ma lõpetan. Täna teatati, et kaevanduses ei olnud nii palju luid.”
Mõlemad naised vaatasid talle suuril silmil otsa. „Mille jaoks ei olnud palju?” päris Sarah.
„Kolmekümne kolme inimese jaoks. Nii palju kui vaja. Ühes täiskasvanud inimese skeletis on 206 luud, või 300, kuni mõned varase lapseea luud kokku kasvavad. Kolmekümne kahe inimese jaoks saadi enamik luid kokku ja mitte ainsatki, kui välja arvata vähesed loomakondid, mis poleks kuulunud nendele kolmekümne kahele.”
Aurelie sinised silmad hakkasid läikima. „Miks ei ole kõik luud alles – nende kolmekümne kahe omad, ma mõtlen?”
„Kas me peame sellest rääkima?” Sarah nihkus Nickile lähemale ja silitas ta käsivart. „See on sulle nii raske.”
Nick saatis talle kiire naeratuse. „Aitäh.” Kõik ta pingutused mitte mõelda emast kui skeletihunnikust olid olnud tulutud, kuid ta oli Sarah’le kaastunde eest tänulik. „Rotid või midagi nendetaolist on konte laiali vedanud ja ära närinud. Võib-olla leitakse veel luid.”
Mõlemad naised vaikisid.
„Kõigi nimed, keda oli võimalik tuvastada, pandi kirja. Ma tundsin nad kõik ära.”
Aurelie tõi kuuldavale tasase häälitsuse.
„Minu ema nimi oli kirjas ja Colin Foxi nimi samuti.”
„Kui hirmus,” ütles Sarah. „Vaene Mary.”
„Ma peaksin Billy Meche’iga selle pärast kontakti võtma,” lausus Nick, viidates kohalikule politseiülemale. „California politsei tahaks seda.”
„Küllap nad seda tahavad,” oli Sarah nõus.
„Jah.” Aurelie vaatas Nickile uurivalt otsa. „Aga kas sellest on mingit abi? Ma mõtlen konkreetset abi? Või tähendab see seda, et võime rahuliku eluga jälle hüvasti jätta? Jessas, ma tunnen ennast nii egoistlikuna ainuüksi sellele mõeldes.”
„Miks?” päris Nick. „Me kõik mõtleme seda. Aga kuidas jääb Deliaga? Te teate, milliste tunnetega ta seda lugu uudistest luges. Ta tundis end kohutavalt ja ta oli kurb, aga ma ei usu, et talle tuli pähe mõte, et meil on kavas oma elud avalikult purustada.”
Sarah libistas käe Nicki käevangu. „See ei ole meie kõige suurem mure.”
„Ei,” vastas Nick. „Aga me teame, mis on.”
„Kui sa tahad minna, siis mine,” ütles Aurelie. Ta tõmbas kübara silmile, et varjata nägu päikese eest. „Sul on õigus Mary eest… hoolt kanda. Meie jääme siia, Delia juurde.”
„Ma ei lähe,” ütles Nick. „Mitte praegu ja võib-olla mitte kunagi. Seda tehes võiksin juba märklauad meile selga kinnitada.”
„Ma tean, et mina olen argpüks,” lausus Sarah. „Aga mul on nii suur hirm, et mul on süda paha. Ma peaksin olema julgem.”
Nick tundis, kuidas ta värises.
„Noh, sa pole sugugi hullem kui mina,” ütles Aurelie, pannes käe nende kätele ja emmates neid tugevasti. „Kas te tõesti arvate, et puuduv inimene on… ma ei taha ta nime suhugi võtta.” Aurelie, kes polnud kunagi õitsva jumega, oli nüüd kahvatu kuni huulteni välja.
Nick surus ta sõrmi. „Ma tean, et Colin Fox on ainus, kes võib veel elus olla.”
Aurelie pigistas silmad kõvasti kinni. „Ta võis oma ID-kaardi meelega maha jätta, et politseid segadusse ajada, juhul kui haud kunagi avastatakse.”
„Igavene siga,” tähendas Sarah. Ta värises ikka veel. „Tal olid suured plaanid minu ja Aureliega. Jäle mees.”
„Nad leidsid šahti põhjast nöörredeli jäänused,” lausus Nick vaikselt. „Ikka veel pikkade vaiade külge kinnitatud. Sissekäigu juures ei olnud vaiu, aga arvatakse, et redel lõigati üleval läbi ja heideti alla.”
