pimedasse auku, kust te tulite.”
„Nädal pärast talvepühi astuvad neli allesjäänud kangelast üksteisele vastu duellides, millega võidetakse tiitel. Seniks, ja kuigi mu õukond on teadlik võistlusest mu lähimate sõprade ja nõunike vahel, hoiate asja privaatsena. Üks rikkumine ja ma ajan teid väravate ette teibasse.” Ta viipas hiiglasliku armilise käega üle saali.
Kogemata lipsas Celaena pilk kuninga näole ja ta avastas, et mehe tumedad silmad põrnitsevad tema omadesse. Kuningas irvitas. Celaena süda viskus tahapoole ja klammerdus ribikorvi varbade külge.
Mõrtsukas.
Kuningas pidanuks rippuma võllapuul. Ta oli tapnud palju rohkem kui Celaena – kaitsetud inimesi, kes ei väärinud seda. Ta hävitas kultuure ja hindamatuid teadmisi, ta hävitas nii palju sellest, mis oli kord olnud kirgas ja hea. Tema rahvad oleks pidanud üles tõusma. Erilea oleks pidanud üles tõusma – nii, nagu üksikud mässajad seda julgesid teha. Celaena pingutas, et pilku hoida. Ta ei saanud kusagile taganeda.
„On see arusaadav?” küsis kuningas endiselt teda jõllitades.
Celaena pea oli noogutades raske. Tal oli ainult talvepühani aega, et neid kõiki alistada. Üks ülesanne nädalas – või rohkemgi.
„Kõnelge!” möirgas kuningas saalile ja tüdruk üritas mitte võpatada. „Kas te polegi selle võimaluse eest tänulikud? Kas te ei soovigi mind tänada ja mulle ustavust kuulutada?”
Celaena langetas pea ja põrnitses jalgu. „Tänan, Tema Majesteet. Olen üdini tänulik,” pobises ta ning see hääl sulandus teiste kangelaste sõnadesse.
Kuningas pani käe Nothungi käepidemele. „Peaks tulema põnevad kolmteist nädalat.” Celaena tajus endiselt tema pilku oma näol ja kiristas hambaid. „Tõestage usaldusväärsust, saage mu kangelaseks ja teie päralt on igavene kuulsus ja rikkus.”
Ainult kolmteist nädalat, et võita oma vabadus.
„Lahkun järgmisel nädalal oma asju ajama. Ma ei tule tagasi enne talvepüha. Aga ärge arvake, et ma ei saa anda käsku ükskõik kelle hukkamiseks, kui saan sõna ükskõik millisest pahandusest või õnnetusest.” Kangelased noogutasid uuesti.
„Kui see on kõik, siis kardan, et pean nüüd lahkuma,” segas Dorian tema kõrval vahele. Celaena pea nõksatas mehe poole, kuuldes tema häält – ja tema kohatut sekkumist isa sõnadesse. Ta kummardas isale ja noogutas tummadele nõunikele. Kuningas saatis poja viipega minema ega vaevunud isegi tema poole vaatama. Dorian pilgutas Chaolile silma ja lahkus siis.
„Kui pole rohkem küsimusi,” teatas kuningas kangelastele ja nende toetajatele toonil, mis vihjas, et küsimuste küsimine tagaks vaid reisi võllapuu juurde, „siis võite lahkuda. Ärge unustage, et olete siin austamaks mind – ja minu impeeriumi. Kaduge siit, kõik teie.”
Celaena ja Chaol ei vestelnud mööda koridori kõndides. Nad liikusid kiiresti läbi konkurentide ja nende sponsorite massist, mis jäid kõnelema – ja üksteist silmadega mõõtma. Iga sammuga kuningast eemaldudes taastus rahustav soojus. Alles ümber nurga pöörates lasi Chaol välja sügava ohke ja võttis käe Celaena seljalt.
„Noh, sul õnnestus suu kinni hoida – üks kordki,” ütles ta.
„Aga oli see tema noogutamine ja kummardamine alles veenev!” sõnas reibas hääl. See oli Dorian, kes seina najale nõjatus.
„Mida te teete?” küsis Chaol.
Dorian tõukas end seinalt lahti. „Teid ootasin muidugi.”
„Me õhtustame ju täna koos,” ütles Chaol.
