tundis ikka veel tuleleekide lõhna, mis märatsesid ta kaheksandal ja üheksandal eluaastal – iidset, asendamatut tarkust tuubil täis raamatute suits, andekate selgeltnägijate ja ravitsejate karjed, kui tuli nad alla neelas, purustatud ja rüvetatud ja ajaloost kustutatud poed ning pühapaigad. Paljud maagiakasutajad, keda ei põletatud, lõpetasid vangidena Endovieris – enamik seal kaua vastu ei pidanud. Juba mõnda aega oli möödas sellest, kui ta viimati oma kaotatud annete üle mõtiskles. Tõsi, mälestus oma võimetest kummitas endiselt unenägudes. Võib-olla oligi hea, et maagia haihtus, kui tapatalgud muidugi kõrvale jätta. See oli liiga ohtlik ükskõik millise terve mõistusega inimese jaoks, tema anded oleks ta vahest nüüdseks juba hävitanud.
Suitsev lõkketuli kõrvetas silmi, kui tüdruk järjekordset ampsu mälus. Ta ei unusta iial lugusid Tammelaanest: legende hämaratest ja hirmsatest orgudest; sügavatest ja vaiksetest järvekestest; valgust ning taevalikku laulu täis koobastest. Aga need olid nüüd pelgalt jutud, ei muud. Neist rääkida tähendas häda kaela kutsuda.
Ta vaatas läbi võrade imbuvat päikesevalgust, seda, kuidas puud kõikusid tuules, pikad ja luised käed üksteise ümber. Ta surus judina alla.
Õnneks sai lõuna kiiresti läbi. Ahelad pandi taas randmete ümber, hobustele anti kosutust ning seejärel seati nad taas valmis. Celaena jalad olid istumisest nii kangeks jäänud, et Chaol pidi ta hobuse selga aitama. Valus oli ratsutada. Lisaks sai ta nina võmmu pidevast hobusehigi ja sõnniku haisust, mis seltskonna lõpus ratsutajate poole hoovas.
Nad rändasid kogu ülejäänud päeva ja palgamõrvar istus vaikides. Ta jälgis metsa möödumist ning kramp tema rinnus ei lõdvenenud enne, kui nad selle kiiskava oru selja taha jätsid. Öise peatuse ajaks tema keha juba tuikas. Ta ei vaevunud õhtueine ajal kõnelema. Ta ei hoolinud ka sellest, et tema pisikese telgi ette pandi valvurid ja tal lubati magama minna, üks ahela ots endiselt valvuri küljes. Ta ei näinud und, kuid ärgates ei suutnud ta oma silmi uskuda.
Tema aseme ees lebasid väikesed valged lilled. Telgist sisse ja välja viis palju beebisuuruses jalajälgi. Enne, kui keegi jõudis sisse astuda ja neid tähele panna, pühkis Celaena jalaga üle jälgede. Ta hävitas iga märgi ning toppis lilled kotti.
Ehkki keegi ei maininud reisi jätkudes enam sõnagagi metsavaime, uuris Celaena lakkamatult sõdurite nägusid. Ta soovis meeleheitlikult tuvastada ükskõik millist signaali sellest, et keegi pani midagi imelikku tähele. Suur osa sellest päevast mööduski higiste peopesade ja peksleva pulsiga ning üht silma hoidis ta pidevalt mööduval laanel.
6
Järgmise kahe nädala jooksul rändasid nad mandrit mööda alla, ööd muutusid külmemaks, päevad lühemaks. Neli päeva saatis neid jäävihm, mille jooksul oli Celaenal nii haletsusväärselt külm, et ta kaalus võimalust end kuristikku heita ja loodetavasti ka Chaoli endaga kaasa vedada.
Kõik oli märg ja pooleldi külmunud. Kui läbiligunenud juukseid võis ta veel taluda, siis vettinud kingade kandmise agoonia tundus väljakannatamatu. Varbaid ta enam eriti ei tundnudki. Igal ööl mässis ta need mis iganes käepärasesse kuiva riidetükki. Tal oli tunne, nagu laguneks ta aeglaselt ja iga jäise, nõelava tuulepuhanguga mõtles ta, et nahk rebeneb sootuks luudelt. Kuna tegemist oli sügisilmaga, kadus aga vihm järsku ja üle nende sirutus taas pilvitu, kirgas taevas.
