arust ei tohiks neid üksi jätta,” ütles Beth.
„Ta kardab seda tüüpi, kellega me kohtusime,” selgitas Amber.
„Ma ei karda teda,” protesteeris Beth.
„Pole midagi,” ütles Ben. „Nägin just Hank ja Amanda Masonit, ta isa ja vist sugulast. Nad on siinsamas rannas. Tüdrukud, kui keegi teile ligi tuleb, siis karjuge nagu pöörased, selge?”
Amanda Mason. See veel puudus. Tavaolukorras oleks mõte sellest, et Amanda – kes võis olla kohutavalt vastik – on nädalavahetusel kuskil läheduses, Bethi endast täiesti välja viinud. Kuid antud hetkel oli tal hea meel, et Masonid rannal on.
Karjumise kaugusel.
„Selle peale võid kindel olla,” ütles Kimberly.
„Kui see pole just mõni tõeliselt kuum tüüp õllega,” ütles Amber.
See sundis ta isa kanna pealt ringi pöörama.
„Ma teen vaid nalja,” ütles Amber. „Issi, ma teen nalja. Tädi Beth? Tee talle selgeks.”
„Ta ainult kiusab sind, Ben. Võta rahulikult,” ütles Beth.
Ben pööritas silmi ja asus Bethi ees teele. „Miks ta küll seda teeb?” nõudis ta.
„Kuna sa oled kohutavalt paranoiline ja enamiku ajast tal sabas nagu verekoer,” ütles Beth, minnes venna järel läbi põõsaste ja lükates palmilehti eest.
„Nii, ja sina ise ei ole pisut paranoiline?”
„Ben, mulle tundub tõesti, et me leidsime kolju. Mina olen põhjendatult mures. Kui Amberi päris pööraseks ajad, siis on ka sinul muretsemiseks põhjust.”
„Oota, kuni sul endal lapsed on,” hoiatas Ben, seisatas ja pöördus uuesti õe poole. „Ta on mulle kõik,” ütles ta õrna tooniga.
Beth noogutas. „Lase ohjad pisut lõdvemaks.”
„Ta on kõigest neliteist.”
„Ainult pisut. Kui seda teed, siis ta räägib sulle neist pöörastest lugudest, millega ta sõbrad hakkama saavad. Lase tal natuke elada.”
Ben noogutas tõsiselt.
Nad jõudsid lagendikule. See oli tühi.
„Nii, ühtki kutti pole näha.”
„Ma ei arvanudki, et ta meid siin ootab,” ütles Beth.
„Heakene küll. Kus see kolju siis on?”
„Siinsamas… lükkasin sellele palmilehe peale.”
Beth läks sinna, kus kolju olnud oli. Ta lükkas ettevaatlikult mahalangenud prahi kõrvale.
Seal polnud midagi. Mitte midagi. Tundus, nagu poleks siin keegi midagi puudutanud. „Ma…” Ta vaatas vennale otsa. Ben uuris teda skeptilisel pilgul. „Kurat, Ben, tüdrukud nägid seda ka!”
„Kus see siis on?”
„Ei tea!” Beth vaatas lagendikul ringi. Maas oli palju prahti; siinkandis oli ägedaid torme ning tuul sasis õrnu palme ja mände.
Kuid kuigi Beth pööras kogu lagendiku pahupidi, vedas maast iga viimse kui palmilehe ja silma jääva oksa, polnud ühtki jälge mitte millestki, mis oleks võinud koljut meenutada.
Ja siis…
„Ahaa!” hüüdis ta – kuid urgitses pinnasest välja vaid merikarbi.
„Siin su kolju ongi,” ütles Ben.
„Ei, see pole see. Ben, ma ju räägin, et ma nägin koljut. Ja ma ei kaevanud seda välja, kuna tüdrukud olid koos minuga ja tundus, et sellel on ikka veel juuksed ning kõdunev ihu küljes.”
„Kuule, Beth. Sa oled vaadanud liiga palju mõrvaseriaale. Mina lähen küll tagasi laagriplatsile.”
„Ben!”
„Mis on?” küsis Ben pöördudes ja vahtis õele otsa.
„Ma ju räägin sulle, et siin oli kolju. Ja siis veel see mees…”
„Tead mis, Beth. Mina olen mees, advokaat, ja tunnistan, et hooti pisut närvis, kuna ma tean, milliseid inimesi ringi liigub. Kurat, mul on püstol ja ma oskan seda kasutada. Aga mõtle järele, Beth. Sa nägid seda meest kõigest mõne minuti eest. Ja kui sina midagi koljuks pead, siis see muidugi kohe ongi kolju.”
„Mitte päris nii,” pomises Beth end pisut halvasti tundes.
„Beth,” vaidles Ben vastu, „kuidas saab olla just äsja siia saabunud mees vastutav kolju eest, mida üldse ei pruugi olemaski olla? Ma ei kavatse lasta rikkuda oma nädalavahetust koos tütre ja ta sõbrannaga, nii et ole nii kena…”
Beth ajas end sirgu ja pühkis mossis näoga käed uuesti puhtaks. Ta noogutas. „Ma saan aru, et on nädalavahetus. Ma saan aru, et sa tahad tütrega koos olla. Ma luban, et kõik on parimas korras. Ausõna.”
Ben hakkas mööda rada tagasi randa minema.
Beth kõhkles. Ta tajus õhtu saabumist, tundis, kuidas tuul ta juukseid sasib.
Kas ta tõesti eksis?
Ei!
Kurat võtaks! Ta nägi seda, see oli kolju. Inimkolju. Nii et kus kurat see siis nüüd on?
Teda läbis kõhedusvärin.
Kas too mees oli selle ära võtnud?
Kas kolju oligi põhjuseks, miks ta saarele oli tulnud?
Ta ümber hakkasid palmilehed sosistama. Ta pöördus kähku raja poole. „Ben?”
Vend ei vastanud.
Beth vaatas kähku enda ümber ja hüüdis uuesti: „Ben! Oota mind ka!”
Need sõnad veel huultel, tormas ta vennale järele ja klammerdus sõnade külge, mis vend talle lausunud oli.
Mul on püstol ja ma oskan seda kasutada.
Aga kas tal see ka kaasas oli?
Ja mis siis, kui ka tol teisel tüübil on relv ja ka tema oskab seda kasutada?
2
„Seal su tüüp ongi,” ütles Ben, kui nad tagasi rannale jõudsid. Ta osutas liivase ranna suunas.
Ja nii oligi. Koos kahe teise mehega, kellest üks oli tõmmu ja teine leekivpunaste juustega, pani ta liiva sisse suurt telgivaia. Nad olid respekteerinud seilajate kirjutamata reeglit, mida kõik saarel käijad järgisid ja mille kohaselt olid nad seadnud sisse laagriplatsi teistest suhteliselt kaugel, et mitte kellegi privaatsust rikkuda. Beth ei suutnud sellelt kauguselt isegi meeste ilmeid lugeda.
Kuid punapea katkestas töö, nügis Keithi, osutas nende poole ja viipas käega.
Ben
