oli sul rahutu öö …“
Ta avas ukse ja surus talle võtme pihku. „Hiljem näeme.“
Tuba oli suur ja mõnus. Punane vaip heledal laudpõrandal, riidekapp, lai voodi, diivan ja kirjutuslaud. Lisaks kõrge kaarjas aken, millest avanes vaade heinamaale ja selle taga olevale metsale. Kerge tuul liigutas rohtu.
Dorian toetas lauba vastu aknaklaasi ja vaatas välja. Alles nüüd lubas ta kujutluspiltidel silme eest läbi voolata.
Emil. Tema veri, mis Doriani poole voolas. Taskunuga, mida Dorian oli uinudes peos hoidnud, ärgates aga enam mitte.
Aga kui see olin tõesti mina?
Arusaadavat seletust ei olnud. Nico oli teda siiski Emiliga võitlemas näinud – aga selle võitluse lõpus ei olnud teda enam juures. Võib-olla oli sekkunud veel keegi kolmas? Doriani pikali löönud ja Emili tapnud?
Või oli Doriani alateadvuses tekkinud enesekaitsemehhanism, tema isiksuse vägivaldne osa, mis oli tema kontrolli alt väljas.
Vahest oli aga vihkamine, mida ta tundis oma isa suhtes, pöördunud lihtsalt vale inimese vastu.
Doriani kõris pitsitas. Ta jälestas vägivalda, see oli teda aastaid päevast päeva saatnud. Isa rusika- ja jalahoobid, tõukamised.Tema röökimine. Kujutlus, et tema, Dorian, on end võib-olla lasknud millessegi veel hullemasse segada, nööris tal hinge kinni.
Ta heitis voodile ja surus näo sügavale patja. Ootas, kuni tulid pisarad, ja lasi neil voolata. Hääletult nagu vanasti.
Ilmselt oli ta magama jäänud, sest ta ärkas järsku ja kloppiva südamega. Keegi koputas uksele.
„Dorian? Nüüd saab kohvi, kui tahad. Ja siis võid lasta end tundidesse kirja panna.“
„Jah, aitäh, kohe tulen.“
Ta ajas end aeglaselt istuli. Läbi akna tungiv valgus oli muutunud ning metsa kohal laius nüüd hilise oktoobripärastlõuna punakas kuma.
Kohv. Selles sõnas oli midagi lohutavat. See meenutas normaalsust, mõnusat koosolemist, ühist naermist. Ta polnud terve igaviku kohvi joonud. Oma toast välja astudes tundis ta juba kohvi lõhna.
Nüüd oli majas rohkem rahvast kui enne. Trepil kohtas ta kaht umbes endavanust tüdrukut. Üks neist oli silmanähtavalt ülekaaluline ja ta käsivartel oli lugematu hulk tätoveeringuid, teine oli sügavmustaks meigitud silmade ja mõnesentimeetrise siilisoenguga.
Ta noogutas tervituseks ja nemad noogutasid vastu, ilma omavahelist vestlust katkestamata. Tee söögituppa leidis Dorian silmapilk üles ja ka seal oli vahepeal elu käima läinud. Laua ääres istus kolm noort: kaks poissi ja tüdruk.
„Frederick, Melvin ja Stella,“ seletas Antonia, kes temaga ühel ajal tuppa astus, käes kandik kohvitasside ja taldrikutäie küpsistega. „Sa võid istuda ükskõik kuhu, siin ei ole kindlaid kohti.“
Kõige meelsamini oleks Dorian istunud teistest võimalikult kaugele, tal ei olnud jututuju. Teisalt ei tahtnud ta kohe esimesest päevast näida ebaseltskondlikuna.Ta istus suurt kasvu tüübi kõrvale, kes oli oletatavasti Frederick. „Hei. Mina olen Dorian.“
Kolmel noorel paistis ükskõik olevat. Keegi ei silmitsenud teda uurivalt ega kartlikult – mis tähendas ilmselt seda, et jutud selle kohta, kuidas Nico oli leidnud ta ühe kodutu verest nõretava laiba kõrvalt, ei olnud veel liikvele läinud.
Stella õngitses taldrikult küpsise, laskmata Doriani silmist. Tumedad silmad sama tumedate kulmude all. Tüdruku juuksed seevastu olid aga karamellikarva ja voogasid krussis lokkidena üle õlgade alla.
