poole pöördusid, haaras Ella Mae võimalusest, kiirustades neljakäpukil ukse poole. Ukse juurde jõudes hakkas ta jooksma, pöördumata ja peatumata trepiastmetel, mida ta kolme- ja neljakaupa võttis.
Kusagil poolel teel alla haaras kellegi käsi ta lokkidest ja tõmbas, jõnksatades ta pea piisava jõuga tagasi, nii et Ella Mae võis silme ees tähti näha. Ta paljad jalad paiskusid õhku ja ta maandus südantpööritava tümpsuga selili, tundes vasakus oimukohas äkilist, teravat valu just enne seda, kui ta maailm mustaks läks.
Mõne hetkega maandus Ella Mae maailm mühinaga trepijalamil, kus ta siruli lebas. Midagi sooja ja kleepuvat – ta teadis sisimas, et see oli veri ja et see oli tema oma – kogunes juustesse ta vasaku kõrva taga. Ta oleks kontrollinud, kui palju seda oli, kuid ta käed olid randmetest seotud ja käsivarred ta enda raskuse all tuimaks muutunud. Ta ei saanud karjuda riide pärast, mis tal suus oli, muutes ta keele liivapaberiks ja ajades teda hapu lõhna tõttu öökima. Ta püüdis troppi keelega suust välja lükata, aga seda oli liiga palju ja see oli liiga sügaval.
Ray! Kus Ray oli?
Tema paremal küljel liikus miski, talle lähenes tume vari suusamaskis, pikk ese rusikasse surutud. Rusikasse, mis oli kaetud kirurgikinnastega. Kui Ella Mae nägi, mis tal käes oli, karp toidukilega, tõusis ta vererõhk järsult ja pulss vasardas kõrvus. Ta püüdis minema vingerdada, ent mehe käsi pahkluul peatas ta. Mees tõmbas teda järsu jõnksuga ning Ella Mae lõi pea kuriseva oige saatel vastu põrandat.
Tema vangistaja tõmbas rullist pika riba kilet ja surus selle otsa Ella Mae suu vastu. Ella Mae raputas pead, palavikuliselt ja veheldes, ning mees libistas peopesa ta kaela alla, surudes sõrmed ta juustesse, ja hoidis teda sealt, pöial hingetorule surutud. Ta mähkis kilet üks, kaks, kolm korda ümber Ella Mae pea. Ella Mae rabeles ja mehe haare ta kaelal tugevnes.
Sel hetkel välgatasid ta silmad Ella Mae poole ja kogu naise keha muutus liikumatuks. Ella Mae vangistaja polnud võõras ja see polnud juhuslik kuritöö. See oli kiremõrv.
Neljandal või viiendal tiirul ümber Ella Mae pea, muutus mehe töö lohakaks. Paks kilekiht surus Ella Mae nina vastu. Ühe lühikese, ent pineva hetke jooksul arvas Ella Mae, et see kõik peab viga olema. Mees ei püüdnud teda kindlasti meelega lämmatada. Ta vingerdas põrandal mehe põlvede ees, suutmata hingata suu või nina kaudu, püüdes meeleheitlikult meest mõistma panna. Kui mees talle vaid otsa vaataks, suudaks ta teda mõistma panna.
Nende pilgud kohtusid ja see, mida Ella Mae seal nägi, peatas aja. Sest kui kaua mees teda ka ei vaadanud, polnud muul tähtsust kui nende hääletul vestlusel. Ei tema ega Ella Mae lastel. Ei sellel, mis oli varem juhtunud, ega ka sellel, mis järgmisena juhtub. Ei ruumil ega ajal ega põhjusel. Mees tõusis püsti ja midagi tungis Ella Mae rinda – tema südamesse või kopsudesse või mõlemasse – tule ja kibeduse plahvatus. Ja seejärel mees lahkus.
Sel hetkel mõistis Ella Mae, et tema jaoks ei tule homset.
Esimene peatükk
Humanitaarabitöötajate jaoks võib kodul palju tähendusi olla. Kahe magamistoaga rantšo, mis piirneb teivasaiaga. Neljanda korruse korter linnas. Mudahütt banaanipuu all. Riik passis. See võib olla suur või väike või kõik, mis sinna vahele jääb.
Üks, mis kõigil neil kodudel siiski ühine on, on see, et abitöötajad igatsevad neid. Nad ihkavad sinna minna. Nad tunnevad koduigatsust.
Mitte mina. Ma olen veetnud viimased kuusteist aastat, põgenedes kodu eest ja selle eest, mis seal juhtus. Oleksin võinud elada kogu ülejäänud elu, naasmata kohta, kus mind tuntakse alati kui mõrvari tütart.
