helistasin Randyle,” teatas Elissa pirukatainast küpsetusplaadile surudes. “Ta ütles, et rehv maksis nelikümmend dollarit, aga ta valetas kindlasti minu pärast, nii et pigem oli see summa viiskümmend dollarit.”
Elissal oli rahakotis täpselt kuuskümmend kaks dollarit ja enamus sellest oli mõeldud pärastlõunaseks poeskäiguks. Pangaarvel oli tal umbkaudu null dollarit, aga ta peaks kahe päeva pärast palka saama, nii et asi seegi.
“Kui ma oleksin saanud uut rehvi endale lubada, oleksin ma selle ise ostnud,” pomises ta.
“Aga see on praktilisem kui lilled,” arvas proua Ford. “Või kommid.”
Elissa naeratas. “Usu mind, Walker ei piira mind.”
“Sa ei tea seda.”
Elissa oli selles üpris kindel. Mees aitas teda, sest… Sest… Ta kortsutas kulmu. Tegelikult ta ei teadnud, miks mees talle appi tuli. Ilmselt sellepärast, et ta nägi vastupunnivate mutritega maadeldes hale välja.
Elissa rullis teise tainaplaadi lahti. Mustikad olid Yakima letis naeruväärselt odavad olnud. Ta oli sealt pärast Zoe peole viimist läbi sõitnud. Tal oli aega täpselt kolme pirukaaluse plaadile sättimiseks, enne kui tütrele järele peab minema.
“Ma lõpetan pirukatega siis, kui poest tagasi tulen,” ütles Elissa pigem endale kui naabrile. “Võib-olla viin ühe piruka Walkerile…”
Proua Ford naeratas. “Suurepärane mõte. Kujuta ette, mida ta siis mõtleb, kui sinu küpsetisi maitsta saab.”
Elissa ägas. “Sa püüad meid paari panna, eks ole?”
“Sinuvanune naine üksi? See on ebaloomulik.”
“Mulle meeldib ebard olla. See hoiab mu kahe jalaga maa peal.”
Proua Ford vangutas kohvi lõpuni juues pead. Ta pani kruusi lauale ja ajas end vaevaliselt püsti. “Ma pean koju minema. QVC-l algab “Beauty by Tova” tund. Mul hakkab tema parfüüm otsa lõppema.”
“Anna minna, tüdruk,” sõnas Elissa.
Proua Ford läks ukseni, mis ühendas nende kortereid ja peatus. “Kas ma ikka jätsin sulle oma nimekirja?”
Elissa noogutas. “Jah, see on mul kotis. Kui tagasi tulen, toon kõik sulle ära.”
Vana naine naeratas. “Sa oled hea laps, Elissa. Ma oleksin sinuta kadunud.”
“Mina sinuta ka.”
Proua Ford astus oma kööki ja sulges enda järel ukse.
Elissa oli sisse kolides olnud pisut hämmeldunud, avastades, et naaber pääseb tema koju, aga see tunne oli peagi kadunud. Proua Ford võis ju olla vana ja vanamoodne, aga ta oli terane, hooliv ja jumaldas Zoet. Nad olid kolmekesi kiiresti sõpradeks saanud ning Elissa ja proua Ford mõtlesid välja süsteemi, millest oli kasu neile mõlemale.
Proua Ford pani Zoe hommikuti lasteaiaks valmis ja andis talle hommikusöögi. Elissa käis naabri eest poes, viis teda arsti juurde ja käis regulaarselt vaatamas. Kuigi proua Ford polnudki väga palju kodus. Ta käis sageli pensionäride keskuses ja mõni tema paljudest sõpradest oli alati valmis teda viima bridži mängima, indiaanlaste kasiinosse või väljalõigete albumit koostama.
“Mina tahan vanaks saades samasugune olla,” ütles Elissa kolme pirukapõhja ahju juurde viies.
Aga praegu tuli välja mõelda, kust saada raha uue rehvi eest tasumiseks ja mida öelda oma naabrile tegemaks talle selgeks, et Elissa ei ole mitte kunagi, mitte mingil tingimusel temast huvitatud.
Isegi mitte kihlveo peale. Isegi mitte siis, kui mees paljalt tema ette ilmuks. Ehkki viimasel juhul Elissa ilmselt vaataks teda, sest ta polnud mitu aastat paljast meest näinud. Ja Walker oli üpriski kobeda kehaga.