Celaena oli hobusel poolunes, kui kroonprints rivist kõrvale tõmbas ja nende poole traavis, tumedad juuksed hüplemas. Tema punane keep tõusis ja langes karmiinlainena. Ilustamata valget särki kattis peen, koobaltsinine ja kullaga ääristatud nahkvammus. Celaena oleks võinud turtsatada, aga mees nägi tõesti põlveni ulatuvate pruunide saabastega hea välja. Ja see nahkvöö sobis kenasti – isegi kui jahinuga näis olevat pisut liiga vääriskive täis tipitud. Prints sõitis Chaoli kõrvale. „Tule,” ütles ta kaptenile ja tõmbas peaga järsu, rohuse künka poole, kuhu salk tõusma hakkas.
„Kuhu?” küsis kapten ja kõlistas Celaena ketti, et Dorian seda ikka märkaks. Kuhu iganes läks kapten, läks ka Celaena.
„Tule vaadet nautima,” selgitas Dorian. „Võta siis see ka kaasa.” Celaena läks turri. „See!” Nagu oleks ta mingi kohver!
Chaol viis nad kõrvale ja tiris jõuliselt ketti. Celaena rabas ohjadest, kui nad galoppi läksid, vänge hobusekarva lõhn sõõrmetesse hiilimas. Nad ratsutasid kiirelt järsust künkast üles, hobune tema all hüplemas ja hoovamas. Celaena üritas mitte võpatada, kui ta sadulas tagasi libises. Kui ta nüüd kukub, sureks ta häbist. Aga siis ilmus nende taga olevate puude vahelt loojuv päike ja tal jäi hing kinni. Äkki kerkis torn, veel kolm, veel kuus, kõik läbistamas taevast.
Künka tipus jõllitas Celaena Adarlani uhkeimat saavutust. Riftholdi klaasloss.
See oli määratult suur, terve vertikaalne linn täis küütlevaid kristalseid torne ja sildu, kambreid ja väljaehitusi, võlvlagedega ballisaale ja pikki, lõputuid koridore. See ehitati algse kivilossi peale ja maksis terve kuningriigi varanduse.
Talle meenus esmapilk sellele kaheksa aastat tagasi, see oli jäine ja vaikne, sama külmunud kui maapind tema tüseda poni all. Isegi toona pidas ta lossi maitsetuks, ressursside ja ande raiskamiseks, selle tornid sirutusid taeva poole nagu küünistega sõrmed. Talle meenus puudrisinine keep, mida ta alalõpmata näppis, meenus värskelt tehtud lokkide raskus, sukkade kratsimine sadula vastu. Talle kangastus mälupilt, kuidas ta muretses poripleki pärast oma punastel sametkingadel ja kuidas ta mõtles üha sellest mehest – mehest, kelle ta kolm päeva varem tappis.
„Üks torn veel ja kogu kaadervärk variseb kokku,” sõnas kroonprints oma kohalt Chaoli teisel käel. Nende läheneva saatjaskonna helid täitsid õhku. „Jäänud on veel mõned kilomeetrid ja parema meelega läbiksin need eelmäed päevavalguses. Täna püstitame laagri siia.”
„Huvitav, mida teie isa temast arvab,” ütles Chaol.
„Oh, küll isa saab hakkama – kuni plika oma suu lahti teeb. Siis algab lõugamine ja kisa ning mina kahetsen kibedalt neid kaht kuud, mis ma tüdruku leidmiseks kulutasin. Aga noh, mu isal on ilmselt tähtsamaid asju, mille pärast muretseda.” Nende sõnadega prints lahkus.
Celaena ei suutnud lossilt pilku rebida. Ta tundis end nii väiksena, isegi nii kaugel. Ta oli unustanud, kuidas see massiivne hoone kõik varju jättis.
Sõdurid sibasid ringi, süütasid lõkkeid ja püstitasid telke. „Sa näed välja, nagu ootaks sind ees võllas, mitte vabadus,” sõnas kapten tema kõrval.
Celaena mässis nahast ohja sõrme ümber ja võttis selle siis jälle ära. „Imelik on seda näha.”
„Linna?”
„Linna, lossi, aguleid, jõge.” Lossi vari kasvas üle linna nagu luusiv koletis. „Ma ei tea endiselt päris hästi, mis juhtus.”
„Kuidas sind kinni võeti või?”
Celaena noogutas. „Hoolimata sinu nägemusest täiuslikust maailmast ühe impeeriumi all, on su valitsejad ja poliitikud varmad üksteist hävitama. Kehtib vist ka palgamõrvarite kohta.”
„Usud, et sind reetis üks omasugustest?”
„Kõik teadsid, et mina sain parimad otsad ja võisin nõuda ükskõik millist tasu.” Celaena uuris väänduvaid linnatänavaid ja jõe käänlevat läiget. „Kui mind polnuks jalus, oleks tekkinud vaba koht, millest nemad tulu teenisid. Võis olla üks neist, võis olla mitu.”
„Sa ei peaks selliselt seltskonnalt õilsust eeldama.”
„Ma
