Dorian võttis hoogu. „Ma jooksin isa juurest ära. Ta peksis mind pidevalt roheliseks ja siniseks, ühel hetkel sai mul kõrini.“
„Oh.“ Melvin tõmbas lauba kipra. „Oli ta joodik?“
„Ei. Siga. Kõlab võib-olla nõmedalt, aga kui ta oleks olnud joodik, siis suudaksin ma kogu selle jama talle kergemini andestada.“
„Ja mis su emaga on?“
„Surnud.“ Vana kurbusevari laskus taas halli ja raskena maailma peale. „Ta suri vähki, ma olin siis kolmteist.“
„Sitt lugu.“ Melvin ütles seda nii südamest, et Dorian naeratas tahtmatult.
„Just. Sitt lugu.“
Nad olid mõnda aega vait, nende ümber kõlasid edasi teised vestlused.
Dorian silmitses Melvini särki. „Miks sinul on punane särk ja Stellal roheline? Kas sellel on mingi tähendus?“
Melvin tõmbas käega üle riide, nagu tahaks seda siluda. „Ma ei tea. Mina arvan, et mulle anti punane sellepärast, et ma näen selles suurepärane välja.“
Selles oli tal õigus. Paremat värvi ei oleks saanud tema tumedate juuste juurde valida.
„Kas mõned meist kannavad musta?“ küsis Dorian ka temalt. „Ma ei ole seda kellegi seljas veel näinud.“
„Ei hakkagi nägema.“ Melvin tõstis jalad üles ja istus rätsepaistesse. „Ametlikult musti ei ole, aga jutt selle kohta liigub tõesti. Pole aimugi, kust see pärineb. Minu teooria on see, et need on rasked juhtumid. Endised narkarid või tõsised vägivallatsejad, keda vahel üles korjatakse ja kes näitavad siin korraks nägu, aga siis kaovad kohe.“ Ta madaldas häält ja pilgutas vandeseltslaslikult silma. „Keegi pani mustadele hüüdnimeks „mambad“. Sest nad pidavat olema hääletud ja ohtlikud nagu mürkmaod. Sa võid küsida, kelle käest tahad, aga keegi siinsetest ei ole neid kohanud.“ Ta pani käed kukla taha risti. „Sest neid pole olemas. Bornheim tahab meist ju teha väärtuslikke ühiskonnaliikmeid, mitte võitlevat eriüksust.“
Dorian tundis, kuidas ta süda saapasäärde vajus. Ta lootis väga, et Melvinil oli õigus, sest kui „mambad“ olid siiski olemas, oli lihtne teha järeldust, mis värvi riided talle antakse. Bornheim liigitaks ta narkarite ja löömameeste hulka. Ohtlike hulka. Stellast hästi kaugele.
Sel juhul oli ime, et ta üldse oli tohtinud teistega kokku puutuda.
Taas oli ta silme ees surnud Emili keha ja verest nõretav taskunuga. Dorian ei tahtnud selle peale mõelda, kus nuga praegu oli – Nico oli lubanud, et hoolitseb selle eest. Lubanud selle ära kaotada. Aga kes teab, vahest hoidis ta selle alles, et tal oleks midagi, millega saaks vajadusel Doriani survestada.
„Halloo? Kas sa oled veel siin?“ Melvin liigutas kätt Doriani silme ees edasi-tagasi.
„Jah, sorri, ma kukkusin korraks ära. Ütle, kui siin majas internetti ja telekat pole – kas ajalehti ikka on?“
Melvini näost oli näha, et ta pole selle üle kunagi mõelnud. „Ausalt öeldes ma ei usu. Aga ma pole sellele kunagi tähelepanu pööranud, ma saan ilma uudistetagi hästi hakkama.“
Alles hiljuti oli Dorianiga olnud sama lugu, ent nüüd oleks ta palju andnud selle eest, et teada saada, mida Emili mõrva kohta kirjutati. Kas oli kahtlusaluseid või tunnistajaid. Kas otsiti kedagi, kelle kirjeldus langes kokku tema omaga.
Ta ütles Melvinile, et on väsinud ja tahab varakult magama minna, ning tegi siis majale ringi peale, otsides tänast ajalehte. Ja Stellat. Ta ei leidnud kumbagi.
