autouks kinni.
„Erinev,“ ütles Stella. „Aga need on alati väga lihtsad asjad. Väikesed teened villa või Bornheimi jaoks isiklikult. Või lendlehtede jagamine. Eeskätt just see.“
„Lendlehed? Sa mõtled reklaamlehti, jah?“
„Midagi sarnast jah. Enamasti on tegu nende heategevusorganisatsioonide infolehtedega, mida Bornheim toetab. Koos maksekorraldusega. Me peame sõbralikult naeratama ja ka siis viisakaks jääma, kui keegi meid sõimab.“ Tüdruk heitis juuksed üle õla tagasi. „See on minu jaoks kõige raskem.“
Sellest sai Dorian hästi aru. Talle endale tekitas külmavärinaid mõte, et ta peab seisma tänaval kõigile nähtavana, teades, et iga hetk võib nurga tagant tulla politsei. Kas temalt hakatakse ka sellist tööd nõudma? Vähemalt Nico teadis ju, mis tagajärjed sellel võivad olla?
Ta pomises vabanduse ja tõusis, tahtes tagasi oma tuppa minna ja järele mõelda. Kuid Stella jõudis talle ukse juures järele ja võttis tal käe alt kinni. Tüdruku ootamatu lähedus lõi poisi hetkeks tummaks. Sellest oli kaua aega möödas, kui keegi teda sel moel puudutas. Sõbralikult. Ilma ähvarduseta.
„Ma tutvustan sulle veel paari inimest ja siis viin su Paula juurde, kellega sa peaksid oma tunniplaani kokku panema.“ Ta pilgutas poisile silma. „Vabandusi ma kuulda ei võta. Ma tean, et sul pole muud targemat teha.“
Järgmised pool tundi surus ta teiste villaelanike käsi. Mõned neist rõõmustasid silmanähtavalt tema kohalviibimise üle, teised heitsid talle vaevu pilgu. Kogu selle aja oli Stella tema kõrval ja nii väga, kui ta tüdruku lähedust nautis, tegi see teda ka närviliseks.
Põhjus võis olla selles, et Stella lõhnas senikogematul moel. Dorian tabas end kaks korda tüdruku juukseid nuusutamast ja kutsus end korrale. Stella ei tahtnud temast midagi, ta oli Doriani vastu lihtsalt kena ja kõik. Ja tema polnud sõbralikkusega enam harjunud, nii et polnud ime, et tüdruk temas nii ägeda reaktsiooni tekitas.
Paula seevastu oli kõike muud kui sõbralik. Dorianile tundus tüdruk umbes üheksateistaastane ja ta ei suutnud kuidagi pilku pöörata tätoveeringult, mis lookles Paula paremalt oimukohalt üle sarnaluu. Tumesinised üksteisega põimunud kibuvitsaväädid, mis peegeldasid suurepäraselt tätoveeringu omaniku iseloomu.
Ta silmitses Doriani pealaest jalatallani, tõmbas siis kirjutuslaua sahtlist kortsus paberitüki ja pani poisi ette lauale. „Siin see on. Sellised tunnid on pakkuda, rohkem midagi pole. Nädalapäevad ja kellaajad on juures. Vali välja, mida soovid – ja siis on see ka kohustuslik. Siis pead kohale tulema, kui sa just tööl pole, aga Stella juba kindlasti ütles sulle seda.“
Dorian püüdis edutult Paula pilku tabada. „Ei. Veel pole öelnud.“
„Tõsiselt? Tal ei seisa ju üldse suu kinni, kui on kord lobisema hakanud. Ja seekord ei öelnud ta üldse midagi kasulikku?“
Stella naeratas edasi ja isegi pisut südamlikumalt kui varem. „Ma ei hakanud sinu töösse sekkuma.“
Paula pööritas närviliselt silmi. „Tähendab: sa võid võtta nii palju tunde, kui soovid. Neid peab olema vähemalt viis, eetika ja saksa keel on kohustuslikud.“ Ta hingas häälekalt välja, nagu oleks just midagi väga pingutavat korda saatnud.
Dorian tõmbas paberi endale ligemale. Kehaline oli teisipäeval ja reedel. Saksa keel esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel. Eetika iga päev peale esmaspäeva. Päris nimekirja lõpust leidis ta ajaloo ja selle kõrvalt Stella nime. Neljapäeval.
Pliiatsiga, mille Paula talle vastumeelselt ulatas, tõmbas Dorian valitud tundidele ringi ümber ja jättis reede vabaks.
