küsis Celaena.
„Sa pöördud tema poole kui Tema Kõrgus.”
Celaena naeratas talle pilkavalt ja pööras tähelepanu taas printsile.
Tema üllatuseks puhkes Dorian Havilliard naerma. „Sa ikka tead, et oled nüüd ori, eks? Kas su karistus pole sulle üldse midagi õpetanud?”
Kui Celaena käed poleks ahelasse köidetud, suruks ta need kohe rinnale risti. „Ma ei kujuta ette, kuidas kaevanduses töötamine saaks õpetada muud kui kirka kasutamist.”
„Ja sa ei proovinud iial põgeneda?”
Aeglane ja õudne naeratus levis üle tüdruku huulte. „Üks kord.”
Printsi kulmud kerkisid ja ta pöördus kapten Westfalli poole. „Mulle ei räägitud sellest.”
Celaena kiikas üle õla Chaoli poole, kes silmitses printsi vabandavalt. „Peakubjas teavitas mind täna pärastlõunal, et juhtus üks intsident. Kolm kuud…”
„Neli kuud,” sekkus Celaena.
„Neli kuud,” ütles Chaol, „pärast Sardothieni saabumist üritas ta põgeneda.”
Celaena ootas ülejäänud lugu, ent kapten oli selgelt lõpetanud. „See pole isegi parim osa!”
„Sellel on veel parim osa?” küsis kroonprints, kelle ilme asus võpatuse ja naeratuse vahepeal.
Chaol põrnitses tüdrukut enne jätkamist. „Endovierist põgenemine on lootusetu. Teie isa hoolitses selle eest, et iga Endovieri valvur suudaks lasta orava pihta noole kahesaja sammu kauguselt. Proovida põgeneda tähendab enesetappu.”
„Kuid sina oled elus,” ütles prints Celaenale.
Celaena naeratus tuhmus, kui mälestus teda tabas. „Jah.”
„Mis juhtus?” küsis Dorian.
Tüdruku silmad tõmbusid korraga külmaks ja karmiks. „Mul sai kõrini.”
„See on siis kogu selgitus selle eest, mida sa tegid?” nõudis kapten Westfall. „Ta tappis oma kupja ja kakskümmend kolm valvurit enne, kui nad ta kätte said. Ta oli sõrmeotsa kaugusel müürist, kui valvurid ta uimaseks lõid.”
„Ja siis?” küsis Dorian.
Celaena kees raevust. „Ja siis? Tead, kui kaugel müür kaevandusest on?” Prints vaatas tüdrukut tuhmilt. Celaena sulges silmad ja ohkas dramaatiliselt. „Minu šahtist oli kolmsada kuuskümmend kolm jalga. Lasin ühel ära mõõta.”
„Ja siis?” kordas Dorian.
„Kapten Westfall, kui kaugele orjad põgenedes kaevandusest jõuavad?”
„Kolm jalga,” pomises kapten. „Endovieri valvurid lasevad ta maha tavaliselt enne, kui ta on liikunud kolm jalga.”
Kroonprintsi vaikus polnud see, mida Celaena sisimas lootis. „Sa teadsid, et see on enesetapp,” ütles prints viimaks, lõbusus lahtunud.
Ehk oli halb mõte müüri mainida. „Jah,” ütles Celaena.
„Aga nad ei tapnud sind.”
„Sinu isa käskis mind elus hoida nii kaua kui võimalik – et ma kannataks viletsust, mida Endovier küllaldaselt pakub.” Jäine laine, millel polnud temperatuuriga midagi ühist, läbistas teda. „Mul polnud kavatsustki põgeneda.” Kaastunne printsi silmades tekitas tahtmise talle äsada.
„On sul palju arme?” küsis prints. Celaena kehitas õlgu ja Dorian naeratas, sundides tuju tõusma. Prints astus pjedestaalilt maha. „Keera ümber, las ma vaatan su selga.” Celaena kortsutas kulmu, kuid kuuletus, kui noormees tema juurde kõndis. Chaol astus samuti lähemale. „Ma ei näe neid kogu selle mustuse ja kõntsa tõttu selgelt,” ütles prints ning uuris särgiribade vahelt paistvat nahka. Celaena põrnitses tigedalt ja veel tigedamalt, kui prints ütles: „Ja milline jube hais!”
