tõstis ühe pika jala üle teise. „Jätke meid üksi,” käskis ta valvureid. „Chaol, sina jääd sinna.”
Celaena astus lähemale, kui valvurid uksest välja kolistasid ja rasked uksed enda järel kinni tõmbasid. Rumal, rumal käik. Ent Chaoli nägu jäi loetamatuks. Ega ta ometi päriselt ei uskunud, et suudaks põgenemise korral Celaenat kinni pidada! Tüdruk ajas selja sirgu. Mis asja nad küll plaanisid, et nad nii vastutustundetult käitusid?
Prints mugistas naerda. „Kas sa ei arva, et minuga on riskantne nii väljakutsuv olla, kui kaalul on sinu vabadus?”
Kõigest, mida ta oleks võinud öelda, näis see kõige tavatum. „Minu vabadus?” Selle sõna kõla peale nägi ta silme ees mändide ja lumega kaetud maad, päiksest pleekinud kaljusid ja valgete vahumütsidega merd. Ta nägi maad, kus valgust neelati sametroheliste küngaste ja orgude vahele – maad, mille ta oli jõudnud unustada.
„Jah, sinu vabadus. Nii et ma väga soovitan, preili Sardothien, suruge oma kõrkus nüüd kontrolli alla enne, kui taas kaevanduses lõpetate.” Prints tõstis jala uuesti maha. „Kuigi sinu suhtumisest võib vahest isegi kasu sündida. Ma ei kavatse teeselda, et minu isa impeeriumi on ehitatud usaldusele ja mõistvusele. Aga ilmselt sa juba tead seda.” Celaena sõrmed tõmbusid rusikasse oodates, et too jätkaks. Tema silmadele vastas printsi pilk, uuriv, pingeline. „Mu isa on endale pähe võtnud, et vajab kangelast.”
Kulus üks mahlane hetk enne, kui Celaena taipas.
Ta ajas pea kuklasse ja lõkerdas naerda. „Sinu isa tahab, et mina oleks tema kangelane? Ei – ära ütle mulle, et tal on õnnestunud kõrvaldada iga viimne kui õilishing! Kindlasti peab olema kas või üksainus noobel rüütel, üks kindla südame ja vaprusega isand.”
„Vaata ette,” hoiatas Chaol tema kõrval.
„Aga kuidas on sinuga, hmm?” kergitas Celaena kapteni peale kulmu. Küll see oli naljakas! Tema – ja kuninga kangelane! „Meie kullakalli kuninga jaoks jääb sul vajaka?”
Kapten asetas käe mõõgale. „Kui sa ometi vait jääksid, kuuleksid ka ülejäänud osa sellest, mida Tema Kõrgusel sulle öelda on.”
Celaena vaatas taas printsi poole. „Noh?”
Dorian nõjatus troonile. „Minu isa vajab kedagi, kes aitaks impeeriumi – kedagi, kes laseks tal keerukate inimeste seas manööverdada.”
„Sa tahad öelda, et ta vajab teenrit räpase töö jaoks.”
„Kui soovid seda nii otse sõnastada, siis jah,” vastas prints. „Tema kangelane peaks ta vastased vaikseks muutma.”
„Nii vaikseks kui haud,” sõnas Celaena magusalt.
Üks muie sikutas Doriani huuli, kuid ta hoidis nägu tõsisena. „Just.”
Töötada Adarlani kuninga heaks ustava teenrina. Celaena tõstis lõuga. Tappa tema heaks – olla kihv koletisel, mis oli juba kugistanud alla pool Erilead… „Ja kui ma nõustun?”
„Siis kuue aastaga kingib ta sulle vabaduse.”
„Kuue aastaga!” Aga sõna „vabadus” kaikus taas kord temast läbi.
„Kui lükkad tagasi,” ütles Dorian ta järgmist küsimust ennetades, „jääd Endovieri.” Tema safiirsilmad muutusid kalgiks ja Celaena neelatas. Ja sured siin oli see, mida prints ei pidanudki lisama.
Kuus aastat kuninga kõvera pistodana… või eluaeg Endovieris.
