tuled sisse rääkima või tahad koridoris seista?”
“Koridor sobib hästi. Ma ei tulnud viisakusvisiidile.”
Naeratus kustus. “Elissa, ma saan aru. Sulle ei meeldi, et ma sulle rehvi ostsin. Sinu oma oli nii lapitud, et see oli ohtlik. Ma oleksin pidanud käega lööma, aga ei saanud. Ma ei kavatse oma teo pärast vabandust paluda. Ma ei teinud seda mingi tagamõttega. Ma ei taha midagi.” Ta kergitas pirukat. “Välja arvatud seda. See lõhnab imehästi.”
Elissale meeldis, et mees ei määrinud rehvi ostmist talle nina alla. Jestas, mitu korda ta oli enne elus seda tõdeda võinud?
“Ma tean, et sa tegid enda arust heateo,” venitas ta. “Aga sul pole õigust minu ellu sekkuda. Ma helistasin Randyle ja uurisin, palju see maksis. Arvan, et ta ütles umbes kümme dollarit väiksema summa, nii et ma maksan sulle tagasi viiskümmend dollarit. See võtab aega, aga pirukas tähendab seda, et ma mõtlen seda tõsiselt ja see on esimene osamaks.”
Walker vaatas räbaldunud rahatähte. “Ma ei taha su raha.”
“Mina ei taha sulle võlgu olla.” Elissal ei olnud küll kunagi palju sularaha olnud, aga ta maksis oma arved õigeks ajaks ja kasutas krediiti ainult erijuhtudel, näiteks surma- või vigaseks jäämise ohu puhul.
“Sa oled kangekaelne,” tähendas mees.
“Tänan. Ma olen selle nimel palju vaeva näinud.”
“Aga kui ma ütlen, et raha ei oma minu jaoks tähtsust?” küsis Walker.
Mida see tähendab? Et tal on seda palju? Elissa ohkas selle mõtte peale. Järgmises elus on ta kindlasti rikas. See oli tema soovide nimekirja esimene punkt. Aga selles elus…
“Minu jaoks omab,” vastas ta.
“Olgu. Aga sa ei pea maksma sularahas. Teeme vahetuskaupa.”
Raev muutis Elissa sisemuse kuumaks. Siin see oli – tõde. Kena näo taga oli vastik, õel ja südametu kaabakas. Täpselt nagu kõik teised mehed.
Loomulikult. Miks ta üldse üllatus? Ta oli korraks Walkeri vastu tõmmet tundnud ja arvestades Elissa minevikku, tähendas see, et mehel pidi mingi viga olema. Elissa oli osanud mingit suurt viga oodata. Aga ta polnud arvanud, et see on selline.
“Isegi siis mitte, kui sa oleksid viimane elus olev mees pärast tuumatalve,” sisistas ta kokkupigistatud hammaste vahelt. “Ma ei suuda uskuda, et sa arvad, nagu võiksin ma nõustuda…” Ta tahtis meest lüüa. “See oli kõigest üks rehv. Ega sa mulle neeru ei andnud.”
Mees julges veel muiata. “Kas sa magaksid minuga, kui ma sulle neeru annaksid?”
“Sa saad aru küll, mida ma öelda tahan. Mulle aitab. Ma saadan ülejäänud raha postiga.”
Elissa pöördus, aga järsku oli mees tema ja trepi vahel. Jumal hoidku, kuidas ta nii kiiresti liikuda oskas?
Walkeri tumedate silmade pilk kinnitus tema näole ja lõbusus kadus.
“Õhtusöök,” ütles ta vaikselt. “Ma pidasin silmas paari õhtusööki. Sa teed igal õhtul süüa ja ma tunnen neid lõhnu. Mina olen söönud peamiselt külmutatud valmistoitu ja nuianud midagi vennanaiselt. Vahetuskaubast rääkides pidasin ma silmas seda. Mitte midagi muud.”
Mees ei puudutanud teda, aga Elissa tundis tema lähedust. Ta oli naisest nii palju suurem – Elissa oleks pidanud kartma. Ta oli küll närvis, aga see oli teine asi.