Aurelie suletud laugude alt pääsesid pisarad ja voolasid mööda põski alla. „Me ei öelnud seda otse välja, aga me arvasime kohe, et Colin tappis nad. Tappis nad kõik. Nad olid nii kenad meie vastu, eriti naised ja teised lapsed.” Ta silmad plaksatasid lahti. „Ta mõrvas ka lapsed.”
„Tõenäoliselt. Ja kui ta sellega hakkama sai, siis ta ei taha, et leiduks keegi, kes seostaks teda Pelgupaigaga.” Hoover müksas tähelepanu otsides Nicki puusa, kuid mehel ei olnud tema jaoks praegu aega. „Tal on kindlasti uus elu, uus nimi. Aga meie tunneme ta sellele vaatamata ära.”
2
Baily Morris libistas kõrvaklapid peast ning kuulatas. Ta töötas keemikuna Wilkesi ja Boardi Pointe Judah’ labori neljast korrusest kõige alumisel ja ta kuulis ülakorrusel asuvast ruumist midagi nõrga mütsatuse taolist.
Ülakorrusel ei oleks tohtinud kedagi olla ja seal ei tohiks olla ka midagi, mis ilma kõrvalise abita põrandale kukub.
Hoolega keskendudes üritas ta kuulda muid häälitsusi. Kõik oli vaikne.
Avatud vertikaalribadega ruloo moodustas akendest sissepaistvas lillakasroosas õhtuvalguses triipe. Baily heitis pilgu aknast välja varjurikaste palmipuude liikumatutele lehtedele, siis maha, kuhu hakkas juba kogunema udu. Ta oli sellel õhtul tulnud varem kui tavaliselt, oodates ainult nii kaua, kuni oli kindel, et kõik päevatöölised olid lahkunud. Tulevikus võib talle töötundide pikemaks venitamine laboris harjumuseks saada.
Ta eelistas ööd, ööd ja üksindust. Talle meeldis rahu ja asjaolu, et ta ei pidanud kellegagi Boardidest tegemist tegema. Sarah kadestas Baily võimekust. Nick ei veetnud siin palju aega, aga kui ta välja ilmus, siis tegi näo, nagu ei märkakski naist. Paar nädalat oli olukord olnud hoopis teine, kuni mees otsustas, et naine pole see, keda ta tahab.
Mees jääb kaotajaks. Baily kavatses Nickile kätte maksta selle eest, kuidas mees oli temaga käitunud.
Igal õhtul töötas Baily omaenese projekti kallal nii kaua, kui julges edasi lükata Wilkesi ja Boardi ülesandeid. Nädalate või kuude või ükskõik kui pika aja pärast ta veel näitab Boardidele, kes on parim keemik. Tootest, mis garanteerib sügavate kortsude silenemise ning hoiab need ka mitmeid tunde nähtamatutena, saab Baily Morrise pääse vabadusele ja kuulsusele või vähemalt selleni, et ta on omaenese boss. Tema kreem tuleb välja enne kui peaaegu samasuguse Wilkesi ja Boardi toote kavandatud esitlus – selle eest kavatseb ta hea seista. Baily naeratas.
Kui Nick ta esimest korda õhtusöögile kutsus, oli Baily olnud õnnelikum, kui mäletas end kunagi olevat. Palju kuid oli ta veetnud laboris, oodates, millal näeb Nicki. Ta oli andnud mehele mõista, osavalt muidugi, et on mehest huvitatud. Ja siis see juhtuski – esimene kohtamine.
Baily lükkas tooli tahapoole. Nick oli ta viinud Damalisse, kõige peenemasse restorani, ja küünlavalguses oli ta tähelepanu olnud Bailyl – ainult temal. Pärast oli ta Baily koju viinud ja uksel teda suudelnud. Milline suudlus see oli olnud. Kuid Baily kutse sisse tulla oli ta leebelt tagasi lükanud.
Pisarad kipitasid Baily silmis. Mitu nädalat järjest oli neil olnud veel kohtamisi, kuid edaspidi oli Baily olnud see, kes vestlust ülal hoidis. Ent Nick oli nii mehelik, nii seksikas ja pelgalt tema seltskond tekitas Bailys just sellise tunde, mida ta oli lootnud ühe mehega koos kogeda.
Nick ei kutsunud
