on ta kaugelt liiga vana,” vastas Beth liigagi teravalt.
„Brad Pitt ka, aga see ei takista tal seksikas olla,” väitis Amber ja raputas pead, just nagu oleks täiskasvanutega nii kohutavalt keeruline.
„Täpselt,” pomises Beth.
Selja taga oli kuulda mütsatust. Beth võpatas ja oli valmis tüdrukuid ähvardava ohu eest oma kehaga varjama.
„Tädi Beth,” ütles Amber, „see oli kõigest palmileht.”
Beth hingas välja. „Täpselt,” pomises ta.
Tüdrukud vaatasid uuesti teineteisele otsa. Just nagu peaks nad Bethiga väga ettevaatlikult ringi käima.
Just nagu oleks ta aru kaotamas.
„Tulge nüüd, otsime su isa üles,” ütles Beth Amberile.
See naine oli küll üks kummalisemaid, keda ta oma elus näinud oli, leidis Keith, vaadates, kuidas nad kolmekesi eemaldusid.
Ta oli käitunud nii, nagu oleks tal midagi varjata.
Just nagu oleks ta milleski… süüdi.
Ta raputas pead. Ei, kuna naine oli koos nende teismelistega, pole see lihtsalt võimalik. Tüdrukud olid kaugelt liiga süütud ja sõbralikud selleks, et siin midagi sündida võiks. Mis ei tähendanud muidugi seda, et teismelised üldse milleski süüdi ei ole. Kuid ta oli õppinud inimloomust üsna hästi tundma ja need kaks olid lihtsalt noored ja sõbralikud nagu väikesed kutsikad, kes tahavad innukalt maailma avastada ja eeldavad, et kõik selles maailmas on hea.
Kuid mis naisesse puutus…
Beth Anderson. Tema ja pikk tüdruk pidid olema sugulased. Mõlemal olid ühesugused väga siledad tumedad juuksed. Mitte päris sirged, vaid lopsakad ja laines. Ja Bethi silmad peegeldasid loodust, need võisid olla tumedad või heledad, neis oli midagi eksootilist, müstilist. Väga kena kehaehitusega, ja see oli enam kui selge, kuna kõigil kolmel olid seljas kaheosalised rannariided. Naine tundus lähenevat kolmekümnele, loomulikul moel sensuaalne ja seksikas, kuigi mitte avalikult. Sportlik. Ilusate jalgadega, mis tundusid lõpmatult pikad…
Naine oli vastupandamatult kütkestav.
Ja pisut hull.
Ei. Hirmunud.
Kartis teda?
See oli Keithil esimene kord Calliope Keyl olla. Kuid ta sobis sellesse keskkonda. Miks ta oli siis naisele nii ähvardavana tundunud?
Naine poleks mingil juhul koos tüdrukutega saarele tulnud, kui ta oleks kohe algusest peale midagi kartnud. Seega…?
Ilmselt leidsid nad midagi.
Ta vaatas kähku lagendikul ringi. Esmapilgul polnud midagi sellist, mis oleks võinud kedagi hirmutada. See, mis nad ilmselt leidnud oli, pidi olema täpselt seal, kus nad seisid.
Hetkeks tundus kõik temas pingule tõmbuvat ja kuumama löövat; ta surus hambad kokku. Teda valdas vihalaine, meeletu raev, et maailm pole õiglane ja et tema ei suuda seda kuidagi muuta.
Ja see oli üks põhjus, miks ta siin on, tuletas ta endale meelde, kuigi selle jättis ta enda teada. Pilk eesmärgil – selline oli korraldus. Eesmärke oli üks. Leida see, mida nad otsisid, ning teha seda diskreetselt. Siis loksub ka kõik muu paika. Ta lootis. Ta polnud kindel, et keegi teine tegelikult seda usub, ega osanud õieti öelda, mida ta ise usub.
Ta kuulis oma nime. Hüüdja oli Lee.
Ta sundis end sügavalt välja hingama, tajudes, et pidi antud olukorda puudutavad tunded maha suruma.