“Ma ei vaja meest,” pomises Elissa taimerit seadistades. “Ma saan ise hakkama. Ainult kolmteist aastat veel, siis on Zoe suur ja läheb ülikooli. Siis võin jälle seksida. Seni mõtlen ma puhtaid mõtteid ja olen hea ema.”
Ja väga võimalik, et unistan ka oma uuest paljast naabrist. Sest kui keegi üldse pidi teda ahvatlema, siis võis see samahästi olla Walker.
Zoe oli kell kaheksa voodis ja pool üheksa ta juba magas. Elissa võttis ühe mustikapiruka ja oma viimased viis dollarit ning läks trepist üles Walkeri korteri ukse taha.
Ehkki seal valitses täielik vaikus, oli mehe maastur maja ees, nii et ta pidi kodus olema. Elissa polnud näinud kedagi talle järele tulemas. Ega ta ju ei jälginud. Muidugi ei jälginud! Ta võis vaadata, kes tuleb ja läheb, aga ainult selleks, et pätte märgata ja olla tubli kodanik. See, et ta oli Walkeri üksiolemises suhteliselt kindel, oli kõigest tema ligimesearmastusest tingitud kodanikukohuse täitmise tulemus.
Ega sellest midagi poleks olnudki, kui mehel oleks sõbratar – Elissat see ei huvitanud. Aga piruka ja viie dollariga ukse taha ilmumist oli ainult mehele piisavalt kummaline selgitada ning ta ei tahtnud seal mõnd naist kohata. Loomulikult ei peaks ükski Walkerile sobiv naine teda eriliselt ohtlikuks. Elissa teadis täpselt, milline ta välja näeb – tavaline naabritüdruk. Sellest polnud midagi. Tänu sellisele välimusele püüdsid kliendid teda pigem kaitsta kui talle külge lüüa, mis tegi elu tunduvalt lihtsamaks.
“Viivitad või?” küsis Elissa endalt, sundides mõtteid eesootava ülesande juurde tagasi pöörduma. Ta seisis Walkeri trepimademel, mõne sentimeetri kaugusel mehe uksest. Kui mees teda trepist tulemas kuulis, võib ta teda praegu jälgida ja arutleda, miks Elissa ei koputa.
Nii ta siis koputas, ootas kuni uks avanes ja seal mees seisiski, otse tema ees.
Walker oli väga kena. T-särk oli laiade õlgade ja lihaselise rinna peal pingul. Kahtlemata oli ta suutnud just tänu neile lihastele Elissa auto rataste mutrid higistama hakkamata lahti keerata. Mehe teksad olid kulunud, laiad ja vanad. Tema tumedad silmad tundusid ilmetud, aga mitte kirvemõrvari jubedal moel. Pigem hoidis ta nii muu maailma endast eemal.
“Tere,” ütles Elissa, kui mees midagi ei öelnud. “Ma, hmm, küpsetasin piruka.” Ta kergitas seda. “Mustikatega,” lisas ta juhuks, kui Walkeri tardumuse põhjuseks oli teadmatus selles osas, millise pirukaga on tegu.
“Sa küpsetasid mulle piruka?” küsis mees madalal häälel. Selles kõminas oli kuulda kerget hämmeldust ja veelgi rohkem oletust, et Elissa on peast segi läinud. See naisele ei meeldinud. Tema ju ei rikkunud esimesena reegleid.
“Jah, piruka.” Ta sirutas selle ettepoole, kuni mees piruka kätte võttis, ja ulatas talle siis ka viiedollarilise.
“Sa maksad mulle, et ma su pirukat sööksin?”
“Muidugi mitte. Ma maksan sulle…” Elissa vakatas ja hingas sügavalt sisse. Kahe sekundiga oli tänulikkus asendunud pahameelega. “Sa ostsid mulle rehvi. Kas sa tõesti arvasid, et ma ei märka läikivat kummipinda? Kas asi on minus või kõigis naistes? Ma tean, et see on meeste värk. Sa poleks seda teinud, kui ma oleksin mees.”
“Sa poleks abi vajanud, kui sa oleksid mees.”
“Võimalik.” Ilmselt. Aga see polnud asja tuum. “Sa hiilid tagasi ja paned rehvi alla siis, kui ma ei näe. Sa määrisid selle koguni poriseks, et see ei tunduks uus. Ja tead mis, see on väga imelik.”
Mees
