kas kuningas peaks Adarlani Palgamõrvari sõna eriliselt siduvaks.”
„Jah, aga ma ei saa aru, miks ma pean läbima mingi koolituse ja võistluse. Loomulikult olen ma pisut… vormist väljas, aga… mida veel eeldada, kui mul pole siin muud kui kivitükid ja kirka?” Ta põrnitses tigedalt Chaoli.
Dorian kortsutas kulmu. „Sa siis ei võta pakkumist vastu?”
„Muidugi võtan ma pakkumise vastu,” nähvas Celaena. Tema randmed hõõrusid ahelate vastu piisavalt hullusti ja tüdruku silmad täitusid pisaratega. „Ma hakkan sinu absurdseks kangelaseks, kui lubad lasta mind lahti kolme, mitte viie aastaga.”
„Neli.”
„Hea küll,” nõustus Celaena. „Kokku lepitud. Võib-olla vahetan ühe orjuse teise vastu, aga ma pole loll.”
Ta võidaks tagasi oma vabaduse. Vabaduse. Ta tundis laia maailma külma õhku, mägedest alla uhtuvat tuult, mis kandis ta minema. Ta saaks elada kaugel Riftholdist, pealinnast, mis oli kord tema mängumaa.
„Loodetavasti on sul õigus,” vastas Dorian. „Ja loodetavasti vastad sa oma mainele. Eeldan võita ja ma panen pahaks, kui jätad minust rumala mulje.”
„Ja kui ma kaotan?”
Sära printsi silmadest kadus: „Sind saadetakse kohe siia tagasi ja sa kannad ära ülejäänud karistuse.”
Celaena imetoredad nägemused plahvatasid nagu tolm kinnilöödud raamatust. „Siis võin sama hästi aknast välja karata. Aasta siin kohas on mind ära kulutanud – kujuta ette, mis saaks siis, kui tagasi tulen. Oleksin teise aasta saabudes surnud.” Ta heitis pea püsti. „Sinu pakkumine paistab õiglasena.”
„Õiglasena tõesti,” ütles Dorian ja viipas käega Chaolile. „Vii ta tema kambrisse ja säti ta korda.” Prints vaatas Celaenat pingsalt. „Suundume Riftholdi hommikul. Ära valmista mulle pettumust, Sardothien.”
See oli muidugi totrus. Kui raske oleks siis konkurentsi varju jätta, üle mängida ja siis põrmustada? Celaena ei naeratanud. Ta teadis hästi, et vastasel juhul avaks ta endale lootuseilma, mis oli ammu tema jaoks suletud. Ometi tundis ta kihku haarata prints käte vahele ja tantsima kukkuda. Ta üritas mõelda muusikast, tuletada meelde pidutsevat viisi, aga talle meenus ainult üksainus rida Eyllwe töölaulude nukrast üürgamisest. See oli sügav ja aeglane nagu purgist valguv mesi: „Ja viimaks koju sa läed…”
Ta ei märganudki, kuidas kapten Westfall teda minema talutas ega seda, kuidas nad koridorist koridori kõndisid.
Jaa, ta läheks – Riftholdi, kuhu iganes, kas või läbi Wyrdi väravate ja otse põrgutulle, kui see tähendas vabadust.
Sa pole ju niisama nalja pärast Adarlani Palgamõrvar.
4
Kui Celaena pärast troonisaali-kohtumist viimaks voodisse varises, ei suutnud ta uinuda, kuigi kurnatus valitses iga sentimeetrit tema kehast. Pärast jõhkrate teenrite poolt korraldatud hoolimatut vannitamist tuikasid ta armid. Tundus, nagu oleks ta nägu luuni välja küüritud. Ta nihutas end küljele, et sidemetesse mähitud selja valu vähendada. Nüüd libistas ta käega mööda madratsit, pilgutades liigutuse vabaduse peale silmi. Enne vanni astumist võttis Chaol tal ahelad küljest. Ta tajus sel hetkel kõike – võtme värinaid ahelate lukus pööramise ajal ja nende lõdvenemist ja kukkumist põrandale. Ta võis endiselt tunda tontlikke ahelaid naha kohal hõljumas. Lakke vaadates keerutas Celaena oma ärahõõrutud, põletavaid liigeseid ja ohkas rahulolevalt.
Ometi oli imelik tunne lebada madratsil, lubada siidil oma nahka hellitada ja padjal oma põske nunnutada. Ta oli unustanud toidu, mis polnud nätske kaer või kõva leib. Ta oli unustanud, mida puhas keha ja riided võisid inimesega teha − nüüd tundus see üdini võõras.
