Öösärk oli mässitud Celaena reite ümber. Ta lõdises.
„Külm on,” ägas ta ja hoidis põlvi vastu rinda. Teda ei huvitanud, et tal olid vaid mõned kuud teiste kangelaste alistamiseks – ta vajas und. Oleks olnud kena, kui kroonprints oleks kaalunud ta Endovierist vabastamist varem, et tal jääks mingigi aeg oma jõu taastamiseks – kaua prints üldse sellest võistlusest teadis?
„Üles.” Chaol rebis tal padja pea alt. „Nüüd sa juba raiskad mu aega.” Kui mees märkaski, kui palju nahka Celaena oli paljastanud, ei näidanud ta seda välja.
Porisev Celaena siugles voodi äärele ja riputas käe alla, et põrandat puudutada. „Too mu sussid,” pobises ta. „Põrand on nagu jää.”
Chaol urises, aga Celaena eiras teda ning tõusis jalgele. Ta läks tuikudes ja kössitades söögituppa, kus ootas tohutu hommikueine. Chaol nõkutas lõuaga toidu poole. „Söö ära. Võistlus algab tunni aja pärast.”
Kui iganes närvis Celaena ka polnud, varjas ta seda Chaoli eest hästi. Tüdruk ohkas teatraalselt ja varises suure kiskja graatsilisusega toolile. Ta silmitses lauda. Nagu ikka, nuge polnud. Ta pussitas üht vorstiviilu kahvliga.
Ukseaval seisev Chaol küsis: „Kas tohib pärida, miks sa nii väsinud oled?”
Celaena lonksas alla granaatõunamahla ülejäägi ja pühkis salvrätiga suud. „Lugesin kella neljani. Saatsin su printsihakatisele kirja palvega laenata raamatukogust teoseid. Ta rahuldas mu soovi ja saatis seitse raamatut isiklikust raamatukogust, mida mul kästi lugeda.”
Chaol vangutas pahaselt pead. „Pole sinu asi kroonprintsile kirjutada.”
Celaena naeratas häbelikult ja hammustas sinki. „Ta oleks võinud kirja mitte tähele panna. Ja pealegi olen ma tema kangelane. Mitte kõik ei tunne kohust käituda minuga nii inetult kui sina.”
„Sa oled jõhker palgamõrtsukas.”
„Kui valetaksin, et olen juveelivaras, kas kohtleksid mind aupaklikumalt?” Ta viipas käega. „Ära vasta sellele.” Ta kühveldas putru endale suhu ning avastas, et see on maitsetu. Celaena tõstis halli olluse sisse neli kuhjaga lusikatäit pruuni suhkrut.
Kas konkurents osutub üldse väärikateks vastasteks? Enne, kui ta jõudis muretsema hakata, silmitses ta Chaoli musta värvi riideid. „Kas sa kannad kunagi normaalseid rõivaid ka?”
„Rutem,” ütles ta vaid. Konkurents ootas.
Järsku polnud Celaena enam näljane ja tõukas pudrukausi eemale. „Peaksin siis riietuma.” Ta pööras Philippa kutsumiseks pead, ent peatus siis. „Mis tüüpi tegevusi ma peaksin üldse tänaselt turniirilt ootama? Eks saaksin muidugi kohaselt rõivastuda.”
„Mina ei tea – neid detaile ei anta meile enne, kui kohale jõuad.” Kapten ajas end sirgu ja trummeldas mõõganupul, ta kutsus teenija, kui Celaena magamistuppa kõndis. Chaol vestles tema selja taga teenijatüdrukuga. „Riietad ta pükstesse ning särki – midagi lahedat, mitte midagi pitsilist või paljastavat, ja too keep ka.” Tüdruk kadus garderoobi. Celaena läks tema järel ja kooris end tseremoonitsemata alussärgi väele. Tüdruk nautis kaugelt liiga palju seda, kuidas Chaoli põsed lõkendama lõid enne, kui ta ümber pööras.
Paar minutit hiljem kortsutas Celaena oma välimuse peale kulmu ja kiirustas kaptenile esikusse järele. „Ma näen totter välja! Need püksid on absurdsed ja see särk täiesti jube.”
„Lõpeta vingumine. Kedagi ei huvita su riided.” Ta lennutas välisukse lahti ja väljas seisvad valvurid võtsid hetkega valveseisaku. „Pealegi võid need barakis ära võtta. Usun, et kõigil oleks suur heameel sind aluspesus näha.” Celaena vandus ropult omaette, tõmbas rohelise sametkeebi tihedamalt ümber ja ruttas Chaolile järele.
