käe all õpetas talle, kui ohtlik on liiga kergelt alla anda.
Siis oligi ta puude vahelt väljas ning lage väli ümbritses teda ruumi ja rohu ja sinise taeva plahvatusena. Mehed tema ees vähendasid tempot ning jäid seisma. Ta võitles kõigest hingest põlvili vajumise vastu, kuid sundis end vähemalt jalgu aeglustama, aeglustama, aeglustama. Celaena pani jalad kõndima, sundis end tõmbama ühe hingetõmbe teise järel, samal ajal kui tähekesed muudkui ta silme ees lõhkesid.
„Kena,” ütles Brullo hobust ohjates ja esimesena naasnuid uurides. „Jooge vett. Pärast seda trenn jätkub.”
Läbi laikude oma vaateväljas nägi Celaena, kuidas Chaol hobuse peatas. Tüdruku jalad liikusid omal tahtel tema poole, siis mööda, tagasi metsa suunas. „Kuhu sina lähed?”
„Pillasin sõrmuse,” valetas Celaena ja üritas kõigest hingest hajameelset muljet jätta. „Anna mulle lihtsalt hetk, et seda leida.” Luba ootamata läks ta puude vahele, saatjaks pealt kuuldud kangelaste irved ja itsitamine. Läheneva ragistamise järgi sai ta aru, et veel üks kangelane on kohale jõudmas. Celaena astus põõsaste varju ja koperdas, kuni maailm muutus hämaraks ja heledaks ja kaldus viltu. Ta oli vaevu jõudnud põlvili laskuda, kui okse temast välja pääses.
Ta öökis ja öökis, kuni enam polnud midagi sisse jäänud. Möödus maha jäänud kangelane. Värisevatel jäsemetel rabas ta end lähedal asuva puu külge ja hiivas end püsti. Ta avastas, et raja kõrval seisev kapten Westfall silmitses teda pruntis huultega.
Ta pühkis käeseljaga suu puhtaks ega öelnud metsast väljudes sõnagi.
13
Lõunaks lasi Brullo nad lõpuks vabaks. Öelda pelgalt, et Celaena oli selleks ajaks näljane, poleks sugugi piisav. Ta oli poole peale jõudnud, kühveldades liha ja leiba kurku, kui avanes söögitoa uks. „Mida sina siin teed?” küsis ta läbi suutäie.
„Mida?” küsis kaardiväe kapten ja võttis laua taga istet. Ta oli riideid vahetanud ja vannis käinud. Ta tõmbas lõheliua enda poole ja kuhjas seda oma taldrikule. Celaena grimassitas jäledusest ja kirtsutas nina. „Sina lõhest ei hooli?”
„Vihkan kala. Pigem suren, kui kala söön.”
„Üllatav,” ütles kapten seda haugates.
„Miks?”
„Ise lõhnad sedamoodi.”
Celaena avas suu, et näidata talle leivast ja veiselihast tompu. Kapten vangutas pead. „Võitled ehk isegi hästi, aga kombed on sul küll häbiväärsed.”
Celaena ootas, et kapten mainiks eelnevat oksendamist, kuid mees ei jätkanud. „Ma võin käituda ja rääkida nagu daam, kui see mulle meeldib.”
„Siis soovitan, alustaksid sellega.” Pärast pausi küsis Chaol: „Kuidas sulle su ajutine vabadus istub?”
„Kas see oli õel märkus või aus küsimus?”
Kapten hammustas kala. „Kumb iganes sulle meeldib.”
Aken paljastas pärastlõunase taeva, see oli pisut kaame, kuid siiski imeilus. „See istub mulle, suuremalt jaolt. Eriti nüüd, kui mul on lugemismaterjali iga kord, kui sa mind siia luku taha paned. Ilmselt sa ei saaks aru.”
„Vastupidi. Mul ei pruugi lugemiseks jaguda nii palju aega kui sinul ja Dorianil, aga see ei tähenda, et ma raamatuid vähem armastaks.”
Celaena haukas õuna. See oli hapukas, kuid järelmaitse magus ja meelaadne. „Või nii? Ja mis raamatuid sa siis armastad?” Chaol nimetas mõningaid ja Celaena pilgutas silmi. „Noh, head valikud – enamalt jaolt. Mida veel?” küsis ta ja kuidagi lendas tund mööda ning kandis neid vestluse tiivul. Järsku lõi kell üht tundi ja Chaol tõusis.
