Aga sina?”
“Mind ei huvita teine võimalus Pennyga. Ega ka esimene. Ta on sinu tüdruk.”
Tema vend müksas teda vastu õlga. “Saad aru küll. Sa ei saa igavesti üksikuks jääda.”
“Miks mitte? Ma ei vaja kedagi.”
“Me kõik vajame kedagi. Vahe on selles, et mõned meist tunnistavad seda varem kui teised.”
“See ei meeldi mulle mitte üks põrm,” porises Elissa pliidil podisevat tšillit segades. “Mulle ei meeldi manipuleerimine, isegi kui seda teeb mu oma süütunne. See on mitmes mõttes vale.”
See kõik on Walkeri süü, mõtles ta kausi juurde astudes ja maisileiva tainast võiga määritud klaaspannile kallates. Elissa tundis end ikka veel rumalana, et oli arvanud, nagu tahaks Walker temaga “vahetuskaubaks” magada. Mehe kommentaar tema söögilõhnade kohta oli talle ajju kinnistunud ja nüüd valmistas ta tšillit just nimelt vabandamise eesmärgil. Lisaks oli vaja mehele ära anda viis dollarit, millest ta nii osavalt piruka saamise ajal oli mööda vingerdanud.
Kakskümmend minutit hiljem koputas Elissa enda ja proua Fordi korterit ühendavale uksele.
“Ma tunnen tšilli lõhna,” sõnas vanaproua rõõmsalt. “Võtsin ennist kõhurohtu ja olen nüüd valmis topeltportsu sööma.”
“Tore. Kõik on valmis. Ma lippan üles ja ütlen Walkerile, et söök on valmis.”
Proua Ford kergitas kulme. Elissa ohkas.
“Asi pole nii, nagu sina arvad. Ma pean talle esimese tagasimakse ära andma ja ma tahan heastada… no tead küll, mida.”
Ta oli naabrile kogu eksituse loo ära rääkinud. Proua Ford oli rõhutatult selgitanud, et daam magab härrasmehega ainult armastusest või väga tugeva seksuaalse külgetõmbe ajel. Isegi neeru andmisest ei piisa. Nagu Elissa ise poleks seda teadnud.
“Tšilli on suurepärane valik,” tähendas proua Ford. “Väga mehelik söök. Ei mingeid plikalikke köögivilju ega tofuüllatusi. Suurepärane lüke.”
“See pole lüke.”
“Aga peaks olema. Kallis Elissa, ta on väga kena mees.”
Elissa avas suu, aga ei öelnud midagi. Milleks vaielda?
“Ma tulen kohe tagasi,” lausus ta ja hüüdis elutuppa: “Zoe, söök on valmis. Palun mine käsi pesema.”
“Olgu, emme.”
Elissa ronis taas trepist üles. Ta läks kärmelt üle kitsa koridori ja koputas kindlalt uksele. Ta ei kavatsenud mehel lasta aimata, et ta tundis nende eelmise jutuajamise pärast piinlikkust. Ta küll tegi Walkerile süüa, aga muus osas kavatses ta teha näo, et seda jutuajamist polnud olnudki.
Walker avas ukse. “Tere, Elissa.”
Viimase kolme-nelja päevaga oli Elissa mehe välimuse unustanud. Mõistagi oleks ta mehe teiste hulgast ära tundnud ja olnud kindel, et see on tema naaber, aga pisiasjad oli ununenud.
Ta ei mäletanud, et mehe tumedad silmad näisid uurivat kõike, reetmata midagi enda kohta. Ja mehe nägu sundis Elissat teda koheselt usaldama. Walkeri suu oli üheaegselt karm ja paeluv.
Mees oli nii tugev, rahulik… usaldusväärne. Kõik need olid väga võluvad omadused, eriti arvestades Elissa minevikku meeste osas.
“Tere. Sa ei võtnud raha.” Elissa sirutas rahatähe ette ja hoidis seda seni, kuni mees selle vastu võttis.