Ta hüüdis vastu: „Siin olen.”
Minuti pärast ilmusid lagendikule Lee Gomez ja Matt Albright. „Mis lahti?” küsis Lee. Poolenisti ekuadori, poolenisti ameerika päritolu Leel olid säravsinised silmad ja süsimustad juuksed ning ta nahk ei kartnud päikest.
„Ei midagi erilist. Kohtasin üht naist ja kahte tüdrukut – nad on koos naise vennaga ja võib juhtuda, et veel mõnede inimestega, ning veedavad öö saarel,” ütles Keith.
Matt raputas vandudes pead. Tema oli nende kamba punapea, kes vihastus kergesti, palus veel kergemini andeks, kuid ärritus pidevalt. „See pole veel kõik. Veel kaks üsna suurt jahti heitsid meie lähedal ankru merre. Nägin, et ühelt tuli paat päris mitme inimesega.”
„Noh, mida siis teha?” küsis Keith õlgu kehitades. „Purjetajad on käinud siin… noh, eks vist alati.”
„Jah, aga kurat võtaks, praegu pole neid siia vaja,” pomises Matt.
„Kuule, me ju teadsime, et oleme kõigile näha ja peame leppima igasuguse olukorraga. Siin on inimesed – püüame siis hakkama saada,” ütles Keith. „Ja kui järele mõelda, siis polegi see nii jahmatav. On nädalavahetus, just see aeg, mil seilajad puhkavad.”
„Ega sa ei arva, et peaksime end šimpansiteks maskeerima ja nad saarelt minema peletama?” pomises Lee sarkastiliselt.
„Šimpansiteks?” küsis Matt.
„Või mingiks saarehõimuks – näiteks kannibalideks?” aasis Lee.
Keith hakkas naerma. „Siis ei märkaks meid tõesti keegi. Pealegi, kui nad on saarel, pole nad jahtidega merel ega uuri rahusid. Praegu on nädalavahetus. Teeme nii nagu teised. Mängime turiste. Õpime neid tundma. Uurime, mida nad teavad – ja mida mõtlevad.” Ja mida kardavad, mõtles ta, kuid jättis enda teada selle, et keegi saarel võiks neid milleski kahtlustada.
Lee kehitas õlgu. „Olgu pealegi.”
„Veame siis jahuti ja telgi kohale ning mängime pidutsejaid,” ütles Matt. Ühtäkki hakkas ta naerma. „Polegi nii paha. Üks paadis olnutest oli naine, mees oli ka, kuid naine nägi tõesti kuum välja. Vähemalt kaugelt vaadatuna.”
Üks paadis olnutest? mõtles Keith. Sa oleks pidanud nägema seda naist, kes kõigest mõne minuti eest siin lagendikul oli. Ja mina polnud temast üldse eriti kaugel. Üldsegi mitte.
„Olgu nii kuum kui tahes, täna õhtul kohalikele liiga lähedale ei lähe,” hoiatas Lee karmilt.
„Kuule, ma üritan end peolainele häälestada. Sõbralik sell, kes otsib meelelahutust, vana hea seilajatotu,” kinnitas Matt.
„Vana hea poiss võid sa hiljem olla. Ma ei kavatse kogu kraami laevast üksi ära tuua,” ütles Lee. „Kui me hakkame skautideks ja paneme laagri püsti, siis tuleb ka teil end pisut liigutada.”
„Ausalt öelda polegi telkimine nii paha mõte,” ütles Keith.
„Ei, ja siinkandi inimeste tundmaõppimine ka mitte,” kinnitas Lee. Ta naeratas. „Ma arvan, et laev kuulub vist mulle.”
„Kuule!” protesteeris Matt.
„Laev peab ju ometigi kellelegi kuuluma, või kuidas?” küsis Lee.
„Olgu see pealegi sinu oma,” ütles Keith.
„Järgmisel korral on see minu oma,” ütles Matt.
„Kui
