kasvu ja mõjus pelglikuna, aga tema inglise keel oli muljetavaldav. Üsna ruttu tekkis õpilaste vahel elav arutelu ja Dorian üritas sellest osa võtta nii hästi, kui suutis. Kuid ta mõtted rändasid aina Stella juurde. Iga hetkega muutus aina talumatumaks mõte, et teda võidakse panna musta riietatute hulka ja tüdrukust eraldada. Stella oli üle tohutult pika aja esimene tõeliselt hea asi, millega ta oma elus kokku puutus.
Kas ta oli armunud? Nii ruttu? Või igatses ta lihtsalt seda turvatunnet, mis teda Stella läheduses tabas?
See küsimus vaevas teda kogu ülejäänud päeva, mil ta püüdis Stellat mitte silmist kaotada.
Õhtusöögi ajal istus tüdruk nagu enesestmõistetavalt Doriani kõrvale, mis tegi poisi hetkeks nii õnnelikuks, et ta oleks äärepealt valjusti naerma hakanud.
Nonii, oli tõesti aeg astuda samm tagasi ja ennast kokku võtta. Tal polnud aimugi, mis Stella peas toimus – see, et ta siin istus, oli ilmselt ainult juhus. Dorian pidi peale passima, et mitte iseenda vaimusünnitiste ohvriks langeda ja kujutada ette asju, mil polnud tegelikkusega vähimatki pistmist.
Ta hingas paar korda sügavalt sisse-välja ja pöördus oma parempoolse lauanaabri, väsinud pilguga Fabiani poole, kes vastas kõigile küsimustele ainult „jah“ või „ei“ või kehitas õlgu. Dorian oli Stella kohalolust kogu aeg väga teadlik, tal pruukinuks ainult pisut kätt sirutada, et puudutada tüdruku oma.
Ta polnud kunagi varem niimoodi tundnud. Ja sealjuures ei teadnud ta tüdruku kohta mitte kõige vähematki. Võib-olla oli Stellal siin villas sõber. Või ka väljaspool villat.
Ainuüksi see mõte tegi talle nii meeletult haiget, et Dorian pidi enda üle pead vangutama.
Ei. See, mis tema sees toimus, oli ebamõistlik ja liig mis liig. See oli kindlasti seotud äärmusolukorraga, milles ta viibis.
Ta sõi taldriku kiirustades tühjaks ja tõusis lauast. „Ma lähen täna varakult magama.“
Kas Stella silmist paistis pettumus? Dorian suutis vastu panna kiusatusele uuesti maha istuda. „Homseni.“
„Jah, nägemist,“ ütles tüdruk naeratades.
Ülejäänud õhtu sundis Dorian end voodis lamama ja „Kuristikku rukkis“ lugema, ent ta ei suutnud loole keskenduda.
Ainus, mida ta tahtis, oli ikkagi veel kord alla minna ja Stella läheduses olla.
Ta veetis rahutu öö ja kirus end järgmisel hommikul, et polnud oma soovile järele andnud, sest Stellat ei olnud hommikusöögilauas. Ta oli täna tööl ja pidavat terve päeva linnas veetma.
Doriani ootas ees ennelõuna saksa keele ja psühholoogiatunniga. Ta oli end rõõmsa elevusega neisse tundidesse kirja pannud, ent nüüd soovis, et võiks lihtsalt voodisse tagasi minna ja teki üle pea tõmmata.
Saksa keele õpetaja oli umbes kolmekümneaastane kena ja rõõmsameelne naisterahvas, kuid ka see ei tõstnud poisi tuju. Ta kuulas ainult poole kõrvaga, kui õpetaja hakkas rääkima Schilleri ballaadidest ja palus seejärel ühel õpilasel ette lugeda ballaadi „Kinnas“.
Stella oli praegu väljas, linnas. Samas linnas, kus Dorian oli kuude viisi sihitult hulkunud. Miks polnud ta tüdrukut kunagi kohanud? Või oli ja Stella polnud talle silma torganud? Jalakäijate aladel oli palju reklaamlehtede jagajaid, kuid enamasti oli ta neid vältinud.
Nad olid just siirdunud järgmise luuletuse, „Sukelduja“ juurde, kui klassiuks lahti tehti.
