kindel puudutus ta käsivarrel lohutas Sarah’t. Ta pani käe õe käele.
Aurelie selitas kurku. „Oleks hea, kui Nick leiaks endale naise, kellest ta tõeliselt hoolib. Ta vajab tasakaalu. Tal pole varem naistega õnne olnud.”
Pane suu kinni. Sarah ei suutnud mõelda Nickist koos mõne teise naisega. „See oli nii kummaline, kui ta käis Bailyga kohtamas. Kui nad alustasid, näis ta Bailyst vägagi huvitatud olevat. Ta ei lausunud sõnagi sellest, mis neil juhtus, aga ta tundis ennast räbalasti. Meie aitasime tal sellest nurjunud suhtest üle saada ja ta teab, et me teeme seda ka teiste puhul.” Ta ei suuda, ei taha enam kauem oodata. Nick ei astu esimest sammu.
„Naised meeldivad talle,” tähendas Aurelie.
„Õeke, mine õige vanni.”
4
„Ma ei tea,” ütles Baily. Ta oli mehele juba sada korda sama vastuse andnud. „Ma ei tea mitte midagi.”
Tugev tuul pühkis üle katuse. Läbilõikav tuul. Kuidas tal võib nii külm olla? Ta lihased tõmbusid kokku.
Hüsteeria ei aitaks.
Mees tegi ringi ümber Baily. „Muidugi tead. Ma hakkan ära väsima, kullake. Ole nüüd hea tüdruk ja anna mulle võimalus.”
Baily ei vastanud. Iga hingetõmme täitis ta kopsud pilgeni ja paiskus välja pinnapealse lõõtsutamisega.
Polnud tähtsust, mida ta mehele ütleb, hoone katus on viimane kindel pind, mida ta oma jalge all tunneb. Vihmapiiskadest tulvil tuuleiil tegi ta näo märjaks ja ta tõmbas keelega üle kuivade huulte. Ta polnud nutnud. Ta silmad jäid kuivaks; need kipitasid.
Baily ei tahtnud, et mees teda nutmas näeb.
„Sa oled temaga õige lähedane. Ta pidi sulle rääkima. Kas lased tal kõik endale hoida?”
„Ma ei tea, millest te räägite.” Aga ta teadis, et mees, kes ei vaevunud seadust rikkudes nägu varjama, ei kavatse jätta tunnistajaid, kui ta lõpetab. Ja mees teadis, et Wilkesi ja Boardi labor on piisavalt üksildases kohas ning ta võis olla kindel, et nende liikumine katuse varjus ei ärata kellegi tähelepanu.
Kui just keegi pole teelt eksinud ja kogemata kombel väravaist sisse labori territooriumile sõitnud. Või kui turvafirma oma iga kahe tunni tagust kontrolli ei tee. Nende tulekuni oli veel terve tund ja pealegi polnud nad kunagi täpsed.
Imed siiski sündisid.
Liftišahti metallkarkassist paistis määrdunud valgust. Baily vaatas mehest mööda üle puudelatvade sissesõidutee poole.
„Mida?” Mees sihtis Bailyt pähe ja vaatas kiiresti sinna. Sama kiiresti pööras ta ka tagasi. Püssi hoidev käsi ei kõikunud hetkeski. „Sa oled päris kena naine. Oleks kahju sellist nägu ära rikkuda. Ära näe vaeva merejalaväge – ehk nõndanimetatud turvamehi oodates. Keegi ei tule täna siia. Igal juhul mitte varsti.”
Baily sisemus tõmbus kokku ja ta haaras alakõhust.
Mees ei kommenteerinud.
Hetkest kui mees liftis pöördus, teadis Baily, et ta plaanib mõrva. Kui mees ta neljandalt korruselt trepist üles katusele tõukas, oli Bailyl tunne, nagu ta oleks jätnud ilmaelu seljataha.
Mees hoidis käed Bailyst eemale. Püstolisuu tõmbles siia-sinna, teatas talle, kuhu minna ja millal peatuda. Mees oli käskinud tal vait olla ja rääkida siis, kui teda kõnetatakse.
