naine aiast. Ta oli riideid vahetanud – nüüd kandis ta valget ja kuldset kleiti, mida Celaena tahes-tahtmata pidi vägagi imetlema. Naine oli ebaõiglaselt vapustav.
Ja Celaena oleks olnud nõus panema mängu terve varanduse selle peale, et see oli kõike muud kui üllatus – naine ootas ilmselt juba mõnda aega.
„Leedi Kaltain,” poetas Dorian napisõnaliselt ja tema keha tõmbus pingesse.
„Tulen just Tema Majesteedi, kuninganna, kõrvalt,” teatas Kaltain ja keeras Celaenale demonstratiivselt selja. Palgamõrvar oleks võinud solvangust hoolida, kui ta näitaks üles mingitki huvi õukondlaste vastu. „Tema Majesteet soovib näha Tema Kõrgust. Loomulikult teavitasin Tema Majesteeti, et Tema Kõrgus oli kohtumisel ja ei saaks…”
„Leedi Kaltain,” katkestas Dorian, „kardan, et teid pole tutvustatud mu sõbrannale.” Celaena oleks võinud vanduda, et noor naine läks turri. „Lubage esitleda leedi Lillian Gordainat. Leedi Lillian, leedi Kaltain Rompier.”
Celaena tegi kniksu ja võitles sooviga edasi kõndida – kui ta pidi õukondliku totrusega liiga palju tegelema, oleks tal võib-olla Endovieris etem olla. Kaltain kummardas, kuldsed triibud kleidil päikese käes sätendamas.
„Leedi Lillian on Bellhavenist – saabus alles eile.”
Naine uuris Celaenat tumedate, kitkutud kulmude alt. „Ja kui kauaks te meiega jääte?”
„Ainult paariks aastaks,” ütles Dorian ohates.
„Ainult! Tema Kõrgus, kui vaimukas tõesti! See on ju väga pikk aeg!” Celaena vaatles Kaltaini peenikest-peenikest pihta. Oli see tõesti nii väike? Või suutis ta korsetis vaevu hingata?
Ta tabas pilgu, mille mehed omavahel vahetasid – ärritus, tõredus, üleolek. „Leedi Lillian ja kapten Westfall on väga lähedased,” sõnas Dorian dramaatiliselt. Celaena suureks heameeleks Chaol punastas. „Nende jaoks mõjub see üürikesena, uskuge mind.”
„Ja teie jaoks, Tema Kõrgus?” koketeeris Kaltain. Varjatud teravus luusis ta hääle taga.
Ulakus mäsles ja vähkres Celaena sees, kuid vastas Dorian. „Ilmselt,” venitas ta ning pööras kiiskavad safiirsilmad Celaena poole, „on see tõesti raske ka leedi Lilliani ja minu jaoks. Ehk rohkemgi.”
Kaltaini tähelepanu pöördus hetkega Celaenale. „Kust te küll selle kleidi saite?” nurrus ta. „See on erakordselt ilus.”
„Lasin tema jaoks õmmelda,” ütles Dorian muretult ja puhastas küüsi. Palgamõrvar ja prints vaatasid üksteist, mõlema sinisilmad sama kavatsust peegeldamas. Vähemalt oli neil üks ühine vaenlane. „Tema seljas on see tõepoolest erakordselt ilus, kas pole?”
Kaltaini huuled tõmbusid hetkeks kokku, ent puhkesid siis laia naeratusena õitsele. „Lihtsalt vapustav. Kuigi nii kahvatu roheline kipub kaame nahaga naistel ära lahtuma.”
„Leedi Lilliani surnukahvatu pale oli tema isa uhkuseks. See muudab ta üpris ebatavaliseks.” Dorian vaatas Chaoli poole, kuid too kukkus läbi katses mitte ilmutada hämmeldust. „Te ei nõustu, kapten Westfall?”
„Nõustu millega?” nähvas kapten.
„Kui ebatavaline on meie leedi Lillian!”
„Häbi peaks teil olema, Tema Kõrgus,” noomis Celaena, peites oma julma lõbusust itsitamise varju. „Mina kahvatun võrdluses leedi Kaltaini kaunite joontega.”
Kaltain raputas pead, ent vaatas kõneledes Dorianile otsa. „Olete liiga lahke.”
