Ma lähen siis suvalisse kohta.” Walker viskas ratta maasturisse ja lõi tagumise luugi kinni.
“Oodake! Pidage kinni.” Millal olukord Elissa kontrolli alt väljus?
Mees pöördus tema poole. “Kas te tõesti kardate, et ma kaon koos teie rattaga?”
“Ei. Muidugi mitte. Aga… ma ei…”
Mees ootas kannatlikult.
“Ma ei tunne teid,” nähvas Elissa siis. “Ma elan oma elu. Ma ei taha teie ees võlglaseks jääda.”
Walkeri noogutus üllatas teda. “Saan sellest täiesti aru. Kuhu ma selle ratta viin?”
Nii et see mees ei kavatse alla anda. “Randy töökotta.” Elissa seletas, kuidas sinna sõita. “Aga te peate ootama. Ma toon kõrvarõngad.”
“Randyle?” Mees kergitas kulme.
“Randy õele. Tal on sünnipäev.” Elissa hingas sisse, soovimata midagi selgitada. “Nii tasun ma tema töö eest.”
Ta ootas, et mees teda halvustaks või vähemalt midagi teravat ütleks. Walker kehitas õlgu.
“Tooge need siis siia.”
Randy töökotta sõiduks kulus kolm minutit ja kui Walker autot parkis, avastas ta lühikest kasvu õllekõhuga vanema mehe end ootamas.
Randy isiklikult, arvas Walker ust avades.
“Kas tõite Elissa ratta?” küsis mees.
“See on taga.”
Randy piidles Walkeri BMW X5 maasturit. “Te käite sellega kindlasti müüjafirma töökojas,” tähendas ta.
“Veel pole vajadust olnud, aga üldiselt küll.”
“Kena käru.” Randy läks maasturi taha ja avas luugi. Kõnealust ratast nähes hakkas ta ägama. “Mis sel Elissal viga on? Tema töökoha lähedal käib ehitus. Ausõna, ta leiab üles kõik tee peal vedelevad naelad. Ja alati seesama kumm. Siin on rohkem lappe kui terveid kohti.”
Rohkem lappe kui kangast, mõtles Walker kulunud rehvi silmitsedes. “Ta peaks uue kummi ostma.”
Randy vaatas teda. “Arvate või? Asi on selles, et kivist verd välja ei pigista. Meil kõigil on raske, eks ole? Kas kõrvarõngad tõite?”
Walker võttis särgitaskust väikese ümbriku ja ulatas selle Randyle. Randy kiikas sisse ja vilistas. “Väga ilusad. Janice lausa armub neisse. Olgu siis, oodake kümme minutit ja ongi valmis.”
Walker polnud tahtnud oma naabrit üldse aidata. Ta oli üürinud korteri lühiajalise rendilepinguga, et üksinda ja rahus välja mõelda, mida ülejäänud eluga peale hakata. Ta ei tundnud oma naabreid ega tahtnud neid tunda.
Peale kiire, ent üllatavalt tulemusliku ülekuulamise allkorruse proua poolt, oli Walker peaaegu kuus nädalat omaette saanud olla. Kuni nägi Elissat mutritega võitlemas.
Ta polnud tahtnud naisest välja teha. Selline oli olnud tema kavatsus. Aga ta ei saanud sinna midagi parata – ja see oli iseloomuviga, mille kallal oli vaja vaeva näha. Nüüd oli tal silme ees kulunud rehv, mis maanteel suurema kiiruse peal otsekohe puruneks, ja Walker avastas, et ei suuda selga pöörata.
“Andke mulle uus,” pomises ta.
Randy kergitas oma puhmaskulme. “Te ostate Elissale rehvi?”
Walker noogutas. Parimal juhul oleks ta ostnud mõlemad tagumised rehvid. Aga tal oli kaasa vaid üks ratas.
Vanem mees ajas rinna kummi. “Kust te Elissat ja Zoet tunnete?”
Zoe? See nimi lõi Walkeri pea hetkeks tühjaks ja siis meenus talle tüdruk, keda ta aeg-ajalt oli näinud. Elissa tütar.
Ta ei pidanud sellele sellile midagi selgitama. Ometi kuulis ta end ütlemas: “Ma elan nende maja teisel korrusel.”
Randy kissitas silmi. “Elissa on minu sõber. Vaadake, et te temaga jändama ei hakka.”
Walker teadis, et ta suudaks ka pärast terve öö kestnud joomingut vanale mehele tuule alla teha ja pärast seda veel nelja minutiga terve miili joosta. Randy ähvardus oleks võinud naljakas tunduda, aga see oli siiras. Ta hoolis Elissast.
“Ma teen talle vaid teene,” tähendas Walker. “Me oleme lihtsalt naabrid, ei muud.”
“Olgu siis. Aga Elissa on pidanud palju kannatama ega ole halba kohtlemist ära teeninud.”
“Nõus.”
Walkeril polnud õrna aimu, millest jutt käib, aga ta tahtis vestlust sellelt teemalt kõrvale juhtida. Randy võttis katkise kummi ja viis selle garaaži.
“Mul on siin paar korralikku rehvi, mis on sellest nirust hulga turvalisemad. Kuna see läheb Elissale, saate soodsalt.”
“Tänan väga.”
Randy heitis talle viltuse pilgu. “Ma määrin selle natuke poriseks, siis ehk ei saa Elissa arugi, mida te tegite.”
Walkerile meenus, et naine oli tagavararattast rääkides väga tõrjuvaks muutunud. “See on ilmselt hea mõte,” nõustus ta.
“Sa taod seda, kullake,” ütles proua Ford rahulikult kohvi rüübates. “Nii ei tule krõbe koorik.”
Elissa lõi tainarulli tainale ja teadis, et naabril on õigus. “Ma ei saa sinna midagi parata. Ma olen tige. Kas ta tõesti peab mind lolliks ja arvab, et ma ei saa aru, et ta ostis mu vana rehvi asemele uue? On see mingi meeste värk? Kas kõik mehed arvavad, et naised ei tea rehvidest midagi? Või kehtib see vaid tema kohta? Kas ta peab ainult mind lolliks?”
“Ta kindlasti uskus, et on abiks.”
“Kes tal palus mind aidata? Ma ei tunnegi teda. Ta on siin kuu aega elanud. Me polnud enne seda poolt sõnagi vahetanud. Ja nüüd järsku ostab ta mulle rehvi? See ei meeldi mulle sugugi.”
“Minu meelest on see romantiline.”
Elissa püüdis mitte silmi pööritada. Vanaproua meeldis talle väga, aga jumala eest, proua Fordi arvates oli ka rohu kasvamine romantiline.
“Ta haaras ohjad enda kätte. Ta tegi otsuse minuga aru pidamata. Jumal teab, mida ta vastutasuks ootab.” Elissa kinnitas endale, et mees ei saa temalt midagi.
Proua Ford raputas pead. “Asi pole nii, Elissa. Walker on väga tore inimene. Endine merejalaväelane. Ta nägi, et sa vajad abi ja aitas.”
See ajas Elissa kõige rohkem endast välja. See “abi vajamine”. Tal võiks kas või üks kordki olla natuke üleliigset raha raskete aegade või katkise rehvi väljavahetamise tarvis.
“Mulle ei meeldi talle võlgu olla.”
“Sulle ei meeldi kellelegi võlgu olla. Sa oled väga iseseisev. Aga ta on mees, kullake. Meestele meeldib naisi aidata.”
Proua Ford oli peaaegu üheksakümnene, pisike ja kasutas pitsservaga taskurätikuid. Ta oli
