeid ja muudel sellesarnastel põhjustel.
Kas Nico oli ikka kindel, et keegi pealt ei näinud, kuidas Dorian kaubikusse ronis? Ta ise oli olnud liiga segi ja peavaluga hädas, et seda jälgida. Mis siis, kui politsei kohe uksele koputab?
„Kas miski teeb sulle muret?“ Antonia oli tema taldriku võtnud ja liikus juba ukse poole.
Dorian kõhkles hetke, sest ei teadnud, kas võib tüdrukut usaldada. „Mul tekkis ainult küsimus, kas keegi võib teada, et ma siin olen. Keegi väljastpoolt.“
Tüdruk naeris. „Seni pole veel kedagi siia varjunud inimestest üles leitud. Sina oleksid tõesti esimene.“
Doriani tuba oli läänetiivas, nagu ta ees kõndiv Antonia