Dorian tammus jalalt jalale. „Nojah, ma olen nüüd piisavalt aega kulutanud. Pean ema külastama.” Ta kummardas Kaltainile, seejärel Chaolile. Viimaks pöördus ta Celaena poole. Too vaatas kergitatud kulmudega, kuidas mees ta käe oma huultele tõstis. Ta suu tundus Celaena naha vastas nii pehme ja sile ning suudlus saatis kõrvetavkuuma tulejoone kätt mööda üles ning põletas põski. Celaena võitles sooviga tagasi astuda. Või talle kõrvakiil anda. „Meie taaskohtumiseni, leedi Lillian,” ütles prints võluvalt naeratades. Celaena oleks tõeliselt nautinud Kaltaini ilmet, kuid naine laskus kniksu tegema.
„Ka meil tuleb minna,” teatas Chaol, kui Dorian omaette vilistades ja käed taskus minema jalutas. „Kas tohime teid kuhugi saata?” See polnud siiras pakkumine.
„Ei,” ütles Kaltain otsekoheselt ja maski langetades. „Kohtun Tema Hiilguse hertsog Perringtoniga. Loodan väga, et näeme üksteist rohkem, leedi Lillian,” teatas ta pilguga, mille vahedus oleks teinud au igale palgamõrvarile. „Me peame saama sõpradeks, teie ja mina.”
„Loomulikult,” vastas Celaena. Kaltain pühkis neist mööda, seelikud tema ümber õhus hõljumas. Nad jätkasid kõndimist ja ootasid enne kõnelemist, kuni Kaltaini sammud nende kõrvust kadusid. „Nautisid seda, jah?” urises Chaol.
„Meeletult.” Celaena hoidis Chaolil käe alt kinni ning patsutas mehe käsivart. „Nüüd pead sina teesklema, et ma meeldin sulle, muidu on kõik rikutud.”
„Näib, et jagate kroonprintsiga sarnast huumorimeelt.”
„Ehk saame meie temaga lähedasteks sõpradeks ja sind jäetakse mädanema.”
„Dorian kaldub nautima suurejoonelisema tõu ja iluga daamide seltsi.” Celaena pea pöördus välgukiirusel teda vaatama. Chaol naeratas. „Oled sina alles edev.”
Celaena põrnitses teda. „Ma vihkan selliseid naisi. Nad on meeste tähelepanu võitmiseks nii meeleheitel, et reedaks või vigastaks vabatahtlikult suguõdesid. Ja meie väidame, et mehed ei mõtle ajudega! Vähemalt on mehed selles suhtes otsekohesed.”
„Räägitakse, et tema isa on sama jõukas kui kuningas,” ütles Chaol. „Vist seepärast on ka Perrington temast nii sisse võetud. Naine saabus siia kandetoolis, mis oli suurem kui enamik taluhütte – see toodi siia otse tema kodust. Vähemalt neljasaja kilomeetri kauguselt.”
„Kui häbitu.”
„Tunnen kaasa ta teenritele.”
„Tunnen kaasa ta isale!” Nad pugistasid naerda ja Chaol tõstis käevangus olevat kätt pisut kõrgemale. Peatudes noogutas Celaena kambri ukse ees olevatele valvuritele. Ta vaatas Chaolile otsa. „Lõunat sööd? Olen nälga suremas.”
Chaol kiikas valvurite poole ja tema naeratus hääbus. „Mul on tähtsaid toimetusi. Näiteks pean valmistama ette kompanii, kes saadab kuningat tema retkel.”
Celaena avas ukse, kuid vaatas tema poole. Imetilluke tedretähn Chaoli põsel liikus ülespoole, kui üle ta näo levis taas muie.
„Mida?” küsis Celaena. Miski tema kambris lõhnas imemaitsvalt ja ta kõht nurises.
Chaol vangutas pead. „Adarlani Palgamõrvar,” kõkutas ta naerda ja hakkas koridori mööda eemale astuma. „Peaksid puhkama,” hüüdis ta üle õla. „Võistlus algab tegelikult homme. Ja isegi, kui sa oled nii fantastiline, kui väidad, vajad sa igat silmatäit und.”
Ehkki Celaena pööritas silmi ja virutas ukse pauguga kinni, avastas ta, et ümiseb kogu eine ajal omaette.
11
Celaenale tundus, et oli vaevu silmad
