ükskõik kui odav ka kellegi paat oli, hoolitsesid kõik klubi liikmed, isegi pankrotistunud, kogu südamest oma sõidukite eest – erinevalt sellest õnnetust alusest Southern Lighti taga.
„Neli paati,” pomises Beth.
„Igatahes oleme kutsunud kõik oma väikesele rannalapile,” ütles Keith.
„Tore,” ütles Ben.
„Tulge, millal sobib,” ütles Keith. „Me pole kaugel,” lisas ta, osutades kitsale liivasele alale, mis kahte laagrit teineteisest eraldas.
„Kas abi on vaja?” küsis Amber innukalt.
Beth tahtis juba vennatütre käsivarrest haarata.
„Mulle tundub, et praegu saame hakkama,” ütles Keith tõsiselt. „Kuid kui sul on vaja abi kartulikrõpsude ja salati tassimisel, siis anna meile teada.”
Tal olid lohukesed põskedes ja ta suhtles tüdrukutega mõnusal toonil. Ta käitumine polnud kohatu ega flirtiv nagu mõnede vanemate meeste puhul kombeks, vaid lihtsalt meeldiv. Beth sai aru, et mees oleks pidanud sõbralikult mõjuma, kuid selleks oli ta kahtlus mehe suhtes liiga sügav.
„Noh, kohtume siis peagi meie juures,” ütles Lee.
Mehed lehvitasid ja läksid oma laagripaiga suunas. Ben pöördus Bethi poole. „Kas tunned end paremini?” küsis ta.
Beth vahtis vennale otsa ja raputas pead.
„Mida? Kardad ikka veel? Ei juhtu siin midagi. Meiega koos on veel mõned jahtklubi liikmed,” tuletas ta Bethile meelde.
Ben oli liige. Beth oli huvijuht ja armastas oma tööd ning enamikku liikmeist, kes olid alati meeldivad ja hindasid ta tööd.
Kuid Amanda oli omaette nähtus.
Õnneks polnud ta klubi igapäevane ega isegi iganädalane külastaja. Tõeline fanaatik oli Hank. Tema isa oli astunud 1910. aastal asutatud klubi liikmeks. Algselt olid moodustanud klubi kaks elupõlist sõpra: jahtklubi president Isaak ja asepresident Gleason, kes olid pensionipõlves saanud kokku, et võtta klaasike ja puhuda juttu. 1920. aastaks oli olnud kümme liiget ja enne Teist maailmasõda juba ligemale sada. Kuna kaugelt liiga palju osavaid seilajaid oli olnud mereväes, kasutati klubihoonet mõnda aega sõjast naasnute taastusravi keskusena. 1950. aastal oli liikmeskond taas suurenenud ja seitsmekümnendatel sai sellest mõnus ajaveetmise koht. Kui hipidest said üheksakümnendatel jupid, oli liikmemaks taevasse tõusnud. Praegusel ajal oli liikmeid umbes kakssada, kellest sajal olid randumiskohad ja vähemalt viitkümmet võis pidada üsnagi aktiivseks liikmeks. Beni ja Bethi isa oli olnud jahtklubi president ja pärast tema surma oli Ben perekonna osaluse klubis üle võtnud.
Beth, kes oli õppinud avalikke suhteid, asus sinna tööle.
Kui ta oleks tajunud, et tal tuleb teha tegemist ka Amanda-suguste inimestega, oleks ta selle üle tõsisemalt mõelnud. Amandal oli kombeks visata ta lauale kiri ja käskida Bethile otsa vaatamata sellest koopiad teha. Ta kaebas töötajaskonna iga väiksemagi eksimuse peale. Kaks restorani ettekandjat olid pärast tema teenindamist pisarsilmi töölt lahkunud.
Ben ei läinud Amanda juuresolekul peast segi; tundus, et ta on naise nurjatult sensuaalsete võlude vastu immuunne ega märkagi naise sagedast kõlvatut agressiivsust.