„Ma rääkisin oma kangelasega,” lausus Dorian kelmika silmapilgutusega. Meenutades, kuidas kroonprints naeratas saabumise päeval ka õuedaamile, säilitas Celaena pilku koridoril. Kroonprints võttis sisse ohutu asukoha Chaoli kõrval, kui nad edasi kõndisid. „Ma vabandan isa tõreduse pärast.” Celaena põrnitses koridori ja teenreid, kes Doriani ees kummardasid. Tema eiras neid.
„Wyrdi nimel küll!” naeris Dorian. „Ta on sind juba hästi koolitanud!” Ta müksas Chaoli küünarnukiga. „Sellest, kuidas te kahekesi mind nii väljakutsuvalt eirate, võiksin arvata, et ta passib su õeks! Kuigi te ei meenuta eriti üksteist – raske oleks uskuda, et sinu õde oleks nii ilus.”
Celaena oli võimetu takistama muigevarjundit huultele tekkimast. Nad kasvasid mõlemad printsiga üles rangete, armutute isade all – noh, tema puhul isafiguuri all. Arobynn ei olnud iial asendanud isa, kelle Celaena kaotas ega polnud seda ka iial proovinud. Vähemalt oli Arobynnil ettekääne ühel ajal türanliku ja hellitava käitumise eest. Miks lasi Adarlani kuningas pojal muutuda ükskõik milleks muuks kui identseks koopiaks iseendast?
„Nägid!” ütles Dorian. „Reaktsioon – jumalatele tänu, et siiski teda lõbustan.” Ta heitis pilgu selja taha veendumaks, et seal pole kedagi ja madaldas siis häält. „Usun, et Chaol ilmselt ei rääkinud sulle meie plaanist enne kohtumist – riskantne muidugi, kõigi asjaosaliste jaoks.”
„Mis plaanist?” Celaena joonistas sõrmega mööda seeliku helmeid ja vaatas, kuidas need pärastlõunases valguses küütlesid.
„Sinu identiteedi osas. Sa peaksid nimelt selles suhtes suud pidama, su konkurendid võivad teada üht-teist Adarlani Palgamõrvarist ja seda sinu vastu ära kasutada.”
Nõus, isegi kui neil kulus nädalaid, et sellest talle ka rääkida. „Ja kes ma siis täpselt olen, kui mitte armutu tapja?”
„Kõigi jaoks siin lossis,” ütles Dorian, „on su nimi Lillian Gordaina. Su ema on surnud ja isa üks jõukas kaupmees Bellhavenis. Oled nende varanduse ainus pärija. Ent sind painab sünge saladus: oma öid veedad sa juveelivargana. Kohtusin sinuga sel suvel, kui üritasid mind mu Bellhaveni puhkuse ajal paljaks röövida ja ma nägin sinus potentsiaali. Ent su isa avastas su öised rõõmud ja saatis sind linna ahvatluse küüsist Endovieri. Kui minu isa otsustas selle võistluse korraldada, rändasin sind otsima ja tõin su siia oma kangelasena. Ülejäänud lüngad võid ise täita.”
Celaena kergitas kulme. „Päriselt või? Juveelivaras?”
Chaol turtsatas, kuid Dorian jätkas: „Üsna võluv, kas pole?” Kui Celaena ei vastanud, küsis prints: „Kas mu kodu on sulle meelepärane?”
„Tõesti üsna kena,” vastas Celaena tuhmilt.
„„Tõesti üsna kena?” Ehk peaksin oma kangelase veel suuremasse kambrisse kolima.”
„Kuidas iganes teile sobib.”
Dorian kõkutas naerda. „Tore, et konkurentsiga kohtumine pole kahjustanud sinu laia joont. Mida sa Cainist arvad?”
Celaena teadis kohe, keda ta mõtleb. „Äkki peaks hakkama mind ka sellega toitma, millega iganes Perrington teda toidab.” Kui Dorian teda jätkuvalt jõllitas, pööritas Celaena silmi. „Tema mõõtu mehed pole tavaliselt kuigi kiired ja nõtked. Ilmselt lööks ta mind üheainsa sirgega uimaseks, aga tabamiseks peab ta olema piisavalt väle.” Ta heitis kähku pilgu Chaolile, kutsudes teda ennast kahtluse alla seadma, ent vastas hoopis Dorian.
„Tore. Seda ma arvasingi. Ja teised? Potentsiaalseid rivaale on? Mõnel kangelasel on üsna jäle maine.”
„Kõik ülejäänud mõjuvad haledalt,” valetas Celaena.
