pigistas siis käe rusikasse ja lõi sellega vastu venna rusikat. “Teen seda hea meelega. Sa oled rase, teed veel tööd ja Cal juhatab impeeriumi. Minul on aega.”
Ta läks nende järel läbi kaste täis elutoa. Penny oli kolinud Cali juurde varsti pärast juuli alguses toimunud pulmi. Ehkki sellest oli möödas kuus nädalat, polnud ta eriti midagi lahti pakkinud.
“Sa arvustad mind,” heitis Penny üle õla. “Ma tunnen seda. Ma tean, et selline segadus riivab sinu sõjaväelist aukoodeksit, aga ära tee välja.”
“Kas ma ütlesin midagi?” küsis Walker muiates.
“Seda polnud vajagi.”
Penny lükkas oma punakaspruunid pikad lokid kõrva taha ja peatus köögi ees. “Mujal võib valitseda segadus, aga köök on täiuslik.”
“Miks see mind ei üllata?” Walker vaatas oma venda. “Mitu kasti sa pidid majja tassima?”
“Mul läks arvepidamine segi,” vastas Cal kergelt. “Kui kakskümmend viis täis sai, arvasin, et rohkem pole mõtet uurida.”
Penni oli peakokk Waterfrontis, mis oli üks neljast Buchanan Enterprise’ile kuuluvast restoranist. Teoorias oli see perefirma, aga tegelikult töötas selles vaid üks Buchanani vendadest.
“Mul on vaja õigeid töövahendeid,” teatas Penny kõrvale astudes ja andis Walkerile käega märku kööki astuda. “Rämpsuga suuri tegusid ei tee.”
“Peaksid selle lause oma visiitkaardile trükkima,” sõnas Walker, silmitsedes heledaid kreemikaid seinu ja suurt potiriiulit köögisaare keskel. Tumepunase värvita tundus köök suurem. Akendest paistis valgust ja need rõhutasid uue keraamilistest plaatidest seina värve.
“Sa lasid seinu plaatida, aga pole oma asju lahti pakkinud ega lastetoa mööblit ostnud?” päris Walker enne, kui suutis end takistada.
Cal vaatas teda kaastundlikult. “Sa ikka pidi seda mainima, mis?”
Penny pilk muutus teravaks. “Vabandust, aga kas sa kritiseerisid mind äsja? Kas sa tahtsid, et ma sulle täna süüa teen?”
“Ta ei mõelnud seda tõsiselt,” ütles Cal nende vahele astudes. “Kõik ei saa aru, kuidas sinu vapustav mõte töötab.” Ta tasandas häält. “Walker tõi tööriistad, mäletad?”
Penny naeris. “Tean, tean. Pole viga. Aga ära tekita minus süümepiinu. Mu selg valutab.”
“Anna andeks,” vabandas Walker, nautides nende omavahelist tögamist. Cal ja Penny olid talle koos meeldinud ning tal oli hea meel, et nad uuesti kokku said. “Ja nüüd lastetuppa.”
“See on siin,” lausus Penny ees minnes. “Me lõpetasime värvimise eelmisel nädalal. Õieti küll Cal. Mina juhendasin.”
“Kaugelt eemalt,” tuletas Cal meelde.
Naine ohkas. “Jah. Mul ei lubatud värvi lõhna sisse hingata. Kardinad on ka ees. Nüüd on vaja vaid mööblit. Kõik on olemas – kummut, mähkimislaud, voodi –, aga kõik on kastides.”
“Väga ilusates kastides,” torkas Cal.
“Oo jaa. Need on vapustavad. Aga kujuta ette, kui meil oleks kapid, kuhu asjad panna.”
Lastetuba asus maja tagumises osas, vaatega aiale. Toa keskel oli mitu suurt kasti. Seinad olid helerohelised ja liistud valged. Akendel olid ees nii ribakardinad kui ka läbipaistvad kangast kardinad.
“Kiiktool on kabinetis,” selgitas Penny. “Kuni tuba korras ei ole, pole siin ruumi. Mul on suur vaip ka olemas, aga Cal arvas, et me peaksime sellega ootama.”
“Kui mööbel on kokku pandud, koristame ära ja siis paneme vaiba,” lausus Cal.
Walker noogutas ja pani tööriistakasti puitpõrandale. “Vaatame siis, mida te ostnud olete.”
Penny astus koridori. “Ma hakkan lõunat valmistama. Söögiks on mereandidega täidetud pannkoogid kerge koorekastmega, mingisugune pasta ja magustoiduks värskete marjadega šokolaadikreemikook.”
Walkeri kõht hakkas korisema. “Kõlab hästi.” Ta ootas, kuni Penny ära läks ja vaatas siis oma venna poole. “Kas sa sööd kogu aeg niimoodi?”
Cal ägas. “Ma pidin jõusaalis käima hakkama.”
“See on seda raha väärt.”
“Penny söökide nimel? Kindel see.”
Nad tõstsid kastid seina äärde ja otsustasid alustada kummutist.
“Aitäh, et appi tulid,” ütles Cal, kui nad pappkasti lahti rebisid.
“Teen seda hea meelega.”
“Kas sa ei peagi ennast sisse seadma?”
Walker raputas pead. “Mul kulus oma korterisse kolimiseks ja asjade lahtipakkimiseks täpselt kaks tundi.”
“Sul oli ju laos asju?”
“Mitte eriti.” Mööblit polnud. Ainult mõned isiklikud asjad, millest ta ilma ei tahtnud jääda. Ta oli pidanud ostma diivani, teleri ja voodi.
“Kas sulle meeldib seal?” uuris Cal.
“Praegu on see sobiv koht.”
Tema vend võttis kastist kasutusjuhendi ja viskas selle kappi. “Aga miks korter? Sa oleksid võinud maja osta.”
“Ma ei tea veel, kus ma elada tahan,” tunnistas Walker. Või mida ülejäänud eluga peale hakkan. Ta oli arvanud, et töötab mereväes kuni erruminekuni. Aga ühel päeval taipas ta, et on aega lahkuda. “Pole mõtet midagi püsivat osta, kuni ma koha osas otsusele pole jõudnud.”
“Sa jääd ju Seattle’isse?”
“Plaanis on küll.” Kui tal üldse mingi plaan oli.
“Kas tahad minu juurde tööle tulla?” päris Cal. “Suuraktsionärina oleksid sa teretulnud.”
“Tänan, aga ei. Kohv on sinu rida.”
Cal ja tema partnerid olid mitu aastat tagasi rajanud Daily Grindi. Esialgse kolme koha asemel oli neist saanud populaarne lääneranniku kett, mis laienes kiiresti üle kogu riigi. Walker oli investeerinud alguses oma säästud ja risk oli tasunud ära piraka aktsiapaki näol, mille väärtus oli vähehaaval kasvanud. Walker polnud nende täpset väärtust vaevunud välja arvutama, aga ta ei pidanud raha pärast töötama.
“Otsid ikka veel Ashleyt?” küsis Cal.
Walker kehitas õlgu. “Pidevalt. Ma vaatasin veel kolm üle, aga pole teda leidnud. Aga küll leian.”
“Kahtlemata. Ah jaa, Penny ütles, et Waterfronti värske juhataja läks töölt ära.”
“Täiesti usutav.” Pererestoranid olid edukad, aga juhtivtöötajatega oli keeruline. Perekonna matriarh ja tõeline nõid Gloria Buchanan peletas kõige andekamad minema. “Ega Gloria Pennyt ei kiusa?”
“Oo ei.” Cal muigas. “Ma
