midagi, kullake.” Ray surus lõualuud kokku ja tõusis püsti, napsates oma klaasi tagasi. „Ma lähen ja toon ise.”
Ja seejärel läks ta sõnagi lausumata tuppa, püüdmata vaheust kinni, et see tema selja taga ei prantsataks.
Ella Mae vajus tagasi oma toolile ja kõik kolm jäid piinlikku vaikusesse, mida rõhutas ritsika vihane hüüd.
Allison murdis esimesena vaikuse, tõustes püsti ja siludes oma seelikut. „Ma lähen parem Caroline’i juurde tagasi. Tänan sind toreda õhtu eest, Ella Mae. Kas sa tänaksid ka Rayd minu poolt?”
Ella Mae köhatas kurgu puhtaks. „Muidugi. Kohtume homme.”
Allison seisatas viimasel astmel, mis kõrvalaeda viis. „Kas sa tuled, Dean?”
Dean tõukas end rõdupiirdest eemale, et minna, kuid mõtles siis ümber. „Ma tulen hetke pärast. Ma tahan Ray ära oodata ja vabandada, et ma teda ärritasin.”
„Oh. Hea küll siis.” Allison heitis Ella Maele pilgu, naeratas kangelt ja kadus, varjud neelasid ta endasse. „Ära kauaks jää,” kostis ta hääl aia teisest otsast.
„Ei jää.” Deani vastus oli hajameelne. Tema tähelepanu oli mujal. Ella Mael.
Ella Mae kangestus kui opossum külavaheteel. Üle muru kriiksatas uks ja vajus klõpsuga kinni. Ella Mae majast kostis teleri madal ümin. Ella Mae oli hingetu. Ta süda võis isegi löömise lõpetada. Ta oli Dean Sullivaniga kahekesi verandal ja midagi mehe pilgus pani teda mõtlema, et mees oli terve õhtu seda hetke oodanud.
„Tundub, et oleme kõik minema ajanud,” ütles Dean.
„Mitte väga kaugele.” Ella Mae häälest kostis rahutu hoiatus, ta pilk oli väljakutsuv. Esitades väljakutse mehele ja ehk ka endale.
Majaesisel murul kogus tuul jõudu, jahutades Ella Mae nahka ja kõditades ta nina kuslapuulõhnaga. Ella Mae teadis, et see oli murdehetk. Dean võib nüüd kas püsti tõusta ja minema kõndida, minna oma uude koju igava naise ja magavate tütarde juurde või saata neid mõlemaid meeletusse.
Mees pöördus ja toetas küünarnukid rõdupiirdele, vaadates ainiti ööpimedusse. „Ma juba jumaldan seda kohta. Ja see vaade on tõepoolest midagi erilist.” Ta heitis üle õla pilgu Ella Mae poole. „Kahju, et me seda praegu ei näe, sest see on üsna suurejooneline, kas sa ei arva? Eriti nüüd, kui lehed on värvi muutmas.”
Ella Mae ei lausunud sõnagi.
Dean ajas end sirgu ja pöördus äkitsi ning ta tume pilk leidis viivitamatult Ella Mae oma. „Direktor Whitehead ütles mulle, et ma pole elanud, kuni ma pole näinud Great Smoky Mountains Parki. Kas sealsed puud on tõesti nii ilusad, nagu ta räägib?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