„Aga,” jätkas prints, „siin peitub üks konks.” Celaena hoidis nägu ilmetuna sel ajal, kui prints oma näpul sõrmusega mängis. „Ametikohta ei pakuta sulle. Veel. Mu isa soovib veidi lõbutseda. Ta korraldab võistluse. Ta kutsus kahtkümmend kolme oma nõukogu liiget esitama võimalikku kangelast, keda treenitakse klaaslossis ja kes lõpuks võitlevad duellil. Kui võidad,” ütles ta kerge muigega, „oled ametlikult Adarlani Palgamõrvar.”
Celaena ei vastanud ta naeratusele. „Kes siis täpsemalt mu konkurendid on?”
Tema ilmet nähes kustus ka printsi muie. „Vargad ja palgamõrtsukad ja sõdalased kogu Erileast.” Celaena avas suu, ent prints lõikas ette. „Kui võidad ja tõestad nii oma osavust kui ka usaldusväärsust, on mu isa tõotanud kinkida sulle su vabaduse. Ja kuni sa oled tema kangelane, saad ka märkimisväärset palka.”
Celaena kuulis vaevu ta viimaseid sõnu. Võistlus! Midagi suvaliste meeste vastu kusagilt pärapõrgust! Ja palgamõrvarid! „Mis palgamõrvarid?” nõudis ta.
„Ei kedagi, kellest sa kuulnud oleks. Ükski pole nii tuntud kui sina. See meenutab mulle – sa ei võistle kui Celaena Sardothien.”
„Mida?”
„Sa võistled varjunime all. Ilmselt pole sa kuulnud, mis toimus pärast su kohtuprotsessi.”
„Uudiseid on üsna raske saada, kui rabad kaevanduses orjatööd.”
Dorian kõkutas ja vangutas pead. „Keegi ei tea, et Celaena Sardothien on pelgalt noor naine – kõik arvasid, et oled märksa vanem.”
„Mida?” küsis Celaena uuesti, nägu tulitamas. „Kuidas see võimalik on?” Ta oleks pidanud uhkust tundma, et suutis seda suurema osa maailma eest varjata, aga…
„Peitsid oma identiteeti kõigi nende aastate jooksul, kui ringi lippasid ja kõiki maha nottisid. Pärast su kohtuistungit arvas isa, et… targem oleks mitte teavitada Erilead sellest, kes sa oled. Ta sooviks asju nii jätta. Mida kostaks meie vaenlased, kui tuleks välja, et me kõik tardusime hirmust ühe plika ees?”
„Nii et mina orjan siin näruses paigas siis nime ja tiitli eest, mis ei kuulu isegi mulle? Kelle oma Adarlani Palgamõrvar siis tegelikult on?”
„Ma ei tea ega hooligi eriti. Küll aga tean, et sa olid parim ja inimesed ikka veel sosistavad su nime mainides.” Prints põrnitses teda. „Kui oled nõus minu nimel võitlema, olema minu kangelane võistluskuude jooksul, hoolitsen selle eest, et mu isa vabastaks sind viie aasta pärast.”
Ehkki prints üritas seda varjata, märkas Celaena, kui pinges ta keha oli. Dorian tahtis, et Celaena ütleks jah. Tahtis seda nii väga, et oli nõus kauplema. Celaena silmad hakkasid sädelema. „Mis mõttes ma kõigist parim olin?”
„Sa oled Endovieris aasta aega viibinud. Kes teab, mida sa veel korda saata suudad?”
„Suudan päris palju, tänan küsimast,” torkas Celaena oma sakilisi küüsi puhastades. Ta üritas mitte võpatada kogu selle sopakoguse peale nende all. Millal ta käed viimati üldse puhtad olid?
„Eks näeb,” ütles Dorian. „Sulle räägitakse võistluse detailidest siis, kui saabume Riftholdi.”
„Kui jätta kõrvale see lõbu, mida teie, aadlikud, meie peale kihla vedamisest saate, tundub see võistlus tarbetuna. Miks mitte lihtsalt mind palgata?”
„Nagu just ütlesin, pead tõestama oma väärtust.”
Celaena pani käe puusale ja tema ketid kolksusid valjult läbi ruumi. „Noh, mulle tundub, et Adarlani Palgamõrvar peaks tähendama enamat kui ükskõik milline tõestus, mida võiks vaja minna.”
