Viimane hingetomme. Kimberly Belle

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Viimane hingetomme - Kimberly Belle страница 6

Viimane hingetomme - Kimberly Belle

Скачать книгу

kord.” Jeffrey osutab käpikuga taevasse. „Vaid ühel korral, apellatsioonikohtusse.”

      „Ja see lükati tagasi.”

      „Keelduti.”

      „Sama asi.”

      „Aga miks ta sellega piirdus? Miks ta edasi ei üritanud?”

      „Ma ei…” Ma astun kaks sammu auto pakiruumi poole, peatun ja pöördun uuesti. „Kas ta oleks võinud seda teha?”

      „Muidugi oleks võinud. Ta oleks pidanudki, aga ei teinud seda.”

      Mu süda jätab umbes viis lööki vahele. Cal jättis isa juhtumi soiku? Ma ei usu seda ikka veel. Isa on ta ainus vend. Pole mingit võimalust.

      Jeffrey osutab oma kaardile, mis endiselt mu sõrmede vahele on surutud, ja pöördub minekule. „Mõtle sellele ja helista, kui oled valmis kuulma, mis mul veel öelda on. Ja ma loodan, et sa oled varsti valmis, sest täieliku avalikustamise vaimus, sa peaksid teadma, et ma kirjutan selle raamatu sinu perekonna abiga või abita. Sa võid aidata mul seda kirjutada või siis istuda ja oma eksemplari oodata.”

      Ta lehvitab veel viimast korda ja ma vaatan, kuidas ta autosse ronib ja minema sõidab, mu meel on keerlemas, ümisemas, takerdumas ta sõnade tõttu. Cali kehva kaitse pärast, Dean Sullivanilt välja pressitud tunnistuse pärast, end kõige enam Jeffrey Levine’i kõikumatu usu pärast minu isa süütusesse. Kuidas on võimalik nii vankumatult uskuda inimesse, keda ta pole kunagi kohanud? Kuidas võib täielik võõras olla nii ühemõtteliselt kindel, et Ray Andrews ei mõrvanud oma naist, kui mina – tema enda tütar – seda ei suuda?

      Läksin uuesti üüriauto juurde ja libistasin ta kaardi teksade esitaskusse ning lükkasin selle kahe sõrmega nii sügavale kui võimalik, otse alumise õmbluseni.

      Võib-olla suudan millalgi varsti võtta julguse kokku, et helistada Jeffreyle ja küsida.

      Kolmas peatükk

       Ella Mae Andrews, september 1993

      Ella Mae lasi tühjal kruusil puidust põrandalaudadele kukkuda ja tõukas kannaga verandakiigele uue hoo sisse. Metallketid kääksusid liikumise rütmis. Tagasi. Edasi. Tagasi…

      Kusagil kauguses undas muruniiduk ja Ella Mae kadestas nii selle entusiasmi kui eesmärki. Saatnud kaks kasulast kolledžisse, kolmandal sama tee järgmisel sügisel jalge all, leidis ta, et tal on üha rohkem vaba aega täita juba niigi piinlikult puhtas majas, üha sihitumas päevas. Ta vaatas kella. Kümme ja tal oli juba pagana igav.

      Roheline veoauto ronis Ella Mae suunas mäkke ja selle nägemine tekitas temas soovi tantsida. Isegi kui autojuht vaid ringi keerab, võib ta ehk temaga vestlust alustada. Selleks ajaks, kui ta on juhile täpsed, üksikasjalikud suunised andnud, on ta tubli viisteist minutit surnuks löönud, võib-olla rohkemgi. Kas see oleks lõplikult hale, kui ta juhile tassi kohvi pakuks?

      Armas jumal. Millal oli elu nii üksluiseks muutunud? Ta peaks endale ilmselt hobi hankima.

      Ella Mae tõusis püsti ja läks veranda äärele, oodates ja vaadates, kuni veoauto oli piisavalt lähedal, et lugeda kirja kabiini kohal: Golani Kolimine ja Hoiustamine. Uued naabrid ja oli ka juba aeg. Vana Bennetti maja oli nüüd juba üle kuu aja tühjana seisnud, kuu aega, mille vältel Ray polnud teinud muud kui kaevelnud, kuidas see valdus alla käib. Kaks herilasepesa katuseviilu all, valkjas kile akendel ja lapike ronirohtu, mis ohtlikult Ray auhinnatud lõikeheina poole roomab. Nagu Ella Maele läheks hein korda.

      Aga nüüd. Nüüd, pagana päralt, võib see küll talle korda minna – ta süda tegi lootusrikka lisalöögi mõttest uutele naabritele, uuele sõbrannale, uuele ükskõik millele.

