style="font-size:15px;"> Lee mõõtis teda ääretult pika pilguga. „Tahaks loota,” ütles ta. „Loodetavasti oled sa oma tegevusele keskendunud.”
„Mina olen keskendunud. Selles võid kindel olla,” ütles Keith surmtõsisel toonil.
„Kuulge, hakkame siis turiste mängima,” ütles Lee.
„Klaar. Kohe saab tehtud,” ütles Keith.
„Kuule, me oleme ju sama asja eest väljas,” meenutas talle Matt kissis silmadega.
„Jep.”
Nad olid sama asja eest väljas, selles oli tal õigus. Kuid teised kaks ei teadnud seda, et teda oli hoiatatud ja kästud neil silma peal hoida.
„Kurat, Keith, sa käitud kummaliselt,” ütles Lee talle otsa vaadates. „Mõtle, mis juhtunud on. Keskendu kõige olulisemale.”
Veel olulisemale kui inimelu? juurdles Keith. „Tulen kohe järele.”
„Ta kuulab oma instinkti,” ütles Matt õlgu kehitades. „Tule, Lee, hakkame liigutama. Küll imelaps ka tuleb.”
Keith ootas, kuni nad põhjakalda poole suundusid.
Ja siis hakkas ta lagendikku läbi otsima.
Polnud kahtlustki. Ta oli vägagi keskendunud.
Teatavaid mälestusi ei saanud iial unustada. Surnud inimesi. Surnud sõpru. Sõpru, kellel oli kogu elu alles ees. Noori. Parimatest parimaid.
Ta kangestus kuulatades. Lähenesid inimesed. Saarele ilmus üha rahvast juurde. Ta kirus endamisi.
„Tere, sina seal,” kuulis ta kähedat mehehäält.
Lagendikule tuli umbes kuuekümneaastane mees, tema järel noor naine ja kaks umbes ta enda ealist meest.
„Tere,” vastas Keith naeratades nende poole astudes.
Jah, massid olid saabunud. Ta ei saanudki aru, miks ta oli ühtäkki nii kindel, et tema ja ta kaaslased polnud siin ainsad inkognito külalised.
Beth ja tüdrukud väljusid saare keskosa katvast lopsakast rohelusest ja jõudsid rannale. See oli ilus. Kunagi oli Calliope Keyl olnud väike mereväebaas, uurimiskeskus. See oli maha jäetud, kuid vanade hoonete varemed olid alles ja pakkusid omamoodi varju juhul, kui ilm väga hulluks keeras. Kuid täna paistis selgest taevast päike, puhus kerge tuulehoog ja meri tundus uskumatult vaikne.
Ben oli rannal paljajalu, jalas mahalõigatud säärtega püksid ja päikeseprillid ees, seega riides üsna samamoodi kui too mees, kes oli just Bethi ehmatanud. Neid tulemas nähes tõstis Ben pilgu. „Juba tagasi? Arvasin, et vaatate ringi, kas siin kedagi veel on.”
Kolmekümne nelja aastasena oli vend Bethi meelest parimais aastais. Kuid ta oli tütre kasvatamise vägagi südamesse võtnud. Vaatamata sellele, et ta oli naise juba aastate eest kaotanud, veetis ta ikka veel õhtud pigem kodus kui seltskonda otsides väljas jahtklubides, kuigi ta kuulus Rock Reefi jahtklubisse, kus Beth töötas huvijuhina. Tegelikult soovis Beth aeg-ajalt, et vend ka pisut pattu teeks. Beth teadis, kui palju Amber vennale tähendas, kuid ta kartis, et vend kaotab nii oma tuleviku. Ta oli olnud Amberi emasse, oma kooliaegsesse kallimasse meeletult armunud ja mitte miski polnud muutnud ta soovi näha, et Amber saaks kõik, mis ta tütrele pakkuda suudab – kaasa arvatud oma selts –, kas tütar seda siis tahtis või ei. Ja Amber oli jõudnud ikka, kus tahtis pigem koos sõpradega ostukeskustes ringi kolada kui isaga aega veeta. Amber jumaldas isa. Ta oli lihtsalt teismeline.
„Me vaatasimegi ringi,” ütles Beth.
„Kohtusime ühe mehega,” ütles Amber.
„Kohutavalt kuum tükk,” lisas Kimberly.
Beth ägas.
„Kas kohutavalt kuum ja noor või kohutavalt kuum ja vana?” küsis Ben, silmis säde.
„Kohutavalt kuum sinu või tädi Bethi vanune… raske öelda,” ütles Amber. „Igatahes mitte poisike.”
„Ah.” Ben pilgutas Bethile silma. „Kas nad on hakanud kosjasobitajateks?”
„Loodetavasti mitte,” vastas Beth pisut liiga teravalt.
„Nii et ta ei olnud siis kohutavalt kuum tükk või?”
„Mitte seda, ta nägi hea välja.”
„Aga…?” aasis Ben.
„Mitte minu tüüp,” vastas Beth kähku.
Amber ohkas dramaatiliselt. „Teie kaks olete lootusetud.”
„Ta on võhivõõras ja võhivõõraid ei tohi usaldada,” nähvas Beth.
Ben kergitas kulmu. Tavaliselt naaksus Beth tema kallal, et ta Amberi pärast vähem muretseks.
„Tüdrukud, olge head ja tooge grillimisvarustus ära,” palus Ben.
„Ta räägib sulle koljust,” ütles Amber.
„Koljust?” Ben oli ühe telgivaiaga õiendanud. Ta kangestus ja vahtis Bethile küsivalt otsa.
„Kim lõi varba millegi vastu ära ja… mulle tundub, et see on tõesti kolju,” ütles Beth.
„Kas sa… võtsid selle maast üles?” küsis Ben.
„Ei, leidsin, et peaksime minema koos sellele pilgu peale heitma. Ja siis võimudega ühendust võtma, juhul, kui sa seda õigeks pead. Ma ei tahtnud seda tüdrukute juuresolekul välja kaevata,” ütles Beth. Ta hammustas huulde. „Ainult et… ma pole kuigi kindel, et on arukas nad üksi rannale jätta.”
Ben raputas pead. „Beth, see saar on terve igaviku seilajate paradiis olnud.”
„Ma tean seda.”
„Mereväebaas on olnud aastakümneid suletud – siia tulevatel inimestel on jahid ja nad on… noh, seilajad.”
„Ma tean seda ka.”
„Ja siis…?” küsis Ben vaikselt.
Beth köhatas, vaadates tüdrukute poole, kes ei kavatsenudki lahkuda.
„Ben, kurat võtaks! Kas mäletad seda abielupaari… Ted ja Molly Monocot?”
„Mis nendega siis on?” küsis Ben kulmu kortsutades.
„Viimati nähti neid siin, sellel saarel.”
Ben ohkas ja raputas pead. „Ja siis? Neil oli viimase peal jaht ja neil oli plaan ümber maailma purjetada, Beth.”
„Nad kadusid. Kuulsin seda mõni kuu tagasi uudistest,” vastas Beth jonnakalt.
Ben lasi kuuldavale sügava ohke. „Beth, üks mures sõber helistas politseisse ja oligi kõik. Nad võivad olla ükskõik kus. Uudistele meeldib kõike traagilistes toonides esitada.” Ta püüdis Amberi pilgu ja tegi grimassi. „Võib-olla oleks su tädil tõesti vaja kohtuda pika ja tumedapäise ilueediga, või mis sa arvad?”
„Ben!”
