style="font-size:15px;"> Sarah tõusis püsti. Ta kõndis toas edasi-tagasi ja Hoover ärkas ning tõi kuuldavale tavapärase haugatuse. „Kas sa ei saa tal seda kommet küljest harjutada?” päris Sarah, lüües käed laksatusega põskedele. „Ta ehmatab mind iga kord ja ma vihkan seda, kui ta öösel haugub.”
„Sarah…”
„Ta ei haugu öösiti. Mitte väga tihti,” sõnas Aurelie vabandavalt, takistades Delial nägelusse sekkumast.
„Ta haugub ja ta ilastab mu vaipu.”
„Sa oled lihtsalt ärritatud,” sõnas Nick. „Me mõistame sind. Tule siia, Hoover.”
„Ta võib minu juurde majja tulla,” pakkus Delia. „Kas ma sean mõned toad sinu jaoks valmis, Rellie?”
Aurelie raputas pead. „Ei. Ära muretse, ma olen mõelnud minna ühte nendest kortermajadest Oakdale’i Häärberikeskuses. Odavamasse, mitte sellisesse nagu Nicki uhke kompleks.”
Sarah pani silmad kinni. „Mu jutt kõlab nii isekalt. Andke andeks, ma ei tule stressiga hästi toime. Ma ei ole selle üle uhke.”
„Uues Oakdale’i kompleksis on üks eramu saadaval,” teatas Nick. „Ma arvan, et isegi rohkem kui üks. Sa ju tead neid, Rellie? Neid teatakse Quartersi nime all. Tule õhtul minuga tagasi ja vaata nad homme üle.”
„Ma ei suuda uskuda, et me praegu arutame niisugust asja,” sõnas Delia. „Sobimatu on esimene sõna, mis pähe tuleb. Tänan, Nick. Ma tean, et teile ei meeldi mõte tulla tagasi elama suurde majja. Ega see oleks ka väga kauaks ajaks olnud.”
„Kas see sobib sulle?” küsis Nick Aurelielt. „Sa tead, et mul jääb ruumi ülegi.”
„Jah, aitäh.” Suurepärane, mõtles Aurelie, nüüd vahib Sarah teda, otsekui oleksid talle kihvad kasvanud.
„Sul pole siin midagi häda,” ütles Sarah. „Jäta see mõte.”
„Minu juures on ta lähemal Poke Aroundile,” sõnas Nick kangekaelse visadusega, mis oli äratuntav kohe, kui ta kandiline lõug kerkis ja tavaliselt humoorikas suu kriipsuks tõmbus.
„Miks peab Aurelie Poke Aroundile lähedal olema?” tahtis Delia teada.
Aurelie oli seda hetke peljanud. „Ma hakkasin seal tööle. Sain seal täna koha.” Ta oli isegi lootnud, et Nick võis Deliale selle uudise teatada. Pahasti küll, et nii polnud juhtunud.
Delia vaatas kõigile kordamööda otsa. „Sul on töökoht New Orleansis,” ütles ta Aureliele.
„Ma tulin ära.”
„Sa tulid ära? Sa ei öelnud mulle midagi, kui sa koju tulid.”
„Oleksin pidanud ütlema,” lausus Aurelie. „Kuule, ärme sellest praegu enam pikemalt räägime. Mul on juurast kõrini. Võin küll veel meelt muuta, aga mul on vaja vaheldust. Ja ma pean olema siin koos teiega.”
Delia avas suu, siis Aurelie nägi, kuidas ta hetkeks viivitas, enne kui vastas. „Tore, et sa siin oled,” lausus Delia. „On hea koju tulla, kui oled väsinud.”
Aurelie naeratas talle, kuid ta teadis, et veel kuuleb oma kraadi kasutamisest ja kuidas pealegi.
Nick niheles. Säärased vestlused tekitasid temas ebamugavust ja ta näitas seda ka välja. „Mine maga ennast välja, Sarah,” soovitas ta. „Ma tahan, et me teaksime, mis meie ümber toimub, kuni oleme väljaspool ohtu ja võime ennast lõdvaks lasta.”
„Tõenäoliselt on juba praegu ohutu,” lausus Delia ja see oli öeldud kõige eest hoolitseva ema toonil, nagu ta oli püüdnud neile ka olla.
„Tõsi,” lausus Aurelie. „Ärme ruttame ette. On täiesti võimalik, et Colin ei leia meid üles. Kui ta jäi ellu – ja tema vastutab selle eest, mis juhtus –, kas ta siis mitte ei püüa riigist välja pääseda? Ta võib nüüdseks juba surnud olla. Ta oli Maryst palju vanem.”
„Mitte nii väga palju,” vastas Nick. „Ta oleks umbes viiekümnendais.”
„Ta ei tule meid otsima ja endale tähelepanu tõmbama,” sõnas Aurelie. „Mõelge selle peale. Kas teie võtaksite selle riski, et teid seostataks nende mõrvadega?”
„Loogiline nagu alati,” tähendas Nick.
Sarah tõusis ja läks Nicki juurde. „Aga mis siis, kui press saab midagi teada? Sellega tegeleb uuriv ajakirjandus ja nad leiavad asju, mida sa ei oska iial arvata. Keegi Grove’is võib sind mäletada ja minna politseisse fotosid üle vaatama, siis öelda, et sa poleks saanud tollel ööl seal olla. Kui politsei meid ei leia, siis võivad seda teha ajakirjanikud.”
„Ma ei taha seda kuulda,” teatas Delia järsku püsti tõustes. Tema kaheksasentimeetrised kontsad tõid esile suurepärase paari jalgu. Ta vaatas ringi, tegi siis käega kohmaka žesti. „Ma tahan öelda, et see on rumalus. Seda ei juhtu. Ja teid on kolm, nad ei oska ometi kolme inimest otsida, eks ole?”
„Aurelie ja Sarah ei käinud kunagi linnas – kuni selle õhtuni, kui me lahkusime. Ma ei usu, et keegi seal neid mäletab.”
Delia naeratas laialt. „Noh, mida ma teile ütlesin. Kõik saab kõige paremasse korda. Kas pole korda saanud kõik muu, millega meil on tulnud tegemist teha?”
Nad vastasid kooris, et see on nii olnud. Aurelie peast käis läbi põgus mõttevälgatus: rikas Delia kaldus uskuma, et ta võib ära osta kõik, mida ta muul viisil kätte ei saanud. Tema lahkus päästis teda näimast hellitatuna või liiga eluvõõrana. Keegi ei kahelnud tema intelligentsuses või ärivaistus.
„See siin on hoopis midagi muud, Delia,” lausus Sarah. Ta seisis Nicki selja taga ja hoidis meest õlgadest. „See võib olla hädaohtlik. Nick kindlasti ei taha, aga kas te ei arva, et me peaksime helistama politseiülem Meche’ile? Tema võib-olla teab, mida me peaksime tegema.”
„Mitte iialgi,” pahvatas Delia ägedalt. „Billy Meche’i ainuke soov on pensionile minna. Pole vaja seda avalikuks teha. Me ei taha seda avalikuks teha. Me tuleme toime, kui oma saladused endale hoiame.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