      Must sedaan Illinoisi numbrimärgiga peatus teeservas ja sellest ronis välja neljaliikmeline perekond. Kaks blondi last – mõlemad kiitsakad tüdrukud varajases teismeeas – tormasid üle majaesise, kiljudes ja itsitades teatud ülemeelikusega, mis pika sõidu lõpuks paratamatult tekib.

      Nende ema oli märkimisväärselt vähem rõõmus. Ta ronis autost välja, silus kortsunud kleiti ja kissitas uut kodu vaadates päikese poole silmi.

      „See on kena,” ütles ta. Tema toonist oli aru saada, et maja välimus teda tegelikult ei huvitanud.

      Isa, pikk mees, tütardele sarnaste linakarva juustega ja endise sportlase kehaehitusega, tegi pakiruumi lahti. „Ma tean, et see on pisut väiksem, kui me harjunud oleme, aga vaata vaid seda vaadet.” Tema aktsent oli põhjapoolne ja ninahäälne, ent Ella Mae kõrvus kõlas see elektrilise, erutava, eksootilisena. „Midagi sellist poleks me Chicagos iial leidnud.”

      Chicaaago.

      Naine ei paistnud märkavat lahtirulluvaid heinapõlde ja metsalilli suitsuste mäetippude all, vaade, mis esimesel korral, kui Ella Mae seda nägi, rahustas ta hinge ja näpistas südant iluga. Kuid naine hoopis ohkas, ilme muutumatu, hääletoon niisama hiirhall kui tema välimuski. „Kena.”

      „Tule,” ütles ta abikaasa. Mees kõndis ümber auto ja heitis käsivarre naise kahtlevate õlgade ümber. „Kas sa võiksid vähemalt proovida tahta siin elada?”

      „Ma just ütlesin sulle, et siin on kena.”

      Ella Mae teadis, et ta kuulas pealt. Ta teadis, et nad märkavad teda varsti, käed ümber verandapiirde klammerdunud ja näevad, et ta kuulab häbitult pealt iga nende sõna, ent ta ei läinud tuppa. Ta tahtis veelgi lähemale minna ja kõike kuulda, kummarduda ja paremini näha.

      Teda ei huvitanud, kui nad teda näevad. See oli kõige põnevam, mis viimase kuu jooksul juhtunud oli, pärast seda, kui ta Bill Almaroadi lehma luuvarrega oma begooniate vahelt minema peletas.

      Mees vaatas oma naist. „Me olime ju nõus, et see kolimine teeb meile head, mäletad? Uus töö, värske algus.” Ta suudles naist kiiruga põsele ja naine vajus veelgi rohkem kössi. Mees lasi lahti, viibates käega maja suunas. „Tere tulemast meie uude seiklusesse.”

      Ja sel hetkel märkas ta Ella Maed. Jõnksatus, mida Ella Mae juba ammu polnud tundnud, läbistas teda teravalt varvasteni ja põrkus nahal nagu neljanda juuli säraküünal. Hiljem meenutab ta just seda hetke ja mõtleb, kui kohane see oli, et nende silmad just siis kohtusid, kui see viimane sõna mehe keelelt rullus. Seiklus. Ent praegu ta vaid naeratas ja lehvitas.

      „Tere kõigile.” Ella Mae jooksis trepist alla uute naabrite poole. „Mina olen Ella Mae Andrews. Tere tulemast Rogersville’i.”

      Hiljem sel õhtul märkas Ella Mae, et Ray vaevu naeratas, kui ta maja ette sõites leidis kaks võõrast oma verandalt, naeratamas ja headest klaasidest veini rüüpamas, nendest, mida nad peaaegu kunagi ei kasutanud, välja arvatud sünnipäevade ja jõulude ajal. Ta vaevu naeratas, kui Ella Mae talle martiini ulatas, eriti külma ja eriti kuiva, ja ütles, et oli valmistanud mehe lemmiksööki – piprane böfstrooganov küüslauguleivaga. Ta vaevu naeratas, kui Dean kurtis oma muru kehva seisu üle ja rääkis, kuidas tal tuleb teha palju tööd, enne kui seda saab võrrelda muruga, mis tal Naperville’is oli, mis oli võitnud Cedar Gleni parima esiaia tiitli viis aastat järjest.

      Oh, Ray oli piisavalt sõbralik. Tema kombed olid liiga rafineeritud, et ta oleks saanud olla ebaviisakas. Ta lobises linna ajaloost ja headest koolidest ja küsis nende tütarde kohta. Ent ta vaevu naeratas ja Ella Mae abikaasa polnud tavaliselt seltskonnas sugugi selline.

      Pärast pearooga, kui Ray ja Ella Mae köögis

Скачать книгу