„Kui puudub juurdepääs vannile ja peenele parfüümile, pole vist võimalik nii peenelt lõhnata kui sina, Tema Kõrgus.”
Kroonprints laksutas keelt ja kõndis aeglaselt ta ümber. Chaol ja kõik valvurid jälgisid neid, käed mõõkadel. Õige kah. Celaena oleks võinud vähem kui sekundiga käed ümber printsi pea tõmmata ja oma ahelatega ta hingetoru lömastada. Võib-olla olekski pidanud seda tegema, lihtsalt Chaoli ilme nägemiseks. Aga prints jätkas õndsas teadmatuses sellest, kui ohtlikult lähedal ta tüdrukule viibis. Äkki oleks pidanud end lausa solvatuna tundma. „Nii palju kui mina näen,” sõnas prints, „on siin kolm suurt armi – ja vahest ka mõned väiksemad. Mitte nii koledad, kui eeldasin, aga… noh, ilmselt kataks kleidid need kinni.”
„Kleidid?” Mees seisis talle nii lähedal, et Celaena nägi vaevata tema vammuse peent tikkimistööd ja tundis mitte parfüümi, vaid hobuste ja raua lõhna.
Dorian muigas. „On sul alles hämmastavad silmad! Ja oled sa alles tige!”
Kägistamiskauguses Adarlani kroonprintsist, kelle isa määras ta aeglasesse, närusesse surma, kiikus Celaena enesekontroll hapral noateral – tantsiskles lausa kuristiku äärel.
„Ma tahan teada,” alustas ta, kuid kaardiväe kapten tiris ta selgroogu purustava jõuga printsist eemale. „Ma ei kavatsenud teda tappa, tohman.”
„Vaata ette, mida sa ütled. Muidu viskan su kaevandusse tagasi,” ütles pruunisilmne kapten.
„Oi, ma ei usu, et sa seda teed.”
„Ja miks siis?” vastas Chaol.
Dorian sammus trooni juurde tagasi ja istus, safiirsilmad kirkalt hiilgamas.
Celaena vaatas ühelt mehelt teisele ja ajas õlad sirgu. „Sest te tahate minult midagi, tahate midagi nii väga, et tulite sellele ise järele. Ma pole idioot, ehkki olin piisavalt rumal, et lasta end kinni nabida. Ma näen, et see on mingi salasepitsus. Miks te muidu pealinnast jalga lasite ja nii kaugele uitasite? Olete mind kogu selle aja proovile pannud eesmärgiga näha, kas ma olen füüsiliselt ja vaimselt ikka terve. Noh, mina tean, et olen endiselt terve mõistuse juures ja mind pole murtud. Ükskõik, millele vahejuhtum müüri ääres võiks vihjata. Niisiis nõuan, et ütleksite mulle, miks te siin olete ja mis teeneid te minult vajate, kui ma tõesti pole juba teel võllapuu poole.”
Mehed vahetasid pilke. Dorian ristas sõrmed. „Mul on sulle üks pakkumine.”
Celaena hing jäi kinni. Mitte kunagi, isegi oma lennukamates unenägudes poleks ta osanud kujutada ette võimalust rääkida näost näkku Dorian Havilliardiga. Ta oleks saanud ta nii kergesti tappa, selle irve tema näolt rebida… Ta oleks saanud hävitada kuninga nii, nagu kuningas hävitas tema…
Kuid vahest võis see pakkumine viia pääsemiseni. Kui ta pääseks teisele poole müüri, võiks ta põgeneda. Joosta ja joosta ja kaduda mägedesse. Elada üksinduses metsiku looduse tumeroheluses, männiokastest vaip all ning tähtedest tekk peal. Ta saaks seda teha. Ta pidi lihtsalt jõudma teisele poole müüri. Ta oli varem juba nii lähedale jõudnud…
„Ma kuulan,” ütles ta vaid.
3
