ettevaatlikult vahemaad ja osutades vastassuunda. „Te peate tagasi linna poole minema, aga see pole kaugel. Umbes kaks miili ainult.”
„Kaks miili?” Mees venitab viimast sõna, ajades suu pärani, et täishäälikud ära mahutada. Ma kohtan seda tööl olles sageli, inimesed püüavad jäljendada mu Tennessee venitatud kõnemaneeri, nagu oleks aktsendi juures midagi naljakat või veidrat. Ent nende narrimine mõjub vaid üleolevalt või parimal juhul üllatuvad nad, et ma polegi nii rumal, kui kostab.
Sellepärast ma liialdangi praegu sellega. „Kaks miili, jaa. Pööra ristmikul vasakule ja bensiinijaam jääb siis paremat kätt. Seda pole võimalik märkamata jätta.”
„Ega siinkandis juhuslikult mõnda viisakat hotelli pole?”
Ma silmitsen ta pikavõitu juukseid ja kulunud nahkjakki. Räpakas elegants või ihnuskoi? Ma ei oska öelda. „Linnas on Hale Springsi võõrastemaja, aga see on üsna peenutsev. Aga ükskõik kummas suunas kiirteele minnes leiab linnast pisut kaugemal taskukohasemaid kohti.”
Ta naeratab mulle tänulikult, aga ma taban midagi varjatut – ta otsib midagi enamat kui vaid kütust ja peavarju. Külmavärin, mil pole midagi pistmist veebruarikuise õhuga, riivab mu õlgu ja ma mõtlen oma mobiilile, mis kasutuna köögikapil vedeleb. Ma heidan pilgu selja taha, silmitsedes vahemaad välisukseni, meeled ärevil.
Ta osutab üle mu õla. „Kena maja. Kas sa elad siin?”
„Ainult ajuti…” Ma neelatan viimase silbi alla, taibates hetk liiga hilja, et ma poleks pidanud tunnistama, et elan poolhüljatud majas poolhüljatud tänava lõpus.
Ta venitab kaela, et paremini vaadata, ja seejärel pöörab taas pilgu mulle. Ta naeratab taas ja ma taganen sammu võrra. „Sa oled Gia Andrews, kas pole?”
Mind valdas midagi kergenduse sarnast, et ta pole vägistaja ega relvastatud röövija, kuid see asendus kiiresti vihaga. Ajakirjanik. Neetud ajakirjanik. Võiks arvata, et pärast kõiki tööalaseid kokkupuuteid nendega tunneksin ma ajakirjaniku hetkega ära.
Ma pöördun ja marsin oma auto juurde. „Ma ei räägi ajakirjanikega.”
„Minugi poolest, sest ma pole ajakirjanik.” Ma ei võta hoogu maha ja ta sööstab Escortist välja, hääl üle kapoti kõmisemas. „Ma olen kirjanik. Ma kirjutan raamatut Ameerika kõige šokeerivamatest valedest süüdimõistmistest.”
Ta sõnad on elektrilised, paisates halvava hoovuse mu pealaest varbaotsteni ja sulatades mu tennised jäise kõnnitee külge. Vale süüdimõistmine? Ma keeran pead, et talle otsa vaadata. „Kuidas, palun?”
Ta tõmbab hammastega käpiku käest ja sobrab jakitaskus, ületab siis sissesõidutee ja ulatab mulle kaardi. „Minu nimi on Jeffrey Levine, muide.”
Ma vaatan silmi pilgutades paberit oma sõrmede vahel, tihe valge linane tõstetud tähtedega ja kõrgreljeefne sinine äär. „Siin on kirjas, et sa oled õigusteaduse õppejõud.”
Mees libistab oma palja käe tagasi käpikusse ja noogutab. „Emory ülikoolis. Ma võtsin semestri akadeemilist puhkust, et oma raamatut kirjutada. Selle pealkiri on „Tõelised kuritööd, valed süüdimõistmised: Kriminaalne ülekohus Ameerikas”.” Kui ma ei vasta, kehitab ta õlgu. „Nojah, ma alles kaalun pealkirja.”
„Ja sa arvad, et mu isa juhtum on üks neist?”
Mehe pea jõnksatas otsustava noogutusega ja see naeruväärne tukk kukkus ühe silma ette. „Las ma sõnastan selle nii – sinu isa juhtum on õpikunäide selle kohta, mida mitte teha. Kuidas eirata juhtlõngu. Kuidas huvide konflikt kalevi alla panna. Kuidas õiglus nurjata ja süütu mees trellide taha saata.”