Siledate blondide juustega kahvatu poiss piilus sisse. „Dorian? Siin peaks olema keegi Dorian.“
„See olen mina.“
„Väga hea. Palun tule kaasa.“
Politsei, oli esimene mõte, mis tal peast läbi käis. Nad ootavad fuajees, kolme- või neljakesi, panevad ta käed raudu ja tirivad ta autosse. Talle esitatakse süüdistus Emili mõrvas ja ta ei näe Stellat enam kunagi …
Ent poiss ei viinud teda mitte fuajeesse, vaid härrastemaja teise tiiba, kus Dorian polnud veel käinud. Siin olid vaibad paksemad ning maalid seintel silmnähtavalt kallid ja vanad.
Nad peatusid kõrge, kahe poolega puitukse ees. Doriani saatja koputas ja ootas vastust.
„Sa võid sisse minna.“ Saatja istus ühele punase sametiga kaetud toolile akna vastas. „Ma ootan siin.“
4. peatükk
Veel enne tuppa astumist oli Dorianile selge, mis nüüd toimuma hakkab. Ta tutvub Bornheimiga, kellele kuulus kodututele noortele peavarju pakkuv villa.
Teadmine, et ta seisab kohe silm silma vastas mehega, kellest oli juba nii palju kuulnud, muutis ta närviliseks ja tekitas soovi endast hea mulje jätta. Sest selle kohtumise järel liigitatakse ta mingi värvi alusel. Ja juhul, kui see on must …
Ta avas aeglaselt ukse ja leidis end ballisaalisuurusest kabinetist. Hiiglaslikust kirjutuslauast aknarivi ääres lahutas teda vähemalt kakskümmend meetrit. Vastu valgust oli laua taga istuvast mehest näha ainult siluett. Pikk, sale ja väga sirgete õlgadega.
Ta tõusis ja viipas Doriani ligemale. Surus tal kätt ja osutas siis nahktoolile teisel pool kirjutuslauda. „Tere tulemast! Minu nimi on Raoul Bornheim ja mul on väga hea meel, et sa kuulud nüüd meie hulka. Võta ometi istet!“
Dorian täitis vaikides korralduse, silmitsedes võimalikult märkamatult Bornheimi nägu. Tema hinnangul oli mees umbes viiekümne viie ringis. Sõbralikud silmad. Helehallid juuksed. Helehallid vuntsid ja habe, mis katsid ülahuult ja lõuga.
Mul on väga hea meel, et sa kuulud nüüd meie hulka. Need sõnad kajasid Dorianis vastu. Need kõlasid, nagu oleks ta mingisse klubisse astunud. Kas see oli hea märk? Kas see tähendas, et Bornheim lubab tal villasse jääda? Hoolimata Emilist? Hoolimata kõigest?
Dorian oletas, et Bornheim teadis sellest. Nico oli oma ülemusele kindlasti rääkinud.
„Ma loodan, et sulle meeldib siin meie juures. Sa pole siin küll veel kaua olnud, aga ma arvan, et esmamulje on sul juba olemas.“
Dorian köhatas. Ta hääl ei tohtinud mingil juhul kõlada ebakindlalt ega hoopiski mitte süüdlaslikult. „Muidugi mulle meeldib siin. Isegi väga. Ma pole ennast ammu nii hästi tundnud.“
„See teeb mulle rõõmu.“ Bornheim toetas küünarnukid lauale ja pani sõrmed kokku, nii et need moodustasid ta lõua alla terava tipu. „Ma loodan, et sa kasutad siinseid võimalusi. See on mulle erakordselt tähtis. Ma olen seda instituuti väga kaua ja hoolikalt planeerinud, sest ma usun, et teis peitub võime saavutada kõik, mida tahate. Te olete targad noored – muidu oleksite seal väljas hakanud alkoholi või narkootikume tarvitama.“
Ta vaikis, pea kergelt viltu. Ta ootas ilmselgelt, et Dorian midagi ütleks.
„Ma olen selle eest tõesti tänulik.“ Ta ütles need sõnad välja, enne kui jõudis nende sobivuse üle järele mõelda. Kas need kõlasid pugejalikult? Loodetavasti mitte. „Ma kasutan neid võimalusi päris kindlasti. Nii hästi, kui suudan.“
„Selles olen ma veendunud.“ Bornheim naeratas nüüd. „Sa õpid siin üsna palju. Minu meelest on sinus väga suur potentsiaal. Kui mul on õigus ja kui soovid, siis