„Pärastlõuna võid veeta nii, nagu süda kutsub.”
„Kuhu sina lähed?”
„Jäsemeid ja kopsusid puhkama.”
„Jah, noh, loodetavasti loed midagi kvaliteetset enne, kui sind uuesti näen.”
Chaol nuhutas toast lahkudes õhku. „Loodetavasti käid vannis enne, kui mina sind uuesti näen.”
Ohates kutsus Celaena teenijad ja käskis neil vanni valmis panna. Rõdul ootas ees pärastlõuna raamatute seltsis.
Järgmisel koidikul avanes Celaena magamistoa uks ja tuttav marssiv kõnnak kaikus läbi toa. Chaol Westfall peatus järsult, kui avastas palgamõrvari magamistoa ukseavas kõlkumas. Tüdruk hiivas end korduvalt üles, et lõuaga puust pulka puudutada. Higi oli ta alussärgi läbi leotanud ning jooksis niredena mööda kahvatut nahka alla. Ta oli juba tund aega trenni teinud. Käed värisesid, kui ta end uuesti üles vinnas.
Ehkki ta võis keskpärasust teeselda, polnud mingit põhjust mitte sedamoodi trenni teha. Isegi kui iga tõmme pani keha kriiskama, et ta ometi järele jätaks. Ega ta nii vormist väljas polnudki – kirka oli kaevanduses ju raske. Ja kindlasti polnud siin mingit pistmist sellega, et konkurendid talle eilses jooksus tuule alla tegid.
Ta juba oli neist noatera võrra parem. Ta pidi lihtsalt olema tsipake teravam.
Celaena ei jätnud trenni pooleli, kui ta Chaolile läbi ristis hammaste hingeldades naeratuse saatis. Tema üllatuseks naeratas Chaol vastu.
Pärastlõunaks saabus raevukas äikesetorm ja Chaol lubas Celaenal temaga lossis ringi jalutada, kui tüdruk selleks päevaks trenni koos teiste kangelastega lõpetab. Ehkki kapten rääkis vähe, tundis Celaena heameelt toast välja pääseda. Ta kandis üht uutest ürpidest – imekena sirelilillat siidkleiti kahvaturoosade pitsaktsentide ja pärlhelmestega. Ja siis ümber nurga keerates põrkasid nad peaaegu kokku Kaltain Rompieriga. Palgamõrvar oleks grimassitanud, kuid unustas täielikult Kaltaini, kui silmad daami kaaslannale langesid. See oli üks Eyllwe naine.
Ta oli vapustav, pikk ja sale, iga näojoon täiuslikult vormitud ja sujuv. Tema valge, vabalt liikuv valge kleit oli kontrastis kreemjalt pruuni nahaga. Naise rinda ja kaela kattis kolmest plaadist kuldne kaelus. Vandliluust ja kullast käevõrud küütlesid randmete ümber ning sandaalides jalgade kohal kõlisesid samast materjalist pahkluuvõrud. Pead kroonis õhuke, kõlkuva kulla ja juveelidega võru. Naist saatsid kaks meessoost valvurit, kes olid hambuni relvastatud oma kõverate Eyllwe pistodade ja mõõkadega. Vahid uurisid tähelepanelikult Chaoli ja Celaenat, otsustades nende ohtlikkuse üle.
Eyllwe tüdruk oli printsess.
„Kapten Westfall!” ütles Kaltain ja tegi kniksu. Tema kõrval kummardas paarile väheldane mees nõukogu liikme punamustas rõivastuses.
Eyllwe printsess seisis täiesti liikumatult, pruunid silmad kartlikult Celaenat ja tema kaaslast silmitsemas. Celaena pakkus põgusa naeratuse ja printsess astus lähemale ning valvurid tõmbusid veidike pingesse. Naine liikus sundimatu graatsiaga.
Kaltain osutas talle, halvasti varjatud põlgus üle kauni näo kirjutatud. „See siin on Tema Kuninglik Kõrgus, Eyllwe printsess Nehemia Ytger.”
Chaol kummardas sügavalt. Printsess noogutas, vaevu lõuga kallutades. Celaena teadis seda nime – ta oli sageli kuulnud, kuidas Eyllwe orjad Endovieris Nehemia ilu ja vaprusega kiitlesid. Nehemia, Eyllwe Loit, kes päästab nad hädast. Nehemia, kes võib kord ohustada Adarlani kuninga võimu tema kodumaa üle, kui tõuseb selle troonile. Nehemia,