Kaardiväe kapten kihutas läbi lossi, mis külmetas endiselt varahommikuses jäisuses ja varsti jõudsid nad barakki. Turviste selgapanekul erinevatele staadiumitele jõudnud valvurid andsid au. Üks ukseava paljastas suure söögisaali, kus paljud valvurid alles istusid einet võtma.
Viimaks peatus Chaol kusagil esimesel korrusel. Nende ees avanes hiiglaslik nelinurkne, suure ballisaali mõõtu ruum. Poolkorrust toetavate sammastega ääristatud põrand oli kaetud mustvalge malelauamustriga. Terve seina moodustasid maast laeni klaasuksed − need olid pärani ja võrkkardinad lehvisid aiast pärinevas jäises tuules. Enamik kahekümne kolmest kangelasest oli juba üle ruumi pillutatud ja harjutas mingite tegelastega, kes said olla ainult nende toetajate instruktorid. Kõiki jälgisid hoolikalt valvurid. Ükski ei vaevunud Celaenat vaatama peale selle pisut nägusa, hallisilmse noormehe, kes peaaegu naeratas talle enne, kui jätkas kõhedusttekitavalt täpsete noolte laskmist teisel pool saali oleva sihtmärgi pihta. Celaena tõstis lõua ja uuris relvade varna. „Arvad, et kavatsen tund aega pärast koitu oganuia kasutada?”
Kuus valvurit ilmus nende taha ukseavasse lisaks tosinale, kes juba saalis passis, mõõgad löögivalmis. „Kui üritad mingit lollust,” ütles Chaol vaikselt, „on nemad kohal.”
„Ma olen lihtsalt juveelivaras, mäletad?” Celaena lähenes varnale. Rumal, rumal mõte oli jätta kõik need relvad siia lagedale. Mõõgad, mõõgamurdjad, kirved, vibud, piigid, jahiväitsad, oganuiad, odad, viskenoad, puusauad… Ehkki üldiselt eelistas Celaena pistoda diskreetsust, tundis ta hästi kõiki siinseid relvi. Ta heitis pilgu harjutussaalile ja varjas oma grimassi. Näis, et sama tegi enamik ta konkurentidest. Neid uurides tajus ta silmanurgas mingit liikumist.
Saali sisenes Cain, kõrval kaks valvurit ja üks armistunud, kahune mees, kes pidi olema tema instruktor. Celaena ajas õlad sirgu, kui Cain otse tema poole suundus, paksud huuled irveks lõhenemas.
„Hommikust,” ütles ta karedal ja sügaval häälel. Tema tumedad silmad siuglesid üle Celaena keha ja leidsid siis taas tüdruku näo üles. „Mõtlesin, et sibad juba kodu poole.”
Celaena naeratas suletud suuga. „Lõbu alles algab ju?” Cain naeratas vastu ja marssis minema.
See oleks olnud nii-nii lihtne. Nii lihtne pöörelda ja tal kaelast haarata ja ta nägu vastu maad lajatada. Celaena isegi ei märganud, kuidas ta raevust väriseb, kuni tema vaatevälja astus Chaol. „Säästa seda võistluse jaoks,” ütles mees leebelt, kuid mitte tasaselt.
„Ma tapan ta,” kähistas Celaena.
„Ei, sa ei tapa. Kui tahad tal suu kinni panna, alista ta. Ta on suvaline jõhkard kuninga armeest – ära raiska oma jõudu tema vihkamisele.”
Celaena pööritas silmi. „Suur tänu, et sekkusid minu nimel.”
„Sul pole enda päästmiseks mind vaja.”
„Aga oleks olnud kena.”
„Võid oma lahingud ise ka võita.” Chaol osutas mõõgaga relvavarnale. „Vali üks.” Mehe silmad kumasid hasardist, kui Celaena oma keebi lahti sidus ja selja taha heitis. „Vaatame, kas suudad üldse oma uhkeldamisele vastata.”
Cainil paneb ta suu kinni – igaveseks ajaks ja tähistamata hauas. Aga praeguseks… Praeguseks paneb ta Chaoli oma sõnu sööma.
Kõik relvad olid kaunilt meisterdatud ja kiiskasid päikesevalguses. Celaena kõrvaldas valikuid ühekaupa, vaadeldes igat relva vastavalt sellele, millist kahju see võiks kapteni näolapile teha.
Süda peksles kiirelt, kui ta sõrmega igaühe teravikust