„Okei.“ Paula heitis ta valikule põlgliku pilgu, pani lehe paljundusmasinasse ja vajutas nupule. „Tunnid algavad täpselt õigel ajal ja sa pead oma õpetajat viisakalt kohtlema, olgu ta sinust vanem või noorem. On selge? Bornheim saab muidu päris pahaseks.“
„Selge.“ Dorian võttis oma tunniplaani koopia vastu ja pistis selle kokkumurtuna püksitaskusse. Seejuures märkas ta esimest korda, et neil kõigil olid ühesugused püksid ja tegelikult ka ühesugused särgid, ainult erinevat värvi. Paulal oli sinine, Stellal roheline.
„Kas neil värvidel on mingi tähendus?“ küsis ta, kui nad taas koridoris olid.
Stella muigas. „Seda küsin mina ka endalt juba mitu kuud. Mingi tähendus kindlasti on, aga keegi pole sellest siiani päriselt aru saanud. Vanusega pole see igatahes seotud ja tööpanustega ka mitte. Me teeme praktiliselt kõik sama asja.“ Ta sikutas end demonstratiivselt varrukast. „Algul olid mul sinised asjad, aga nüüd on juba umbes kaks kuud antud rohelisi. See meeldib mulle rohkem. Sobib paremini.“
Dorian vaatas ennast. „Peale enda pole ma seni kedagi hallis särgis näinud.“
„Sest sa oled siin uustulnuk.“ Ta võttis poisil käest kinni. „Kohe, kui Bornheim on sinuga vestelnud, saad sa mingit teist värvi riided.“ Enne tagasi alla minemist jäi Stella trepimademel seisma ja silmitses Doriani mõtlikult. „Ma loodan ainult, et mitte musta värvi.“
3. peatükk
Dorian ei jõudnud enam küsida, mida Stella sellega silmas pidas, sest järgmisel hetkel sööstis Stella poole väga peenike lühikeste juustega tüdruk, embas teda ja tõmbas ta endaga kaasa. Kogu ülejäänud õhtu Dorian Stellat rohkem ei näinud, kuigi otsis teda järjekindlalt. Ruumis, mida Antonia sõnul hüüti salongiks, oli vähemalt nelikümmend noort, ent Stellat nende hulgas polnud.
Selle eest seltsis temaga ühel hetkel Melvin, lükkas tumedad salgud nii palju laubalt kõrvale, et Dorian nägi ta silmi, ning lõi talle kergelt käsivarre pihta. „Okei. Ja mis on sinu lugu?“
Milline veider viis vestlust alustada. Dorian kehitas kõhklevalt õlgu. „Mida sa silmas pead?“
„Miks sa tänaval olid. Kuidas sa siia sattusid.“
Viimastel kuudel olid Dorian vestlused üsna harva paarist kärmest lausest pikemad olnud. Lühikesed mõttevahetused delikatesside müüjatega, sotsiaaltöötajate sõbralike soovituste tõrjumine, Emili-sarnaste purjus tüüpide vaigistamine. Nüüd oli tal raske hakata tühja koha pealt oma lugu jutustama, rääkimata sellest, et ta isegi ei teadnud, kas ta seda tahtis.
Melvin paistis seda märkavat. „Noh, mina lasin neljateistaastaselt kodust jalga, kuigi „kodu“ pole selle asja kohta õige öelda. Ma kadusin sellest korterist, kuhu mu purjus ema üle õhtu uue mehe tassis. Ma täpselt ei tea, millal ta märkas, et ma olen läinud, aga kolm päeva võttis see kindlasti aega. Siis olin mõnda aega lastekodus, mis oli peaaegu sama närune koht, nii et ma otsustasin Hispaaniasse hääletada.“ Ta puhus taas alla langenud juuksed laubalt eemale. „Hispaanias oli lahe. Magasin neli kuud rannal, tegin natuke kelneritööd, nuiasin Saksa turistidelt jootraha. Aga siis sain ma kalast mürgituse ja oleksin äärepealt otsad andnud. Pärast seda olin ma töötamiseks liiga nõrk ja mõtlesin, et pean põlvili ema juurde tagasi roomama. Ostsin oma viimase raha eest rongipileti, et tagasi sõita, ja kahetsesin seda juba mitu tundi enne kohalejõudmist. Ma lihtsalt ei suutnud enam ema juures elada, kahjuks jõudis see mulle natuke liiga hilja kohale. Neljandal ööl korjas Bornheim mind rongijaamast üles.“ Melvin võttis Dorianil käest kinni ja tõmbas ta ühe nahkdiivani juurde, mis oli just vabaks jäänud. „Algul ma arvasin, et ta tahab jumal teab mida. Aga see oli eksitus. Juhul kui sa peaksid muretsema: ta ei puutu kedagi. Mitte kedagi meist, ei tüdrukuid ega poisse.“
See