Või õhtusöök? Nojah, see oli loogiline. Mida rohkem ta sellele mõtles, seda loogilisem asi tundus. Sest tõepoolest, kes tahaks seksi vastutasuks odava rehvi ostmise eest?
“Anna andeks,” lausus Elissa, langetades pilgu mehe rinnale. “Ma mõtlesin, et sa…”
“Sain isegi aru. Aga ei, seda ma ei teeks.”
Mida? Ei seksiks Elissaga? Mõistagi polnud Elissa ammu kellegagi maganud ja seda ei juhtu ka lähitulevikus, aga miks mees ta nii kergekäeliselt kõrvale heitis? Elissa võis ju olla pisut täidlane, aga ta oli üsna kena. Ja tark. See ju luges ka, eks ole?
Võib-olla oli mehel sõbratar olemas. Või oli ta kihlatud. Või hoopis homo.
Viimane mõttevälgatus ajas ta muigama. Ta ei uskunud tegelikult, et Walker võiks homo olla.
“Alustame otsast peale,” ütles mees. “Ma ostsin rehvi, kuna kartsin, et sinu vana ei pea vastu enam ühtki lappi. Randy võttis selle eest nelikümmend viis dollarit. Ma võtan vastu piruka ja raha. Edaspidi võid sa tagasi maksta sellises tempos, mis sulle sobib. Unusta õhtusöök. Raha sobib ka.”
Mees tegi kõike õigesti. Miks Elissa siis talle vastu vaielda tahtis?
“See sobib mullegi,” nentis ta.
“Siis oleme kokku leppinud.”
Walker pani piruka vasaku käe peale ja sirutas parema ette.
Elissa surus oma peopesa tema oma vastu ja noogutas. “Tore.”
Mehe sõrmed olid soojad ja tugevad. Elissa tundis alakõhus kerget värinat. Ootamatu reaktsioon sundis teda kätt ära tõmbama ja sammukese taganema.
Oht varitses kõikjal ja kõiges. Antud hetkel suures, tugevas ja tema jaoks liigagi seksikas mehes. Teda ootas ees veel kolmteist aastat tsölibaati. Walkeri läheduses viibimine ei tee seda lihtsamaks.
Tegelikult nad ju polnud koos. Ei. Sugugi mitte.
“Ma pean tagasi minema,” poetas Elissa ümber mehe nihkudes ja trepist alla minnes. “Head isu.”
“Aitäh, Elissa.”
Elissa jooksis oma koju ja sulges kähku enda järel ukse. Siis nõjatus ta vastu puitu ja ootas, kuni süda taas normaalses rütmis lõi.
Alles siis märkas ta, et viis dollarit on ikka peos. Täna ta enam üles tagasi ei lähe. Ta paneb selle hoopis mehe postkasti.
Oli piinavalt selge, et ta peab Walkerit iga hinna eest vältima. Pealtnäha oli mees igati tore, aga Elissa esialgne mõte oli õige. Kui ta oli mehest sisse võetud, pidi tollega midagi väga valesti olema. Hetkel ei saanud Elissa endale lubada järjekordset katastroofi meestega. Ta maksis veel siiani eelmise eest.
Sõna otseses mõttes.
Teine peatükk
Walker ei jõudnud oma venna maja uksele koputada. Ta oli poolel teel ukse juurde, kui see lahti paiskus ja rase Penny tormas – pigem küll paterdas – teda tervitama.
“Sul on tööriistakast kaasas,” märkis ta meest nii kõvasti kallistades, kui suur kõht lubas. “Ütle, et selles on tööriistad. Tõelised tööriistad käepidemete ja metallist otstega tundmatute tööde jaoks?”
Walker pani ühe käe naise õlgadele ja võttis kasti teise kätte. “Jätsin mängutööriistad koju. Kui sa palusid mul tööriistad kaasa võtta, arvasin, et vajad tõelisi asju.”
“Tänan,” hingeldas Penny. “Vajan jah. Ma armastan Cali. Ta on geniaalne, võluv ja muudki veel, mida ma ei maini austusest teie kui vendade vastu, aga ta pole eriti osav