Nad jooksid jahedas uduvihmas ümber spordiväljaku. Dorian oli oma aknast imetlenud villa avaraid parke, ent ta polnud arvanudki, et temast paremal puudesalu taga on kergejõustikuväljak. Punane liiv ja jooksurajad. Talle antud spordijalatsid sobisid nagu valatult ning Dorian nautis liikumist, enesestmõistetavat ühtlast rütmi, milleni ta pärast teist ringi oli jõudnud.
Kaks tundi kehalist. Õpetaja ei olnud nendevanune, vaid laiaõlgne umbes neljakümne viiene mees. Ta juuksed olid oimukohtadelt hallikad ja ta kandis täie tõsidusega kaelas vilet.
Melvin oli öelnud, et mehe nimi on Boris. Ja tema auahne soov olevat viia kõik parimasse sportlikku vormi.
Siiamaani pidas Dorian end üsna heaks. Kolm õpilast olid juba alla andnud, nad küürutasid raja kõrval ja ahmisid õhku. Üks neist oli lausa maha istunud. Ent Dorianil oli tunne, et suudab täna igavesti joosta. Nagu muudaks iga samm ta pea pisut selgemaks ja viiks ta tollest hirmsast ööst kaugemale.
Siis kiskus vile ta mõtetest välja.
„Hei, uus poiss!“ Boris viipas ta enda juurde. „Siiani pole paha, vähemalt mis puudutab jooksmist. Ma tahaks lasta sul kohe veel paari asja proovida, et oskaks sind paremini hinnata. Sprint, kaugushüpe, pallivise – sobib?“
Dorian noogutas ja järgnes treenerile, sooritas kõik nõutud harjutused ja teenis igaühe eest tunnustava pilgu.
„Pole paha. Sa teed pidevalt sporti, eks ole?“
Nii ei oleks Dorian seda nimetanud. Viimastel kuudel oli ta mõnikord nagu hullumeelne mööda parke jooksnud, et sooja saada või et lihtsalt pead selgeks tuulutada. Et ei peaks enam isa peale mõtlema. Ta oli korduvalt üle aedade ja müüride roninud ja üle takistuste hüpanud, et leida rahulikku magamispaika, aga sporti …
„Varem,“ ütles ta. „Varem mängisin ma võrkpalli ja käisin aerutamisklubis.“
„Seda on näha.“ Boris silmitses teda pealaest jalatallani. „Okei, võid teiste juurde tagasi minna.“
Treeningu lõpuks tundis Dorian end sel moel väsinuna, nagu ta juba aastaid polnud tundnud. See oli sügav, rahuldust pakkuv väsimus. Lõunaks serveeritud nuudleid võttis ta kaks portsu ja kugistas need võimalikult kähku alla, et mitte inglise keele tundi hiljaks jääda.
Stella istus juba klassis, haigutas ja keerutas üht oma lokki pliiatsi ümber. Ta pilk lõi Doriani nähes särama. „Hei! Kuidas läheb? Elasid esimese öö ilusti üle?“
Tüdruku kõrval oli koht veel vaba ja Dorian kasutas juhust. „Jaa, kõik on parimas korras,“ ütles ta ja tõmbas tooli tagasi. „Kehalise tund oli lahe. See võiks iga päev toimuda.“
„Inglise keel pole ka paha.“ Stella koputas enda ees laual olevale raamatule. „The Catcher in theRye“1. „Seda me praegu loemegi. Klassikaline koolikirjandus, aga palju parem, kui ma arvasin.“
Dorian vastas ta naeratusele ja surus alla küsimuse, mis teda kõige rohkem vaevas. Mis oli tüdrukuga juhtunud, mis põhjusel oli tema siia sattunud? Kas oli võimalik, et ka tema oli tänaval elanud? Kui oli, siis ei paistnud see välja. Kõigi teiste seni villas kohatud noorte ühisjooneks oli teatud valvsus, mis tekib peaaegu iseenesest, kui elad tänaval. Isegi Melvin, nii avatult kui ta ka ei käitunud, oli samas olnud ettevaatlik ega lasknud Doriani nende vestluse jooksul silmist.
Stella oli teistsugune. Ta mõjus kuidagi muretuna. Just, seda sõna oligi ta otsinud. Ülejäänud elanikest oli näha, et nende elus on olnud halbu aegu. Stellast seda ei paistnud.
„Miks sa sellise näoga oled?“ Tüdruk tonksas teda mänglevalt põlvega. „Kas ma saan sind mõtisklemisel aidata?“
„Ma
J. D. Salinger „Kuristik rukkis“ (tõlkija märkus)