Vennale polnud vähimatki mõtet Amanda üle kurta. Ben pidas seda vaid naiselikuks kadeduseks.
„Nende siinviibimine on just see, mis puudus,” kinnitas Beth tuimalt.
„Amanda,” ütles Amber grimassitades.
Ben pööritas silmi. „Kas tal on midagi viga või?” nõudis ta.
„Paps, ta on ju igavene nõid.”
„Amber!”
„See ei ole ju rumal sõna,” vaidles Amber vastu.
„See pole vandesõna,” lisas Kim kähku omalt poolt.
„Beth,” anus Ben, „kas sul pole midagi öelda?”
Beth kehitas õlgu. „Nad nimetavad asju nii, nagu näevad,” ütles ta.
Ben kortsutas kulmu. „Mulle selline keelepruuk ei meeldi.”
„Amber, su isale ei meeldi selline keelepruuk. Ole kena ja vali sõnu.”
„Selge,” ütles Amber. „Preili Mason on ebaviisakas manipuleeriv madu, kas nii võib?”
„Tõeliselt suurte tissidega,” lisas Kim.
„Kim…” protesteeris Ben.
„Palun vabandust,” ütles Kim seda vähimalgi määral mõtlemata.
Ben noomis sõrmega viibutades. „Käitute viisakalt.”
„Loomulikult,” ütles Beth. „Tema on ju minu vastu alati nii viisakas.”
Ben ägas valjult ja keeras selja ning läks oma telgi poole. „Ehk meeldivad teile need uued,” ütles ta ärritatult üle õla.
Vähem kui Amanda ei saanud talle keegi meeldida, mõtles Beth.
See polnud just pidulik sündmus, kuid Beth otsustas rannariietele midagi peale visata ja tüdrukud tegid sama. Nad viisid jahutid limonaadi ja õllega ning salati ja kartulikrõpsud kohtumispaika enne, kui keegi Masonitest kohale jõudis, kuid saabusid just pisut pärast Sandy Allisoni ja Brad Shaw’d.
Sandyl2 olid liivakarva juuksed, mis sobisid ta nimega, ja meeldivad merevaigu värvi silmad, ta oli keskmist kasvu ja keskmise kehaehitusega. Tal oli seljas froteeriidest kleit ja jalas sandaalid. Brad oli pisut üle meeter kaheksakümne, ta juuksed olid samuti liivakarva, kuid silmad rohelised. Tema oli ikka veel ujumispükstes, kuid õlgadele oli ta visanud puuvillase särgi. Nad mõlemad olid rõõmsameelsed ja olid Bradi väitel pärit Läänerannikult.
„Kuigi mulle meeldib siin,” kinnitas ta. „Sukelduma minnes on tunne, et sinna võikski jääda.”
„Jumalik,” nõustus ka Sandy ja võttis ühe käega mehel ümbert kinni. „Siin on kohti, kus võib sisuliselt rannalt rahule kõndida.”
„Laevadele on see ohtlik. Noh, omal ajal oli,” ütles Keith Bradile õlut ulatades. „Nüüd on siinne piirkond väga korralikult kaardistatud.”
„Noh, esimeste eurooplaste maabumisest on ju tõesti mõned aastad mööda läinud,” pomises Beth.
Keith saatis tema poole terava pilgu. Seda oleks võinud oodata. Mehe silmad olid sügavad, tumedad, tõeliselt pruunid ja neid ümbritsesid tumedad ripsmed, mis olid teravas kontrastis ta juuste heleda tooni ja näo päevitunud jumega.
„Mõned laevad pääsesid neist rahudest mööda,” pomises ta ja pöördus uuesti meeste poole. „Leel on laevas varustus, mis ka mereväele silmad ette annaks.”
„Nii et te ise pole siis purjetaja, härra Henson?” küsis Beth. Tal polnud plaanis esitada seda nii, nagu viiks ta läbi ristküsitlust, kuid nii see välja kukkus.
„Olen küll. Aga siia tulime Lee
Ingl. k. liivane.
