asju täis haagismajad, kuid nende omanikud olid lahkunud.
Ilmnes, et need inimesed olid elatanud ennast laiaulatusliku marihuaanakasvatusega.
Kõik püüded kommuuniliikmetele jälile jõuda olid kuni hiljutise avastuseni nurjunud.
Politseiametnikud teatasid, et jäänuste juurest leiti dokumendid kolmekümne kolme inimese tuvastamiseks. Kauaaegsed Grove’i elanikud mäletavad kommuuniliikmetena mõningaid inimesi, kelle fotod on dokumentidel.
Kui kellelgi on informatsiooni, palutakse neil ühendust võtta kohalike politseijaoskondadega, ning rahvale teadmiseks: jäänuste tuvastamiseks tehakse suuri jõupingutusi.
Kui te arvate, et surnute hulgas võib olla teie sõpru või sugulasi, teatage sellest politseile nii kiiresti kui võimalik.
Nüüd oli see käes. Tuli vastu võtta raskeid otsuseid.
Nick Board ei tahtnud isegi mitte endale tunnistada, et ta kartis, aga rumal olnuks mitte karta. Ta pidi kaitsma armastatud inimeste elusid, sealhulgas ka enda oma.
Ta keeras peatänavalt Ona baari ja söökla Ona’s Out Front ette. Samas majas kohe söökla taga asus Ona’s Out Back, omanäoline teepood. Nick parkis tuttava erekollase Miata kõrvale, mille laitmatult pinnalt peegeldus ere päikesevalgus.
Baaris istus Sarah Board, keda rahvas teadis Nicki õena ja kellele too kollane Miata kuuluski, küünarnukid toetatud roostevabast terasest letile, mis võttis enda alla terve aknaaluse. Kuid ereda päikesevalguse tõttu ja otsustades selle järgi, kuhu Sarah’ pilk oli suunatud, ei näinud ta Nicki.
Nick väljus autost ja pöördus näoga Main Streeti poole, et anda endale veidi aega rahuneda. Autod ja inimesed möödusid pärastlõunases põuavines. Ta lükkas päikeseprillid ninal kõrgemale.
Pointe Judah’ Uudistes kaks nädalat tagasi ilmunud pealkirjad ja juhtkiri olid vapustanud Nicki, vapustanud Aureliet ja Sarah’t ning paisanud nad tagasi aega, mille meenutamist nad olid õppinud vältima – see oli päev, kui Mary Chance nad Georgiasse saatis. Nick oli endiselt veendunud, et Mary kahtlustas, et kõik nad on surmaohus. Ema oli jäänud, et kindlustada pojale ja tüdrukutele pääsemine. Nickil ei olnud tõendeid, ta ei saa neid kunagi, aga ta teadis seda surmkindlalt. Ema kattis nende puudumist.
Pärast haudade avastamist saatnud halastamatut üleriigilist meediaorgiat oli täna ilmsiks tulnud uus asjaolu. Ta oli sellest alles paar tundi tagasi Internetist lugenud.
Nicki mõtted pöördusid tagasi minevikku, kui ta koos Murieli ja Enaga Savannah’ poole teele asus. Saabumise ajaks olid õed valinud endale uued nimed: Sarah ja Aurelie. Kõik peale nelja inimese pidasid neid nende väljamõeldud elus Nicki õdedeks. Neljas oli Mary vana sõber Delia Board, kes oli Wilkesi ja Boardi kosmeetikafirma põhiaktsionär ja president. Delia oli võtnud kolm teismelist oma perre ja kasvatanud neid otsekui oma lapsi.
Isegi Boardi suguvõsa liikmed, kes kõik olid nüüdseks pensionil, tunnistasid vastuvõetavaks legendi, et Delia oli vaikselt adopteerinud vana sõbra kolm last. Delia oli perekonna pesamuna ja vanast kaardiväest ei vaielnud keegi talle vastu, peaasi, et nad ei peaks äritegevusest aktiivselt osa võtma. Boardi perekond oli ära ostnud Wilkesi osaluse firmas, ent firma nimi oli liiga kuulus, et seda muuta.
Nick poleks tollal võinud arvatagi, kui tänulik ta on kunagi selle üle, et lapsendamine ei tulnud kõne alla, ehkki nad olid võtnud endale Boardi nime. Nad lootsid ikka veel, et ema on elus, ja tänase päevani ei teadnud Nick ega Delia, kas Sarah’l ning Aureliel on kusagil perekond. Tüdrukud olid kindlameelselt hoidunud seda teemat puudutamast.
