Beth end. Võib-olla just seda mees teebki.
„Mina olen Amber Anderson,” ütles ta õetütar. „See on Kim Smith ja minu tädi Beth.” Oli selge, et Amber tundis uudishimu, kuna ta jätkas: „Me paneme saarele laagri püsti.”
„Võib-olla,” ütles Beth kohe.
Amber kortsutas kulmu. „Kuule nüüd! Sellepärast, et…”
„Meeldiv tutvuda, härra Henson,” ütles Beth vennatütre juttu katkestades. Ta astus mehele lähemale, leiust eemale. „Kas olete siin puhkust veetmas? Kust te pärit olete?”
Väga hea, see kõlas sundimatult. Kümne sekundiga mitu kraadi rahulikum toon.
„Vahetasin hiljuti elukohta, ausalt öelda rändan üsna palju ringi,” vastas mees naeratades ja ulatas käe. Käsi oli elegantne. Sama pruunid pikad sõrmed nagu ülejäänud keha, korralikult lõigatud küüned. Mõhnalised pihud. Mees tegi kätega tööd. Ta oli päris kindlasti tõeline seilaja või tegi mingit muud füüsilist tööd.
Bethi valdas ääretult pentsik mõte, et kui ta mehe kätt surub, tõmbab mees ta enda poole ja surub käed ümber ta kaela. See hirm muutus nii tajutavaks, et ta oleks peaaegu karjatanud, et tüdrukud minema jookseksid.
Mees surus korraks ta kätt, kuid mitte liiga tugevalt, ja lasi siis lahti. „Amber, Kim,” ütles ta ja surus seda öeldes ka nende kätt.
„Nii et teie olete siis siitkandist?” küsis ta naeratades tüdrukutele otsa vaadates. Ilmselt oli ta Bethi juba veidrikuna maha kandnud.
Beth nihkus tüdrukute vahele ja tundis tüdrukute õlgade ümbert kinni võttes, kuidas teda valdas buldogi hoiak.
„Jah!” vastas Amber.
„Enam-vähem,” lisas Kim.
„See tähendab, et me pole pärit sellelt saarelt, kus me praegu oleme, aga siitkandist,” täiendas Amber.
Hensoni naeratus süvenes.
Beth püüdis normaalselt hingata ja kinnitas endamisi, et oli vaadanud telekast liiga palju kriminaalfilme. Polnud vähimatki alust oletada, et ta peaks tüdrukuid selle mehe eest kaitsma.
Samas polnud ka põhjust meest usaldada.
„Kas plaanite saarele laagrisse jääda?” küsis Beth.
Mees viipas käega mere poole. „Ei teagi veel. Olen koos sõpradega… oleme sukeldunud, kala püüdnud. Me pole veel otsusele jõudnud, kas meil on tuju laagrit püsti panna või mitte.”
„Kus teie sõbrad on?” küsis Beth. Pisut teravalt? Nii palju siis sundimatust toonist, võimest vajaduse korral niisama lihtsalt raskest olukorrast pääseda.
„Praegu olen üksi.”
„Ma ei näinud teie paati,” ütles Beth. „Ausalt öelda ei märganud ma läheduses ühtki laeva.”
„Laev on seal,” ütles mees. „Sea Serpent.” Ta kallutas naeratades pead. „Mu sõber Lee, kelle oma see jaht on, peab end vapraks seiklejaks. Kas teie seilasite siia üksi?”
See võis olla süütu küsimus, kuid Bethi silmis mitte. Vähemalt mitte antud olukorras.
Ta oli juba aastaid lubanud, et läheb enesekaitsetrenni, kuid siiani polnud ta nii kaugele jõudnud.
Tal oli käekotis alati piprapihusti. Kuid nüüd oli ta kõndinud vaid koos tüdrukutega mööda saart ringi ja tal polnud kotti kaasas. Tal polnud midagi. Tal olid vaid sandaalid ja ujumistrikoo. Nagu tüdrukutelgi.
„Kas te olete üksi?” kordas Keith Henson viisakalt.
Viisakalt? Või ähvardavalt?
„Ei-ei. Koos mu vennaga. Ja veel terve hulga inimestega.”
„Terve hulga…” alustas Amber.
Beth näpistas teda õlast.
„Ai!” ahhetas Amber.
„Venna sõbrad tulevad ka. Meremehed… seilajad… teate küll, suured mehed, sellised, kes võivad õllepudelil korgi hammastega pealt võtta,” ütles Beth ja püüdis kerget tooni säilitada.
Amber ja Kim vahtisid talle sellise näoga otsa, nagu oleks ta aru kaotanud.
„Jah, kõik isa sõbrad on suured ja tugevad loodusehullud,” ütles Amber Bethile otsa vahtides. „Just sellised, kes hammastega õllepudeleid avavad.”
„On või?” küsis Kim suures segaduses.
„Vähemalt on meid terve hulk. Isegi paar pollarit,” ütles Beth ja sai kohe aru, kui nõme see kostus.
Oli aeg edasi liikuda!
Tüdrukuid õlast nügides lisas ta: „Noh, meeldiv teiega kohtuda. Läheme nüüd tagasi mu venna juurde enne, kui ta meie pärast muretsema hakkab. Õigupoolest peaksime tal laagri ülespanekul abiks olema.”
„Näeme siis, juhul kui siia jääte,” ütles Kim reipalt.
„Jah, oli meeldiv teiega kohtuda,” ütles Amber.
„Nägemiseni,” ütles Keith Henson.
Tehtud naeratus näol, nügis Beth tüdrukuid endiselt mehe juurest eemale ranna poole, kus nad paadiga randunud olid. Ja kust nad loodetavasti ta venna eest leiavad, palvetas ta endamisi. Loodetavasti pole vend kuskile kadunud.
„Tädi Beth,” sosistas Amber, „mis sul küll viga on? Sa olid selle mehega nii kummaline.”
Kimberly köhatas. „Kui nüüd päris aus olla, siis olid sa lausa ebaviisakas,” ütles ta kõhklevalt.
„Ta oli üksi, ta ilmus välja nagu viirastus – ja meie olime just kolju leidnud,” ütles Beth pärast seda, kui oli üle õla kiiganud ja veendunud, et mees neid kuulda ei saa.
„Sa ju väitsid, et pole selles üldsegi kindel,” vaidles Kim vastu.
„Ei olnudki – ei olegi.”
„Aga tundus, et see mees saabus siia ka just äsja,” ütles Amber. „Ja kolju – see on ju ometigi kolju? – oli siin juba tükk aega olnud.”
„Kurjategijad naasevad sageli kuriteopaika,” väitis Beth, korrates mingist telesaatest kuuldud sõnu, ja astus ärevalt edasi.
Amber pahvatas naerma. „Tädi Beth! Hea küll, sul võttis vedelaks. Aga lõpeta ometigi. Kas sa tal relva nägid?”
„Või kohta, kuhu ta oleks selle peita saanud?” küsis Kim itsitades.
Tõele au andes polnudki need tobedad küsimused.
„Ei,” tunnistas Beth.
„Miks sa siis ta vastu nii ebaviisakas olid?” ei jätnud Amber järele.
Beth ägas. „Ei tea. Vist on nii, et pealuu leidmine muudab väga ettevaatlikuks, selge?”
„Okei,” ütles
