See mees? Samas sai ta piitspeenike kogu hõlpsalt majadesse lipsata, taipas Celaena. Äkki ta ei suurustanudki.
Ülejäänud kakskümmend konkurenti tutvustasid end samuti ühekaupa. Seal oli veel kuus kogenud sõdurit – kõik armeest küsitava käitumise eest välja visatud. See pidi olema ikka tõeliselt küsitav, arvestades Adarlani armee kurikuulsat jõhkrust. Siis seisis seal veel kolm varast – sealhulgas tumedapäine, hallisilmne Nox Owen. Tollest vennast oli Celaena isegi põgusalt kuulnud ja mees heitis tema poole kogu hommiku jooksul võluvaid naeratusi. Kolm palgasõdurit nägid välja, nagu oleks valmis kedagi elusalt keetma. Lisaks oli veel kaks ahelates mõrvarit.
Nagu vihjas nimigi, sõi Bill Chastain ehk Silmasööja oma ohvrite silmi. Ta mõjus hiirepruunide juuste, päevitunud naha ja keskmise kasvu tõttu üllatavalt tavalisena, ehkki Celaenal oli raske mitte põrnitseda ta armidega täkitud suud. Teiseks mõrtsukaks osutus Ned Clement, kes oli kolm aastat tuntud kui Vikat − just selle taparelvaga piinas ja raius mees tükkideks templipreestrinnasid. Ime, et neid mehi ei hukatud, kuigi päevitunud naha järgi järeldas Celaena, et nad rügasid pärast kinnikukkumist aastaid Calacullas, Endovierist lõunas asuvas sõsarlaagris.
Järgmiseks tulid kaks armistunud ja vaikivat meest, kes näisid olevat mingi kauge sõjapealiku kannupoisid, ja siis oli seal viis palgamõrvarit.
Ta unustas kohe esimese nelja nimed: üks kõhetu ja kõrk poisivolask, üks kogukas jõhkard, üks põlastav mehejupp ja üks ilane, kotkaninaga tatt, kes kuulutas kõigile oma armastust nugade vastu. Nad polnud isegi Palgamõrvarite Gildis – ega Arobynn Hamel polekski neid iial vastu võtnud. Liikmestaatus nõudis aastatepikkust väljaõpet ja enam kui muljetavaldavat saavutuste loetelu. Isegi, kui need neli omasid oskusi, puudus neil peensus, mida Arobynn oma järgijates soosis. Celaena pidi neil silma peal hoidma, aga vähemalt polnud nad Hääletud Tapjad tuulest piitsutatud Punase kõrbe düünidelt. Nad oleks temaväärilised – paneks ta veidi higistama. Tüdruk oli kuu aega nendega ühel põletavkuumal suvel koos treeninud ja ta lihased tuigatasid ikka veel, kui neile meenusid kurnavad harjutused.
Viimane palgamõrvar, kes ütles oma nimeks olevat Kalm, pani Celaena tarduma. Kõhetu ja lühike mees, sellise julma näoga, mis paneb inimesed kiirelt pilku pöörama. Ta sisenes ruumi ahelates ja need võeti küljest alles siis, kui valvurid – kõik viis neist – talle karmi hoiatuse peale lugesid. Isegi praegu seisid nad lähedal ja vaatasid teda lakkamatult. Ennast tutvustades välgatas Kalm õlist naeratust, mis paljastas ta pruunid hambad. Celaena jälestus ei vähenenud, kui Kalm pilguga üle tema keha lasi. Selline palgamõrvar ei piirdunud iial ainult tapmisega. Mitte siis, kui ta ohver juhtus olema naissoost. Celaena sundis end ta näljasele pilgule vastama.
„Ja sina?” küsis Brullo tema mõtetesse lõikudes.
„Lillian Gordaina,” vastas ta lõuga kõrgele tõstes. „Juveelivaras Bellhavenist.”
Mõned mehed itsitasid ja tüdruk surus hambad kokku. Nad lõpetaks kohe naermise, kui kuuleks tema päris nime, kui nad teaks, et see „juveelivaras” võis nad elusalt ja veel ilma noata luuni paljaks nülgida.
„Selge,” teatas Brullo käega viibates. „Teil kõigil on viis minutit relvade ära panemiseks ja hingetõmbeks. Siis teete kohustuslikus korras jooksu, et näeksime teie tegelikku vormi. Kes joosta ei jõua, saadetakse tagasi koju või vanglasse, kust iganes teie toetajad teid mädanemast leidsid. Teie esimene katse on viie päeva pärast, olge meile tänulikud, et mitte varem.”
Nüüd läksid kõik laiali ja kangelased pomisesid oma instruktoritega sellest, millist rivaali suurimaks ohuks pidada. Caini või Kalmu, tõenäoliselt. Kindlasti mitte juveelivarast Bellhavenist. Chaol jäi tema kõrvale ja vaatas, kuidas kangelased minema uitasid. Celaena ei kulutanud kaheksat aastat maine kujundamiseks ja aastat Endovieris rügamiseks selleks, et teda niimoodi kõrvale heidetaks. „Kui pean korra veel end juveelivargaks nimetama…”
Chaol kergitas üllatunult kulme. „Siis teed täpsemalt mida?”