Aurelie oli pidevalt Nicki mõtetes. Ta oli jõudnud otsusele, et peab midagi ette võtma oma tunnetega Aurelie vastu. Kas või pinda sondeerima. Aga ta ootab, kuni see õudus mööda saab.
Peaaegu kohe pärast nende Savannah’sse saabumist oli Delia nõudnud, et nad sealt ära koliksid. Tema sõnul oli ta seal liiga tuntud avaliku elu tegelane.
Algul olid nad läinud Portlandi Oregoni osariigis, kus Delia kosmeetikafirmal olid kontorid. Taas leidis Delia, et ta on avalikkuse liigse tähelepanu all, ja nad liikusid edasi, sedapuhku Pointe Judah’sse. Delia jätkas firma juhtimist sealt ja ehitas linnaserva väikese uurimis- ja arendustöö labori.
Teine kolimine oli õnnestunud. Olles rahuldanud esmase uudishimu, oli kogukond nad omaks võtnud ja enamasti eiras inimesi, kes elasid tagasitõmbunult Bayou Nezpique’ni ulatuvas lopsaka maavalduse kodusõjaeelses Plante Lafource’i nimelises häärberis.
„Nick Board, kui kaua sa kavatsed seal seista ja vahtida?” tõstis peaaegu meeter kaheksakümnene Sarah söökla uksele tulles häält. „Ma hakkan arvama, et sinu meelest olen ma kõige tähtsusetum inimene sinu tutvusringkonnas. Sa kutsusid meid Aureliega Ona juurde juba pool tundi tagasi ja nüüd vahid sa siin ringi ega mõtle üldse minu tunnetele.”
„Ma ei näinud, kui sa tulid,” vastas Nick. „Sinu tunded on mu orjastanud, Sarah, mu arm. Ma ootasin, millal Aurelie kohale jõuab. Mul on hea meel, et ta otsustas koju tulla ja siia jääda, kuni me selgust saame, kui suure probleemiga meil on tegemist.” Aurelie oli kindlustusadvokaat New Orleansis.
„Nick! Sa ajad mulle hirmu nahka.”
Kui Nick pead pööras, torkas Sarah oma näo talle nii lähedale, et ta silmad muundusid kulmude all ähmaseks siniseks laiguks. Nick tõmbus eemale, et teda selgesti näha. Naise lühikesed blondeeritud juuksed olid turri aetud ja nägu, mis koosnes ülespoole pürgivatest teravatest joontest, oli dramaatiliselt meigitud. Paeluv nägu ja pikakasvulisele tantsijale omane keha tõmbas endale tähelepanu.
Nad mõlemad olid keemikud ja töötasid Pointe Judah’st ida poole jäävas Wilkesi ja Boardi laboratooriumis. Nicki ametikohustused olid laienenud labori otsese juhtimiseni ja kui Delia seda vajas, siis oli Nick talle paremaks käeks.
Sarah pani käsivarred rinnal risti ja sikutas oma juukseid – kindel märk sellest, et ta vihapurse kogub jõudu.
Nick taganes sammukese. „Hea küll, hea küll, rahune maha. Arvatavasti pole meil midagi, mille pärast muret tunda.” Mõnikord satub isegi mees, kes hindab rahu üle kõige, eesliinile.
„Ma olen su peale maruvihane.” Sarah’ rusikas maandus Nicki õlal ja mees võpatas.
„Mis nüüd?” küsis ta. Ta libistas kätega üle näo, kuid see ei aidanud tal rahuneda.
„Sina laperdad edasi-tagasi, mõtetega jumal teab kelle juures, aga mina muretsen siin ennast haigeks. Sa oled üks mõtlematu ja isekas värdjas.”
„Pole ilus minu sünniasjaolusid meelde tuletada,” sõnas Nick, kuid ta naljatuju oli kadumas.
„Sa ütlesid, et me kohtuksime siin, sest me peame rääkima. Ma ei taha oodates kõige hullemat ette kujutada. Räägi, mis on uut.”
„Ma ei hakka seda mitu korda üle rääkima,” vastas Nick. „Kohe, kui Aurelie kohale jõuab, läheme kusagile, kus saame omaette olla, ja otsustame, mida edasi teha.”
„Sulle kohe meeldib kõike kontrolli all hoida.”
„Sa ei saa ikka veel aru, mis?” sõnas Nick. „Mina tahan selle intriigi, milles me elame, selja taha jätta samuti nagu sinagi. Võib-olla veel enamgi.”
Must Hummer, see kõige suuremat sorti, mille valmistamine oli lõpetatud, lõikas pealetungiva liikluse eest