„Do-ri-an,“ hääldas ta rahulolevalt. „Lahe nimi. Kui vana sa oled?“
„Seitseteist.“
„Vaat kus. Mina ka kolme nädala pärast.“ Ta pistis küpsise suhu ja kallutas mäludes pead. „Kas sa oled raske loomuga?“
Raske loomuga? Dorian ei saanud aru, mida tüdruk mõtles, ja kehitas õlgu.
„Noh, üks sellistest, kes muutub äkki agressiivseks või karjub igal öösel unes või laseb ootamatult jalga ega anna enam kunagi näole.“ Stella toetas lõua kätele. „Kummalised oleme siin kõik, vähemalt natuke. Melvin näiteks varastab ja ta on selle kohutavalt osav.“ Ta tonksas enda kõrval istuvat poissi sõbramehelikult küünarnukiga. „Eks ole, Melvin? Õnneks oled sa nii kena, et annad tähtsamad asjad jälle tagasi.“ Ta muigas Doriani poole. „Ta lihtsalt peab seda tegema, muidu viskab Bornheim ta välja. Me kõik oleme siin sunniviisiliselt inglid. Ei mingit suitsu. Alkot ja narkot niikuinii mitte. Narkareid ei võta Bornheim siia põhimõtteliselt.“
Dorian noogutas Melvinile, kuid polnud kindel, kas too seda märkas. Poisi tumedad juuksed olid nii sügavalt laubale vajunud, et katsid silmad praktiliselt kinni. „Kui kaua sa siin juba elad?“ küsis ta Stellalt.
„Seitse kuud. Jah, algul olin mina ka skeptiline ja küsisin endalt pidevalt, kas mind on lõksu meelitatud. Aga siin ei ole tõesti midagi kahtlast.“ Ta toetus tooli seljatoele. „Üllataval kombel.“
Hoolimata tüdruku avalast pilgust ei olnud Dorian kindel, kas oli tark Stellat usaldada. Võib-olla oli Antonia pannud ta kolme noorega kokku, et nood räägiksid talle seda, mida ta peaks uskuma. „Kas keegi teist on oma perega ühenduses? Või varasemate sõpradega?“
Seekord vastas veniva ja pahura häälega Frederick. „Kui meil oleks asjalik perekond või sõbrad, siis me poleks ju tänavale sattunud, eks?“ Ta tõusis ja läks oma nõudega köögi poole; Melvin järgis tema eeskuju. Uksel pööras Melvin veel kord ringi. „Ah jaa, kui sa pead hiljem tunde valima, siis kirjandus on päris lõbus. Inglise keel ka. Vene keelest ma hoiaks pigem eemale.“
Stella, kes ei teinud katsetki lauast lahkuda, puhkes naerma. „Seda ütleb ta peamiselt sellepärast, et ta ei salli Pjotri.“ Ta ootas, kuni poisid olid ruumist lahkunud, ja kummardus siis üle laua. „See käib niimoodi, et me õpetame siin üksteist vastastikku. Siin on ainult kaks päris õpetajat, ülejäänu teeme kas grupitööna või võtab keegi meist õpetajaameti enda peale, kui ta mõnda ainet eriti hästi valdab. Pjotr on venelane, nii et …“ Ta laiutas käsi.
Sedasorti õppetööd polnud Dorian oodanud. „Ja … kas see töötab?“
„Loomulikult. Sa ei kujuta ette, kui hästi. Mina näiteks vaimustun väga ajaloost ja Bornheim oli nõus, et võtan selle aine enda peale, kuigi olen alles kuusteist. Ma näen tohutult vaeva, et igaüks, kes minu tunnis käib, lahkuks sealt targemana, kui tulles. Ja õpilased on ka auahned, sest keegi ei taha teistest lollim olla. Suurepärane süsteem, usu mind.“ Ta võttis lonksu kohvi.
Dorian küsis endalt tahtmatult, kas ta on mõnes õppeaines piisavalt hea, et seda õpetada. Vahest füüsikas.
Jaa, ja enesekaitses taskunoaga. See mõte oli kutsumata talle pähe hiilinud ja enne kui Dorian jõudis seda takistada, oli tal jälle Emil silme ees. Ta neelatas.
„Kas kõik on korras?“ Stella kulmude vahele oli tekkinud pikikurd.
„Jaa, muidugi.“ Väljast oli kuulda summutatud mootorimüra ja ta keeras pea akna poole, olles katkestuse eest tänulik. „Mis sa arvad, kas seal on järgmine uustulnuk?“
Stella nägi armas välja, kui ta lokid pearaputusega kaasa tantsisid. „Need on teised. Need,