Baily ei näinud tumehallide prilliklaaside taga mehe silmi.
Püstolisuu vankus.
Baily astus sammu ettepoole.
Taas üks tõmblus.
Taas üks samm.
„Ma ei ole teile midagi teinud,” karjus Baily ja kuulis, kuidas ta hääl pealuust läbi tungis.
Mees viipas uuesti püstoliga. Baily jooksis talle otsa, sõrmed laiali mehe silmi sihtimas. Ta põrkas mehega kokku ja mees ei vankunud, nagu poleks vankunud ka betoonmüür. Põlv, mis sihtis mehe jalgevahet, ei jõudnud sihile.
„Laske mul minna!”
Mees vajutas jalaga Baily parema jala varbaotstele – ainult niipalju, et sundida teda ettepoole kukkuma. Ja ühe kindla tõukega lükkas ta naise tagasi.
Baily karjatas kuuldes, kuidas ta kederluu raksatas. Baily varbad olid endiselt mehe jala all kinni, ka siis kui ta maha prantsatas, nii et väikesed teravad kivikesed laiali paiskusid. Külgetõmbejõu ja keharaskuse mõjul raksatas ta pea vastu maad.
„Loll mõrd.”
Sõnad kostsid kusagilt kaugelt. Tuli haaras ta jala, sööstis läbi reie jalgevahele. Ta vingerdas ja oksendas. Teadvus hakkas kaduma.
„Tõuse üles,” karjus mees. „Ära mõtlegi mul siin lämbuma hakata. Tõuse.”
Baily nägi vaid eredat, pimestavat valgust.
Mees pani nüüd talle käed külge ja sikutas. „Tõuse püsti,” käsutas ta naist.
Baily pani talle vastu, kuid rusikad põrkusid mehe kehalt tagasi. Ta nuttis.
Niipea kui mees lahti lasi, kukkus ta kokku. Enne kui ta päris maha kukkus, toetas mees teda. Hoidis ülal ja tassis, Baily parem jalg kasutuna taga lohisemas, katust ümbritseva rinnatise poole.
„Koristajad tulevad,” ütles Baily läbi meeletu piina, püüdes seista vasakul jalal. „Nad tulevad alati sellel ajal. See on siin reegel. Te tulite õigel ajal.”
Mehe naer tungis vappudes Baily ajju. Higi valgus talle silma, tegi ta riided märjaks. Valu rebestas teda, käristas ta tükkideks.
„Sa tegid asja minu jaoks palju raskemaks, aga ma annan sulle veel ühe võimaluse. Mida tõi Nick endaga kaasa, kui ta kõik need aastad tagasi Californiast tuli? Ja kus see praegu on?”
Mitte millelgi, mida ta ütleb, pole tähtsust. „Tapa mind. Ma ei tea midagi. Tapa mind kohe praegu, ma ei hooli enam. Koristajad tulevad sisse, enne kui sa siit välja saad.”
„Pane suu kinni.”
Baily karjatas uuesti. „Ma ei tea mitte midagi.”
„Pahasti küll. Aga sa aitad mind sellegipoolest.”
Baily ootas tagasitõmmatava püstoliluku klõksatust.
„Astu,” kamandas mees, toetades naist käsivarrest ja Baily hüples, põlv iga korraga peaaegu pooleks paindudes. „Olge lahked.”
Baily lõi jala vastu katuserinnatist ära.
Kaugel all paistis valget uduauru kerkimas. Keereldes, liibudes millegi külge, mida Baily ei näinud. Ta vankus ettepoole, kriimustas põlve, tundis all laiuva pehme, valge udu tõmmet. Pehme ja valge nagu vahune vesi.
„Sul pole vaja muud teha, kui öelda mulle, kuhu see on peidetud.”
„Place Lafource’is,” lausus Baily. Mis see ka polnud, kui see kuulus Boardidele, siis miks see ei peaks