Ja ometi istun ma siin meie vanal sissesõiduteel, üüriautos, mis on pargitud särava uue Buicki taha. Rohkem kui kolmkümmend kuus tundi alates sellest uuest katastroofist – minu katastroofist – ja ma pole saavutanud muud kui kuivanud kohviplekk teksastel ja kohutav ajavahest tingitud väsimus.
Emba kaost, Gia. Viimase seitsme tuhande miili jooksul oli sellest minu mantra saanud.
Onu Cal ronib oma autost välja, seljas tema tavaline riietus: terava ninaga läikivad ussinahaga kaetud kauboisaapad, Brooks Borthersi peenetriibuline hall ülikond, must nahkjakk, mis oli kantud pehmeks ja nõtkeks. Siin, Apalatši mägedes, on see täiesti sobilik välimus kirikusse, uhkesse restorani või kohtusaali minemiseks. Ühe paremini tasustatud kriminaaladvokaadina oli Cal seda kõigis kolmes kandnud.
Ma järgnen talle ja astun üüriautost välja. On veebruari keskpaik ja Rogersville – väike vilgatus Ida-Tennessee kaardil – on talve surmahaardes. Minu igivana fliis ei ole piisav selleks, et tõrjuda Apalatši mägede külma, ja ma igatsen oma talvemantlit, mis on ikka veel Londoni äärelinnas koitõrjepallikeste vahel. Cal sirutab käed välja ja ma astun nende soojusesse, hingates sisse tema tuttavat lõhna, kombinatsioon nahast, hinnalisest tualettveest ja puuviljanätsust.
„Tere tulemast koju, kullake,” ütleb ta mu juustesse.
Kodu.
Ma pööran pead, et vaadata maja, mida ma pole kuusteist aastat näinud, ja mingi ebameeldiv värin tabab mind abaluude vahel. Kord oli see koht, mis sisendas minusse kindluse- ja mugavustunnet, ent nüüd kutsub see maja esile täpselt vastupidist. Leina. Hirmu. Õudu. See maja pole kodu. Kodu ei tohiks inimesele hirmujudinaid peale ajada.
Cali käed tarduvad mu turrituvatel abaluudel ja ta astub sammu tagasi, mõõtes mind pilguga pealaest jalatallani. Tänu eriti jubedale toidumürgitusele eelmisel kuul olen tubli kümme naela kergem, kui viimasel korral, mil ta mind kallistas, kui ma olin niikuinii juba kõhn nagu keskkoolitüdruk. „Ma arvasin, et sa püüad seal näljahädale lõppu teha, mitte ei alistu sellele.”
„Kui sa peaksid kunagi Aafrika Sarvele sattuma, siis võiksid ilmselt hoida eemale Dadaabi tänavakioskitest. See, et nad väidavad, nagu oleks nende liha värske, ei tähenda veel, et see nii on. Või et see üldse liha on.”
„Hea nõuanne.” Ta tõmbab hambaorgi purihammaste vahelt välja ja heidab mulle üksnes talle omase viltuse pilgu, ent ta toonis kõlab naeratus. „Ma püüan seda meeles pidada.”
Cal oli seda vedamiseks nimetanud, kui ta mu lõpuks Keeniast üles leidis. Seal peitus enamatki, midagi valetunnistuse andmisega seotud skandaali kohta ja diagnoosi kohta, mis nõudis täisajaga kodust hooldust, aga ma ei kuulanud eriti. Ma olin liialt hõivatud sellega, et leida vastust küsimusele, millisel planeedil peetakse vedamiseks punkti panemist kuusteist aastat kestnud vangistusele kinnises vanglas, selleks et koju surema tulla.
Ma neelatasin äkitselt kurku tõusnud klombi tõttu. „Kas ta on suurtes valudes?”
Cal ei pea küsima, keda ma silmas pean, meeldetuletus ta ainsa venna kõhunääret pigistava vähi kohta tõmbab mehe näoilme süngeks. „Mitte veel. Aga üsna pea.”
Klomp naaseb ja kinnitab end.
„Et süütu mees peab oma vanglakaristuse sel moel lõpetama…” Ta ohkab ja ta hingeõhk moodustab veebruarikuises õhus kohevaid sagaraid. „Mul on selle kohta palju mitmesuguseid sõnu öelda, ükski neist pole sobilik sinu kõrvadele.”
Hetkest, mil Cal sündmuskohale saabus – enne seda, kui mu isa oli kahtlusalune, enne kui ta end mu isa advokaadiks määras, isegi enne kui Ella Mae keha oli pildistatud, kotti pandud ja minema viidud –, oli tema usk minu isa süütusesse olnud kõikumatu.
Minu jaoks pole olukord kunagi nii selge olnud. Kui ma arvaksin, et isa on võimeline mõrvaks, et ta kavatses ette ja viis täide plaani lämmatada Ella Mae Andrews, tema naine ja minu kasuema,