Ega ta õhtueine polnudki niivõrd imeline. Küpsetatud kana ei avaldanud mingit muljet, sest paari kahvlitäie järel pidi Celaena mao sisu tühjendamiseks vetsu tormama. Ta tahtis süüa, panna käe oma punsunud kõhule, soovida, et poleks ivagi maitsnud ja vanduda, et ei söö enam iial. Riftholdis ta ju sööb hästi, eks? Ja, mis veel tähtsam, ta kõht kohaneks lõpuks sellega.
Ta oli olematuks kuivanud. Öösärgi alt turritasid ribid välja ja näitasid luid seal, kus peaks olema liha ja ihu. Ja rinnad! Kord nii kena kujuga, nüüd aga polnud need suuremad kui tüütu puberteedi keskel. Klimp tõusis talle kurku kinni ja Celaena neelas selle kohe alla. Madratsi pehmus lämmatas ja tüdruk nihkus uuesti selili, kuigi see tekitas põrgulikku valu.
Nägu polnud samuti kuigi paremas seisus, kui ta seda vannitoa peeglist nägi. See oli luine: teravad põsesarnad, lõug torkas ette ja silmad pisut, aga kübeke häirival moel sisse vajunud. Ta hingas rahustavalt ja nautis lootust. Ta hakkab nüüd sööma. Palju. Ja treenima. Ta saab uuesti terveks. Röögatuid pidusööke ja kunagise hiilguse tagasi saamist ette kujutades uinus ta viimaks.
Kui Chaol talle hommikul järele tuli, avastas ta tüdruku põrandalt tekki mähituna magamas. „Sardothien,” ütles ta. Tüdruk ümises midagi vastuseks ja mattis näo sügavamale patja. „Miks sa maas magad?” Celaena avas vaevaliselt ühe silma. Ei no muidugi ei maininud mees midagi selle kohta, kui erinev näis Celaena nüüd, kui ta oli puhas.
Ta ei vaevunud püsti tõustes end tekiga varjama. See meetritepikkune kangas, mida nad öösärgiks kutsusid, aitas enam kui küll. „Voodi oli ebamugav,” ütles ta lihtsalt, ent unustas päikesevalgust märgates kiiresti kapteni kohalolu.
Puhast, värsket, sooja päikesevalgust. Päikesevalgust, milles võis päevade kaupa kümmelda, kui ta sai oma vabaduse. Päikesevalgust, mis uputas endasse kaevanduse lõputu pimeduse. Seda lekkis läbi raskete kardinate ja see määris end üle toa tihedate joontena. Celaena sirutas õrnalt käe välja.
Tema käsi oli kaame, peaaegu luine, kuid selles peitus midagi. Midagi muud kui sinikad ja sisselõiked ja armid, mis näis hommikuvalguses imelise ning uuena.
Tüdruk tormas akna juurde ja peaaegu rebis kardinad kinnitustelt, kui ta need Endovieri hallide mägede ja kõleduse ees avas. Akna alla asetatud valvurid ei heitnud pilku üles ning ta vahtis, suu ammuli, sinakashalli taevast ja pilvi, mis libisesid üle nende kingade ja nihkusid silmapiiri poole.
Ma ei karda. Esimest korda pika aja jooksul kõlasid sõnad tõeselt.
Tema huuled koorusid naeratuseks. Kapten kergitas kulmu, ent ei lausunud sõnagi.
Ta oli rõõmus – tegelikult lausa juubeldav. Ja tema tuju tõusis veelgi, kui teenrid keerasid ta patsidesse punutud juuksed kuklale ja riietasid ta üllatavalt peenesse ratsakleiti, mis aitas varjata haletsusväärselt kõhetut kogu. Ta armastas rõivaid – armastas siidi, sameti, satääni, velveti ja šifooni puudutust – ja teda vaimustas õmbluste graatsilisus, tikitud pinna peen täiuslikkus. Ja kui ta selle totra võistluse võidab, on ta vaba… siis võib ta osta kõiki riideid, mida tahab.
Ta naeris ka siis, kui viieminutilisest seisakust ja peegli ees kenitlemisest ärritunud Chaol ta toast pooleldi välja lohistas. Puhkev taevas tekitas soovi tantsida ja koridore mööda edasi kepselda, kuni nad peahoovi jõudsid. Seal ta aga vääratas, kui silmas luukarva kive kompleksi kaugemas otsas ja mäe paljudest suulaadsetest aukudest sisse-välja käivaid väikseid inimkogusid.
Päevatöö oli juba alanud − see orjatöö pidi jätkuma ka temata, kui ta kõik selle viletsa saatuse kätte jätab. Kõht krampi tõmbumas, heitis Celaena pilgu vangidelt