“Aitäh. Sa ei pidanud…”
Elissa katkestas teda käeliigutusega. “Pidin küll. Ma magan nii paremini. Tahtsin ka selle arusaamatuse pärast vabandust paluda. Ma kiirustasin mitte just kõige meeldivamate järelduste tegemisega, ehkki poleks tohtinud seda teda.”
“Seda võib igaühega juhtuda.”
Elissa arutles, kas see oli tõsi või oli mees lihtsalt viisakas. Ja siis mõtles ta, mis tunne oleks mehe käsivart puudutada. Kas tema nahk on kare või pehme? Kas lihased vetruvad või…?
Ta raputas end neist mõtetest lahti ja naeratas säravalt, et mees ei aimaks, millele ta mõtles. Issand jumal, mis mul viga on? Elissa oli varemgi kenasid mehi näinud. Mõnesid koguni silmast silma. Aga ta polnud kunagi nii reageerinud. See oli hullem kui süütunne. Mis tähendas, et tuli asja kallale asuda.
“Ma tegin tšillit,” sõnas ta. “Sa rääkisid, et tunned toidu lõhna ja tahtsid seda vahetada minu võla vastu. See sobib mulle. Täna tegin ma tšillit ja küpsetasin maisileiba. Pirukat on ka järel, aga sul on ilmselt enda omagi veel alles, nii et mustikapirukas pole ehk kõige huvitavam. Aga mul on jäätist. See oli soodusmüügis. Šokolaaditükkidega. Meile Zoega meeldib selline.”
Kui Elissa taipas, et ta jahvatab tühja, surus ta huuled tugevasti kokku ja köhatas siis.
“Ma tahtsin öelda, et sa võiksid meiega ühineda.” Hmm, see ei kõlanud hästi. “Proua Ford on juba kohal. See on kõigest võla tagasimakse. Ma ei kutsu sind kohtama ega midagi. Ma ei käi kohtamas. Mitte kellegagi. Ma ei tee ka midagi muud. See pole väljakutse. Ma tean, et mõned mehed võtavad üksikut naist kui väljakutset. Minuga pole nii. Mind ei huvita suhe ega flirt ega muu sarnane. Aeg pole minu jaoks sobiv. Zoe on väga noor ja on muidki probleeme.”
Suuri probleeme, mõtles ta endamisi, sest Neil oli vähemalt sada kaheksakümmend sentimeetrit pikk ega kavatsenud kusagile kaduda.
“Sa väidad siis, et ei taha minuga käia ega magada,” kordas Walker.
“Just,” kinnitas Elissa enne, kui mehe sõnad talle õieti kohale jõudsid.
“Seda on hea teada.”
Mehe pilk ei värahtanud ja midagi tema ilmes ei muutunud. Elissa soovis, et ta võiks sama väita enda kohta. Ta tundis, kuidas veri kerkib näkku. Ta muutus kahtlemata tulipunaseks. Võib-olla sellepärast, et vaene mees polnud kordagi mõista andnud, nagu oleks ta Elissast huvitatud. Ta oli soovinud süüa, mitte kirglikku seksi.
“Oh taevas,” hingeldas Elissa. “Sa ju ei tahtnudki midagi. Ma lihtsalt…”
Walker tõstis tema vaigistamiseks käe. “Elissa. Lõpeta, muidu oled omadega päris mülkas.”
“Hea mõte.”
“Ma sain juba aru.”
“Juhhei.”
“Ma mõistan ka, miks sa seda ütlesid. Ja ma hindan su ausust. Sa võid rahulikult magada. Ma ei kavatse sulle ligi tikkuda.”
See oleks pidanud Elissale rõõmu tegema, aga ta polnud kindel, kas mees nõustus temaga või heitis tema üle nalja. Kui ta ainult saaks minema hiilida ja päeva otsast alustada.
Elissa köhatas. “Kas sa siis soovid tšillit ja maisileiba?”
“Jah, aga ma võtan taldrikutäie kaasa. Ma ei taha sinu plaane segi lüüa.”
“Sa tahad süüa, aga mitte meiega koos?”
“On sellest midagi?”
Üllatav,