„Aga neil oli tunnistaja.” Ma pöördun, et talle otsa vaadata, mängides nüüd meelega saatana käsilast. Üks asi on öelda, et mu isa mõisteti valesti süüdi, hoopis teine asi on seda uskuda. Vastupidise tõestamiseks oli liiga palju tõendeid.
„See, kes arvas, et nägi teda oma majja sisse murdmas kaks tundi pärast surmahetke, mitte suitseva relvaga surnukeha juures seismas.”
„Ella Mae lämmatati.”
Ta heidab mulle pilgu. „See oli kõnekujund. Ja omavahel öeldes ja ka kõigi teiste jaoks, kes mu raamatut tulevikus loevad, arvan ma, et Dean Sullivani tunnistus oli välja pressitud. Kas sa teadsid, et politsei hoidis teda kuus ja pool tundi kinni? Minu arvates oli see tohutu möödalaskmine.”
Kuus ja pool tundi? Kas see on üldse lubatud? Ent siiski. „Kohtunik ja vandekohus uskusid teda.”
„Muidugi uskusid. Härra Sullivan oli eeskujulik, jumalakartlik kodanik.” Ta osutab mu selja taga olevale lagunenud rantšole, kus Sullivanid kunagi elasid. „Vaata seda nüüd.”
Ma kiikan naaberkrundile, nii hooletusse jäetud, et ma arvasin selle hüljatud olevat. Majaesine trepp oli logisev ja mädanev, viies verandani, kus oli hunnikutes prügi ja rebenenud pruun sohva. Õu, narri välimusega maalapp, mis on kaetud mulla ja kividega, pole näinud ei väetist ega muruniidukit kusagilt eelmise sajandi keskpaigast alates. Isegi Deani auhinnatud roosipõõsad on kangestunud pruunideks ja kidurateks oksteks, mis turritavad välja külmunud maapinnast okste ja okaste sasipuntras.
„Kas inimesed elavad veel siin?” küsisin ma.
„Dean Sullivan elab siin. Üksi. Pere ei taha temaga midagi tegemist teha. Tema ainus sõber on Jack Daniel’s. Tema maja, tema aed, tema kogu elu on täielik segadus.”
Sõna segadus on siinkohal ehk planeedi suurim alahindamine. Deani maja kõrval on mõned Dadaabi hurtsikud kui paleed.
„Mille eest ta ennast sinu arvates peidab?” küsib Jeffrey.
Ma ei tea, mida selle peale öelda. Ma polnud kordagi mõelnud võimalusele, et Dean võiks ikka veel siin elada, veel vähem end millegi eest peita.
Ma mõtlen hetke. Kui Jeffrey jutt tõele vastab, siis miks ei võinud ta seda mulle kohe öelda, kui ta peatus, et teed küsida. Või veelgi parem, miks mitte onu Calile rääkida? Ma olin vaevu kaheksateist, kui Ella Mae mõrvati, ja mul pole selle juhtumiga pärast seda praktiliselt ühtegi kokkupuudet.
„Mida sa minust tahad? Sa peaksid rääkima minu onu Caliga. Tema on see, kes on kõige eest hoolitsenud.”
„Ma räägiksin temaga hea meelega, aga kahjuks ei taha ta minust midagi teada.” Mees naeratab mulle virilalt. „See on ehk seotud sellega, et ma ütlesin talle, et pühendan terve peatüki tema viletsale kaitsele sinu isa juhtumi puhul.”
Ta sõnad kajavad mu kõrvades, hüplevad ajus, tunduvad keelel võõrkeelsed. Ma ei taipa. Onu Cal on tuntud Tennessee tiigrina, kohtusaalis niisama järjekindel ja väsimatu nagu oma tüdruksõpradegagi, lõputu jada kullakaevajate ja sotsiaalsete tõusikutega. Pole mingit võimalust, et minu isa – tema enda venna, jumal hoidku – kaitse oli vilets. Millest see tüüp siin räägib?
Jeffrey kergitab kulmu, olles peaaegu lõbustatud mu reaktsiooni nähes. „Kas see üllatab sind?”
„Jah, see üllatab ja ka vihastab mind. Cal on hiilgav advokaat ja ta rügas meeletult, et mu isa kaitset kokku panna. Ta vaevalt sõi, ta ei maganud ja mitte keegi – mitte keegi – polnud rohkem endast väljas kui Cal, kui tema vend, see, keda ta kaitses, vangi läks.”
Jeffrey kergitab õlgu ära-süüdista-sõnumitoojat stiilis. „Miks ta