„Sa ikka tead, kui alandav on teeselda suvalist varast väikesest Fenharrow linnakesest?”
Chaol põrnitses teda ja vaikis hetke. „Sa oled tõesti nii ennasttäis?” Celaena läks turri, kuid mees jätkas: „Oli rumal mõte sinuga mõõka harjutada. Tunnistan, et ma polnud taibanud, kui hea sa oled. Õnneks ei märganud seda keegi. Ja kas tead, miks, Lillian?” Ta astus lähemale ja madaldas häält. „Sest sa oled mingi kena väike plika. Sest sa oled mingi suvaline juveelivaras ühest väikesest Fenharrow’ linnakesest. Vaata ringi.” Ta pöördus pooleldi teiste kangelaste poole. „Kas keegi jõllitab sind? Kas keegi neist mõõdab pilguga sind? Ei. Sest sa pole päriselt konkurent. Sest sina ei seisa nende ja mis iganes vabaduse või varanduse vahel, mida nemad otsivad.”
„Just! See ongi solvav!”
„See on nutikas käik, vot nii. Ja sina hoiad madalat profiili kogu selle võistluse jooksul. Sa ei esine hiilgavalt ega sõida üle nendest varganägudest või sõduritest või tundmatutest palgamõrvaritest. Sa jääd mugavalt keskmiste sekka, kus keegi ei heida sinu poole pilku, sest sa pole ohtlik. Nad arvavad, et sina kukud nagunii varem või hiljem välja ja nemad peaksid keskenduma sellele, et kõrvaldada suuremaid, tugevamaid, kiiremaid kangelasi nagu Cain.”
„Aga sina kestad neist kauem,” jätkas Chaol. „Ja kui nad viimase duelli hommikul ärkavad ja avastavad, et nende vastaseks oled sina ja et sina oled nad alistanud, heastab ilme nende näol kõik need solvangud ja tähelepanuta jätmise.” Ta ulatas käe, et Celaena õue talutada. „Mis sa sellest arvad, Lillian Gordaina?”
„Saan endaga hakkama,” vastas Celaena muretult ta kätt võttes. „Aga ma pean ütlema, et sa oled üsna hiilgav, kapten. Isegi nii hiilgav, et ma annan sulle võib-olla ühe juveelidest, mille plaanin kuningannalt täna öösel pihta panna.”
Chaol pugistas naerda ja nad uitasid õue, kus ootas ees jooksuvõistlus.
Tüdruku kopsud tulitasid ja jalgadesse valgus tinaraskus, kuid ta jätkas jooksmist ning hoidis oma positsiooni kangelaste kamba keskel. Brullo, Chaol ja teised instruktorid – lisaks kolmele tosinale relvastatud valvurile – järgnesid jahipargis neile hobustel. Mõnedel kangelastel, sealhulgas Kalmul, Nedil ja Billil, kolisesid järel pikad ahelad. Tundus, et Celaena jaoks oli lausa privileeg, et Chaol polnud talle raudu ümber pannud. Ent tema üllatuseks juhtis salka Cain, kes oli ülejäänutest peaaegu kümme meetrit ees. Kuidas oli võimalik, et ta oli nii kiire?
Krudisevate lehtede ja hingeldamise hääled täitsid sooja sügisõhku ning Celaena pidas pilku tema ees jooksva varga märgadel ja kiiskavatel juustel. Üks samm teise järel, hinga sisse, hinga välja. Hinga – ta pidi meeles pidama, et tuli hingata.
Ees keeras Cain ümber nurga ja suundus põhja – tagasi lossi poole. Nagu linnuparv järgnesid nad talle. Üks samm teise järel, ei aeglusta kordagi tempot. Las nad kõik vahivad Caini, las sepitsevad tema vastu. Celaena ei pidanud oma üleoleku tõestamiseks jooksu võitma – ta oli parim ka ilma mingi kinnituseta, mida kuningas võiks talle anda! Üks hingetõmme ununes vahele ja põlved võdisesid, kuid ta jäi püsti. Jooks saab varsti läbi. Varsti.
Ta polnud julenud isegi selja taha vaadata, et näha, kas keegi kukkus. Küll aga tundis ta endal Chaoli pilku. See meenutas talle, et püsigu keskel. Vähemalt jagus tal niigi palju usku temasse.
Puud lõid lahku ning paljastasid jahipargi ja tallide vahel lasuva välja. Raja lõpp. Celaena pea käis ringi ja ta oleks neednud seda pistet, mis ennast vägisi külge puuris, kuid tal polnud selleks piisavalt võhma. Ta pidi jääma keskele. Jää keskele.
Cain jõudis puude vahelt välja ja tõstis
